Pühapäeval oli võimalus käis Indigolaste plaadiesitluskontserdil. Elamus oli üli-väga-tore-super-vahva nagu Indigolaste kontserdid minu jaoks enamasti ikka. Indigolapsed on valmis saanud oma uue huvitava kujundusega plaadi ÜksKõiksus ja laulsid kontserdil põnevil silmade-kõrvadega kuulajatele peamiselt uusi ning veidi ka vanemaid lugusid.
Kogu kontserdist jäi mulle märksõnane meelde vikerkaar. Indogolapsed ise olid kirjud nii oma isiksuste kui välise poole pealt. Esindatud olid kõik erinevad olemused, isiksused, suhtumised, värvid…
Sama värvilised ja emotsioonikirevad olid ka esitatud lood. Tore oli kuulda juba tuttavaid lugusid, millele kaasa ümised ning ka päris-päris uusi viise, mis ainult positiivselt üllatasid. Kogu uue plaadi toon oli muutunud väliselt lihtsamaks ning sisu poolest süvenenumaks, analüüsivamaks… ja samal ajal positiivsemaks. Iga lugu oli oma tegu ja oma nägu, selliseid täiesti ühtemoodi kõlavaid konveierilugusid Indigolapsed vist ei oskagi teha. Või siis pigem ei taha. Igatahes on põnev kuulata kontserditel jutustusi lugude taustast ja tekkimisest.
Tegelikult hindangi Indolaste kontserdite juures väga ka seda, kuidas nad publikuga suhtlevad. Seekord sattusin istuma täiesti ette, üeaaegu ninapidi vastu bändi. Ise tavaliselt sellist kohta ei vali, eelistan veidi eemalt vaadata. Aga ka nii oli vahva. Sai lähedalt instrumente jälgida ning seda, kuidas pillimehed nendega ümber käisid. Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas keegi mingit muusikalist instrumenti mängib. Just lähedalt jälgida käte liikumist ja näoilmet.
Väike meenutus kontserdist kah
Eelmise üliemotsionaalses ärritusseisundis kirjutatud postituse peale tuli hulk kommentaare, kus leiti, et asi ehk nii hull ei olegi.
Jälle kord tundub, et Eesti on üks kummaline riik, mille toimimissüsteemidest ma päris täpselt aru ei suuda saada.