Poliitpubekate jonn

Eriti mõnus ja tõetruu karikatuur tänases Postimehes võtab kenasti kokku viimase nädala jauramise poliitühenduste toetamise teemal. Viis pluss.

E-abielu – poolt või vastu?

Osalusportaalis on keegi ärgas ja mõtlemisvõimeline kodanik teinud ettepaneku, et Eesti võiks võimaldada       muude e-teenuste kõrval ka soovijatel interneti ja digiallkirja abil abielu sõlmida.

Nii ajaleheveergudel kui ka kommentaariumides ja blogipostitustes on see teema leidnud kärmet vastukaja. Leidub nii poolt- kui vastuargumente, põhilisena kumab läbi hirm tundmatu ees. Riigi poolt veel muidugi oma loodud süsteemi kaitsmine ja vastumeelsus muudatusteks.

Ettepaneku poolt olijad leiavad, et e-riigina tuntud Eestis oleks juba ammu selliseks muudatuseks aeg. Kõik tehnilised võimalused on olemas ning ka mitmed seadused seda toetamas. Kommentaarides väidavad mitmed, et e-lahenduse olemasolul oleks neil seaduslik liit juba ammu sõlmitud. Ollakse vastu iganenud korrale, mille puhul tuleb 30 päeva enne abielu sõlmimist ennast registreerida ja seejärel keset tööpäeva kohale minna.

Ettepaneku vastased eesotsas Justiitministeeriumiga rõhuvad aga turvalisusele. Leitakse, et kohapeal õnnestub paremini tuvastada inimeste tegelikku tahet abielu sõlmimiseks. Ministeeriumi kantsler viibutab vanemlikult sõrme ja tuletab meelde, et abiellumine toob kaasa hulga juriidilisi kohustusi ning leiab, et millegipärast annaks see aluse inimeste riigiametisse kohalevedamiseks.

Kuigi nii poolt- kui vastuargumenteerijatel on mõlemal mingil määral õigus, kaldun mina siiski ettepaneku pooldajate leeri.
Arvestades meie riigis loodud e-süsteeme ja võimalusi ei näe ma küll põhjust, miks ka abielu sõlmimine ei võiks olla mugavamaks tehtud. Seadused peavad ajaga kaasas käima ja nende ülesanne on reguleerida reaalselt ühiskonnas toimuvat ning mitte seada arengule piiranguid.

Olen ühel nõul mitmete ettepaneku kommenteerijatega, et 30 päevane “järelemõtlemisaeg” enne abiellumist ja lahutamist on jama. Kui kaks täiskasvanud inimest on jõudnud ainult nende kahe elu mõjutava otsuse osas üksmeelele, siis miks peaks riik siin käe vahele panema.
Kõlab nagu hea ammutuntud (ja tõepõhja omav) paroodia Windowsi tarkvara teemal: “Are you sure you want to do this?”    “Yes.”   “Are you REALLY sure?”    “Yes.”    “But WHY?”
Põhjendus, et abielu toob kaasa hulga juriidilisi kohustusi, on samuti jama. Kes on Perekonnaseisuametis abielu sõlminud, olge nii head ja kommenteerige palun – kas abielu kinnitanud ametniku on teile abielu sõlmimisel andnud ülevaate sellest, millised õiguslikud tagajärjed teie teol on ja veendunud, et te vastava seadusandlusega kursis olete?
Sellise argumendi puhul võiks küsida, mille poolest toob vähem õiguslikke kohustusi kaasa ettevõtte asutamine (ja sellega ühes juhatuse liikmeks asumine? Ettevõtet saab asutada interneti ja digiallkirja abil 15 minutiga.
Samuti kinnisvara või liiklusvahendi ostmine. Maja või auto omamine toob samuti kaasa juriidilised kohustused, kuid mõlemat toimingut on võimalik teostada täielikult interneti teel ning mitte keegi ei nõua, et olles sobiva maja või auto välja valinud, peaks inimene ennast kusagil riigiametis järjekorda registreerima ja 30 päeva oma otsuse üle järele mõtlema.

