Ükskord ikka SAAB

Lõpuks siis paar sõna ka uues neljarattalisest sõbrast. Peale pikki otsinguid ja äpardusi sai lõpuks pikalt vindunud Saabi-haigus võitu ja nüüd on meie pere uueks liikmeks Saab 900NG. Tundub, et kui ülejäänud Eesti põdes seagrippi, siis meie ikka Saabi-grippi.

Välja näeb uus sõber selline

Vabandus suvise ja veidi sopase pildi pärast. Varsti peaks saama uuemad ja värskemad.

Saabus ta meie juurde teisest Eesti otsast. Nüüdseks on saanud ka esimese hoolitsuse kogenud Saabi-spetside käe all. Raha viis see nii 5000 jagu, aga samas on hea tunne teades, et nüüd ei tohiks enam suuremaid vigu olla.

Sõita on temaga mõnus. Käitub viisakalt nii linnas kui maanteel, püsib hästi teel ja välja ei sure. Ja mis muidugi väga oluline – ta KIIRENDAB normaalselt. Kuigi vana Opel oli igati tubli auto, oli temaga kiirendades tunne, et tigu läheb ka sisekurvis mööda. Saabiga seda muret ei ole. Maanteel ei jää möödasõidud enam unistuseks ja linnas saab mõnele rullnokule ka õpetust anda natuke. Ettevaatlikult muidugi Selles suhtes on hea, et Saab ei ole selline rullnoka-auto ja Saabi-inimesed üldjuhul ikka hoolitsevad, et nad liikluses ei sigatseks. Samas võimsust on neil masinatel piisavalt, et ettejäävatele audidele-bemmidele silmad ette teha, uutest riisirakettidest rääkimata.

Mis veel? Nahksisu on, mis on päris mõnus ja mugav. Kompuuter on ka. Põhimõtteliselt – SAAB on!

Esimese külmaga tegi muidugi üllatuse ja ei läinud nii kiiresti soojaks kui ma oleks soovinud. Salongi tõmbas küll kenasti soojaks, aga tundus, et seda esiklaasi jääbi sulatama. Klaasipesuvedelik pole ka päeva jooksul soostunud välja tulema. Selle osas ma veel harin ennast väheke, tõneäoliselt kõik need asjad dumbuser-efektist tingitud.

Mina seagrippi ei karda

Õnneks on haldjapiigade blogis kogu see seagripi paanika nii hästi ära seletatud, et ütleb suurema osa mõtetest ära.

Aga jah, ka minu meelest on see seagripi paanika kunstilik ja kõvasti ülepaisutatud. Reaalselt ei ole tegemist mitte millegi ohtlikuma kui tavalise gripiga. Mika pannakse mõnituhande, nb! üle maailma,  seagrippi surnud inimese tõttu kohe asi suure kella külge ja kuulutatakse välja eriolukord, kui samas kõige tavalisemasse grippi sureb kordades rohkem inimesi?

Üldse ei tahaks paranoiline olla, aga tekib küsimus – kellele see kõik kasulik on? Keegi saab kogu selle paanika taustal ajada rahus omi asju, mis seagripi-paanika kõrval üldsusele ebaolulised tunduvad. Ja loomulikult ravimifirmad ja meditsiinitööstus, kes saavad ravimite müügi ja inimeste vaktsineerimise pealt kena kopika.

Üldüldse see vaktsineerimine. Mina olen kogu oma elu olnud igasuguste vaktsineerimiste vastu ja kui just keegi püstoli ähvardusel mind seda tegema ei sunni, siis jätan oma organismi mürgitamata. Hiljuti agiteeriti ka tööl end gripi vastu vaktsineerima. Kaevasin siis netist välja kogu info, mis vaktsineerimise vastu räägib ja edastasin selle agiteerijatele.

Vaktsineerimine ei ole ju midagi muud kui viiruse istutamine minu kehasse, lisaks sisaldab see kõikvõimalikku keemilist ja tervisele ohtlikku sodi. Öelge üks hea põhjus, miks ma seda peaksin tahtma? Ma tahan, et mu organism oleks ise tugev ja võimeline ründavate viiruste vastu võitlema. Iga vaktsiin röövib killukese mu oma organismi immuunsüsteemist kuni lõpuks olengi vaktsiinidest sõltuv keemiat täispumbatud ravimifirmade tänulik marionett.

Vikerkaarevärviline kontsert

Pühapäeval oli võimalus käis Indigolaste plaadiesitluskontserdil. Elamus oli üli-väga-tore-super-vahva nagu Indigolaste kontserdid minu jaoks enamasti ikka. Indigolapsed on valmis saanud oma uue huvitava kujundusega plaadi ÜksKõiksus ja laulsid kontserdil põnevil silmade-kõrvadega kuulajatele peamiselt uusi ning veidi ka vanemaid lugusid.

Kogu kontserdist jäi mulle märksõnane meelde vikerkaar. Indogolapsed ise olid kirjud nii oma isiksuste kui välise poole pealt. Esindatud olid kõik erinevad olemused, isiksused, suhtumised, värvid…

Sama värvilised  ja emotsioonikirevad olid ka esitatud lood. Tore oli kuulda juba tuttavaid lugusid, millele kaasa ümised ning ka päris-päris uusi viise, mis ainult positiivselt üllatasid. Kogu uue plaadi toon oli muutunud väliselt lihtsamaks ning sisu poolest süvenenumaks, analüüsivamaks… ja samal ajal positiivsemaks. Iga lugu oli oma tegu ja oma nägu, selliseid täiesti ühtemoodi kõlavaid konveierilugusid Indigolapsed vist ei oskagi teha. Või siis pigem ei taha. Igatahes on põnev kuulata kontserditel jutustusi lugude taustast ja tekkimisest.

Tegelikult hindangi Indolaste kontserdite juures väga ka seda, kuidas nad publikuga suhtlevad. Seekord sattusin istuma täiesti ette, üeaaegu ninapidi vastu bändi. Ise tavaliselt sellist kohta ei vali, eelistan veidi eemalt vaadata. Aga ka nii oli vahva. Sai lähedalt instrumente jälgida ning seda, kuidas pillimehed nendega ümber käisid. Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas keegi mingit muusikalist instrumenti mängib. Just lähedalt jälgida käte liikumist ja näoilmet.

Väike meenutus kontserdist kah

ARK sakib vol2

Eelmise üliemotsionaalses ärritusseisundis kirjutatud postituse peale tuli hulk kommentaare, kus leiti, et asi  ehk nii hull ei olegi.
Lugesin kommentaarid läbi, hingasin sügavalt ja mõtlesin, et ehk tõesti ei ole asi nii hull ja võimedi on minu  kahe kõrva vahel.

Seadsin siis sammud nädalavahetusel Saue ARKi. Sooviks oli saada lihtsalt ajutine juhiluba kaheks kuuks kuna   jõuan lõpptaseme koolituse ära teha. Seni ei ole lihtsalt puhtfüüsiliselt selleks aega olnud. Ajutise loa soov oli  ajendatud sellest, et
a) ajutise loa saab kätte kohapeal (põhimõtteliselt on see lihtsalt tükk paberit, kus kirjas, et sinu juhtimisõigus  kehtib ja ARKi tempel peal).
b) ajutine luba maksab vähem kui plastikluba. Kuigi siiski põhjendamatult palju templiga paberitüki eest.

Elukule selline ajutine luba anti ca aasta tagasi Pärnu ARKist ilma pikema kobinata paari minutiga. Minul nii    libedalt ei läinud.
Juba tuttavast numbritädist ma parem ei hakka rääkimagi.

Tundus, et kõigile, kes tahavad ARKi tööle minna, toimub mingi ühtne koolitus. Vähemalt 50% sellest koolitusest moodustab tõenäoliselt see, et õpitakse üheskoos ütlema ükskõik millise kliendi soovi peale kõigepealt järgmisi fraase:
- ei saa
- nii ei ole võimalik
- makske palju raha, siis VÕIBOLLA on võimalik, aga VÄGA PIKA aja jooksul

Nimelt öeldi, et ajutist luba ei saa. Minu hämmastunud pilk ja küsimus “miks?” sai vastuseks tuima kalapilgu. Lihtsalt ei saa ja pole ette nähtud. Ma siis tõin lagedale, et Pärnu ARKist on sellist asja saadud, miks siis neilt ei saa. Öeldi, et jah, varem vist tõesti sai, aga nüüd enam ei ole ette nähtud. Ma ei ole kuulnud, et liiklusseadus vahepeal muutunud oleks, muide. Öeldi, et ajutist juhiluba saab taotleda ainult siis kui taotlus pärisloa saamiseks on sisse antud. Vahtisin juhmi näoga teenindajale otsa ja pärisin aru, et mismõttes nagu? Kogu see ajutise loa mõte olekski ju see, et mul pole tahtmist/võimalust pärisluba hetkel taotleda. Julmalt raiuti edasi, et ma võin esitada taotluse pärisloa valmimiseks ja LISAKS taotleda ajutist luba. Ja maksta siis mõlema eest. No, thanks!

Kuna aga luba oli vaja, tegin siis taotluse uue kapsaleheloa jaoks ja ajutisest loobusin. Uus lubati teisipäeva õhtuks või kolmapäevaks valmis teha. Ei näinud nagu erilist pointi selle mõne päeva jaoks 250EEK välja käia ajutise loa eest. Sõidan paar päeva lihtsalt korralikult. Mida ma nagunii teeksin, sest ei sõida hetkel oma autoga. Ja kui oma masinaga veel teed teinekord pättust, siis võõra masinaga ei tee ma seda kunagi.

Asja iva? ARKi jäikus ja ebaloogilisus hämmastab endiselt.

Boonus muidugi selles, et kui ma juba nagunii uue 2 aastat kehtiva loa tellisin kalli raha eest, siis ei viitsi ma küll lähiajal lõpptaset tegema minna. 2a aega selleks. Libedaga sõidu kogemus on nagunii olemas.

ARK sakib

Jälle kord tundub, et Eesti on üks kummaline riik, mille toimimissüsteemidest ma päris täpselt aru ei suuda  saada.

Jõudis kätte aeg vahetada oma esmane “kapsalehe” luba “päris” juhiloa vastu. Loomulikult mäletavad kõik, mis  kadalippp selle esmase loa saamiseks läbi tuli käia. Tervisetõend, autokool, eksamid ja ARK. Kogu selle  kadalipu vältel tekkis loomulikult mitmeid kordi soov pead vastu seina peksta kogu bürokraatia peale.  Peamiselt tekkis see soov ARKi läheduses. Kus järjekorranumbri automaat küll on, aga numbri saamiseks  pead ikkagi sabas seisma ja leti taga istuvale tädile põhjendama, miks sul seda numbrit vaja on. Kus töötajatel  punkt kell 17 pastakas käest kukub ja kõik, kes ootavad, välja pekstakse ja homme tagasi tulla soovitatakse.

Kõik need kogemused olid jõudnud juba unustuse hõlma vajuda kui kuupäev juhiloal andis põhjuse  mäluvärskenduseks. Lootus, et vahepealne üle-euroopaline bürokraatiavastane võitlus ka ARKi on jõudnud,  kustus üsna kiirelt.

Dokumentide nimekiri, mida juhiloa vahetamisel nõutakse, üsna muljetavaldav:

- vormikohane juhiloataotlus (ok, so far so good)
- tervisetõend, juhul kui viimase kehtivusaeg on läbi (millal see kehtivus lõppeb? krt ma ei tea ju, mis kuupäev seal tõendil on, sest ma andsin selle teile ära, rsk!)
- pass või muu isikut ja elamisluba tõendav dokument (juhiluba?! mille ma nagunii pean esitama!!!)
- vahetamisele kuuluv juhiluba (et nagu eelmise punktiga kokku ei saa panna seda?!)
- mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus (ee… mille alusel te enda arust mulle juhiloa väljastasite?! kust krt mina enam tean, kus see tunnistus on?)
- riigilõivu tasumist tõendav dokument (et te jumala eest ise ei peaks oma pangakontot kontrollima. ja kohapeal sularahas maksta soovijatelt nööritakse 25 raha. )
- foto (ok, loogiline)

Aga põhimõtteliselt…  ega te äkki veel sedasama järjekorranumbri lipikut ei taha, millega ma 2a tagasi sabas seisin? Ehk pean oma sõidueksami vastuvõtja lipsu mustrit mäletama? Või registraatoritädi pluusilõiget?

ARKi käitumisest eeskuju võttes võiks ju ülikool ka hakata küsima sisseastumisel 1-12kl lõputunnistusi. Mis siis, et EV seadused näevad ette, et eelmise taseme lõpetamine on aluseks järgmisele tasemele pääsemisel.

Oi ma olen tigetigetigetige!

Tihe nädalavahetus

Nädalavahetus oli seekord tihe.
Laupäeval sai järjekordelt Tartut külastatud, eesmärgiga osaleda loengus. Pikaajalisem eesmärk on sel õppeaastal üritada olla korralik tudeng ja mõned ained vahelduseks ka positiivsele tulemusele ära teha.
Seekordne loeng, mida külastasin, oli ühe aine esimene loeng. Kursus ise toimub suuremal jaolt veebipõhiselt, kuid mõned kontakttunnid siiski on. Seda väärtuslikumad need kontakttunnid ju on, mida vähem neid on. Huvitaval kombel oli esimesse kontakttundi tulnud tugevalt alla poole ainele registreerunutest. Imelik. Aga positiivsest küljest vaadatuna jäi õppejõul rohkem aega tegeleda kohalolijatega

Peale Tartust tagasi jõudmist laupäeval toimus õhtul järjekordne öine linnamäng. Seekord ei olnud kohe üldse meie mäng. Esimestest ülesannetest peale läks asi metsa. No ei jaganud seekord neid seeni, mida korraldajad ülesandeid koostades olid söönud/suitsetanud. Meile sobivad ikka rohkem keerulist mõtlemist nõudvad mängud, seekordne keskendus aga… blondiini-loogikale võiks vist öelda. Mängu keskel oli kõigil mingil hetkel tunne, et jätaks asja pooleli. Vedasime siiski lõpuni välja, aga head tunnet küll ei jäänud.

Pühapäeval käisin peale poolt päeva magamist turul. Seda aega pole juba ammu olnud, et rahulikult turule minna ja seal kolada. Elukas seda tegevust väga ei fänna. Mina tšillin see-eest täiega. Nagu tellitult oli pühapäeval selleks ka imeilus ilm. Tegelikult läksin otsima ebaküdooniaid, aga neid ma turult leida ei suutnud. See-eest oli viigimarju, ploome, tomateid, sibulaid… palju-palju lahedaid juurikaid. Nägin ka lahedaid suuri kõrvitsaid, mille peale mul kõrvitsasalati fännina silm särama läks. Paraku olid mul selleks ajaks kotid igasugust kraami täis ja kõrvitsa autoni vedamine tundus ülejõu käivana. Jätsin siis ohates kõrvitsad sinnapaika, aga tegin samal ajal plaani, et esimesel võimalusel naasen turule ja toon mõned eksemplarid ikkagi koju.

Peale seda oli fantastiline võimalus külastada kahte kontserti. Mõlemad olid suurepärased ja jätsid super elamuse.
Esimene oli Jazzkaare raames toimunud Peter Fessleri kontsert. Eluka kõhutunde järgi valitud. Emotsioon oli nii mõnus, et olen iga kell valmis selle kõhutunde järgi kontserdile minema Ning Peter Fessler sai endale juurde vähemalt ühe fänni.

Teine kontsert oli Indigolaste sügismoosi kontsert. Hea nagu ikka

Reedeõhtune Tartu trip

Möödunud reedel oli mul võimalus jälle külastada ülikoolilinna Tartut oma tuntud headuses. Sel korral nagu ka paaril eelmisel kummitas jälle mõte, et miks ma küll Tartusse elama ei võiks tulla. Kuidagi nii rahulik ja mõnus olemine. Tartu vaim

Peale loengut kõndisin kaubamaja poole ja kaubamaja kõrvale oli püsti pandud lava ja seal toimus live-kontsert. Bänd oli noor ja mulle tundmatu (vabandust ülikoolilinlaste ees kui tegemist oli kohaliku ülivinge bändiga ). Kuidagi kogu see olek seal oli nii….nii….mõnus! Tops sooja kakaoga käes lonkisin läbi pargi auto suunas ja lihtsalt nautisin.

Tartus näeb üldse väga palju inimesi kõndimas. Mitte kiirustades, vaid lihtsalt jalutamas. Naeratus näol. Mulle see meeldib. Tuletab meelde, et kogu aeg ei peaegi kiire ja närviline olema. Saab ka mõnusamalt.

Loeng oli ka iseenesest lahe. Õppejõud oli mõnusa jutuga ja avatud inimene. Üle pika aja oli mõnus kuulata. Muidugi tuli tunnistada, et kuna ma juba tükk aega pole loengus käinud ja pole ka eriti inglise keeles suhelnud, siis tekkis roostes oleku tunne küll.
Kas leiduks kedagi, kes tahaks inglise keelt praktiseerida? Nii 1x nädalas näiteks? Tallinnas? Mul muidu läheb keeleoskus täiesti rooste. Filme jms vaatan küll ilma subtiitriteta ja ingliskeelset veebi kammin ka, aga see pole see.

Loengus hämmastas mind see, keda kõiki ülikoolid vastu võtavad. Õpin Avatud Ülikoolis ja kaugõppes ühe põhjusena just seetõttu, et seal on täiskasvanum seltskond ja mõistlikum suhtumine. Seekord hõivasid tagumise rea sädistavad-kädistavad pubekad, kes vist alles eile gümnaasiumist välja lastud. Joonistati pilte, togiti üksteist… noh, loengust polnud neil igatahes küll sooja ega külma. Kuidagi kurb oli seda vaadata. Kas siis tõesti peab lapsi ülikooli ajama kui nad selleks valmis ei ole? Kolmeaastast last me ei pane ju kooli. Miks me siis pubekaid ülikooli ajame?

Tartus käies ei saa muidugi üle ega ümber Tartu maanteest. Üldiselt mulle autoga sõita meeldib. See mõnus tunne, et võtad pudeli vett, lemmikmuusika ja siirdud maanteele. Mõnus. Aga mitte Tartu maanteel.
Esimese asjana üllatas mind ümbersõit. Aga noh, see ei olnud väga ebameeldiv üllatus. Saigi veidi kõrvalmaanteed uurida. Lõpptulemus on sel teeremondil ju lõpuks hea.

Mis häiris oli jällekord ohtlikud möödasõidud ja mõttelage liikluskultuur. Kusjuures suhteliselt vähe oli otseselt kihutajaid. Pigem tekitasid kaost ja liiklusohtu piirkiirusest oluliselt aeglasemalt liikuvad sõidukid. Siinkohal ei mõtle ma traktoreid jms masinad, mis oma eripärast tulenevalt ei saa kiiremini liikuda. Just sõiduautod, kes lihtsalt venivad. 70ga näiteks. Keset teed. Korjavad enda taha suure kolonni ja ei tee seda nägugi, et mööda lasta kedagi. Sealt need ohtlikud möödasõidud tulevad.

Kusjuures mõnikord oleks nõus isegi 80ga liikuva onkli sabas sõitma. Tühja kah see 15min siia või sinna. Aga oleks, et onkel siis liiguks stabiilse kiirusega. Oh ei! Kiirus kõigub 60 ja 100 vahel. See ajab närvi mustaks.

Mulle küll räägiti autokoolis, et põhjendamatult piirkiirusest aeglasemalt liikumine ei ole lubatud kuna tekitab liiklusohtlikke olukordi. Tundub, et kõigile ei räägitud.

Naljakaid ütlemisi igapäevaelust

Kolleegide ütlemisi:

“Ma ei saa seda kinni panna, muidu ma unustan ära, et see lahti on.”

“Halloo, xx asutus kuuleb. Millega te mulle helistasite?”

To be continued…

Unelaul

Unikaalne ja eriline unelaul õhtul perekondlikuks kuulamiseks

Nostalgialaks….

Juba vähemalt kuu aja jagu päevi tagasi leidis Elukast netist vana hea Pätu laulu. Täna jõudis juutuubi mööda kolades minule kohale täielik nostalgialaks.
Pätu lugu kuulasin lapsepõlves ja imestasin suurisilmi, et kes see küll meie elust laulu kirjutas. Tookord ei kõlanud üldse nii nukralt see “Maja ees ka on maja – me elame Lasnamäel.”…………

Teine lugu, mis äratas nostalgilisi tundeid, on Äpu laul. Leopoldi saade oli samuti lapsepõlves suur lemmik