Abielu on tänapäeval täpselt samasugune tehing kahe inimese vahel. Sealjuures vabatahtlik tehing. Olen selle poolt, et riik võiks selle koos muude teenustega kodanikele lihtsamaks ja mugavamaks teha.
Piiranguna võiks tõepoolest seda ettepaneku kommenteerijate poolt toodu: et interneti vahendusel saavad omavahel abielu sõlmida vaid EV kodanikud, kelle vanusevahe ei ole rohkem kui 20a. See aitaks välistada nn “elamisloa-abielude” skeeme ja vanuritelt vara väljapetmist.

Nõuanne alkohilitarbijale

Mõned soovitused alkoholitarbimiseks:

1. Ära sega Camparit ploomimahlaga. Tõsiselt! Campari on hea apelsinimahla ja jääga või apelsiniviilu ja jääga. Millegi muuga segamine lõppeb ebatsensuursete väljenditega.

PS Kõik nõuanded, mida omavahel mitte segada, on teretulnud. Siis ma loomulikult proovin need järgi ja annan teada, kas pidas paika

SAABi tohterdamine

Jõudsin just maha hõisata, et uus neljarattaline sõber kui herr Murphy kohe jaole sai.
Paar nädalat tagasi sai siis elu esimene avarii tehtud. Auto siiamaani remondis ja mina siiamaani põen. Samas targemad annavad lootust, et saab korda ja on varsti sama hea kui uus.

Avarii ise ei olnud küll tõsine, kiirused väikesed ja inimesed terved. Ehmatus sellegipoolest. Pole ma selle 3a jooksul, mis ma pidevalt sõitnud olen, ühtegi avariid teinud. Seejuures sõitnud erinevate autodega ja igasuguste ilmastikutingimustega. Seekord sai saatuslikuks lihtsalt libe tee.

Esimese hooga oli tunne, et nüüd ma vähemalt pool aastat autorooli ei istu. Põhjalikult analüüsides jõudsin arusaamisele, et töötan kohas kuhu ilma autota lihtsalt ei ole võimalik pääseda. Selle tulemusel muutsin oma seisukohta – niikaua kuni see valge p**k ära sulab, ma autoga ei sõida. Nüüd peale mõnenädalast autodieeti olen nõus ka mööndusi tegema ja noh… piinlik tunnistada, aga ükskõik millega ükskõik kuhu sõitma. Sest kuigi mõte kodus töötamisest on alati tore tundunud, on aegajalt siiski vaja liikuda.

Liikumisega seoses olen avastanud ühistranspordi võlud ja valud. Üldjoontes Tallinnas transport isegi liigub. Kuigi mitte alati siis kui vaja ja sinna kuhu vaja. Hoopis kehvemad lood on transpordiga linnast väljaspool. Sinna lihtsalt ei liigugi transporti. Või kui liigub, siis haruharva. Müstiline avastus oli see, et ca 25km vahemaa (ok, ma täpsustan vahemaa pikkuse hiljem üle, autoga 20min) läbimine rongiga maksab 20kr ja bussiga 42kr. Vahemaa on sama, marsruut natuke erinev. Bussiga saan täpselt sinna kuhu vaja, rongiga tuleks omal käel rännata. Siiski tundub see hinnavahe mulle lausa astronoomiline. Ma ei kujuta ette kui ma peaks iga päev bussiga edasi-tagasi seda vahemaad sõitma. Sama raha autoga käimise peale kulutades saan ma sellest aru. Ma maksan mugavuse eest – lähen siis kui mul vaja ja täpselt sinna kuhu mul vaja. Ei sõltu kellestki ega millestki. Istun oma autos üksi ja kütusekulu jaotub ainult minu peale. Bussis on inimesi palju, ta käib kindlal ajal kindlat marsruuti pidi ja kütuse- ning bussijuhi kulu jaotub reisijate peale. Loogiliselt võttes peaks odavam olema.

Aga kokkuvõttes on elu muidugi lill. Kuu aega autoga mittesõitmist annab just paraja kokkuhoiu, et saaks auto ilusti korda teha. Ja auto mitteomamine on andnud suurepärase võimaluse suhelda erinevate inimestega. Ikka on ju vaja punktist A punkti B kulgeda ja selle käigus on välja otsitud kõik inimesed, kes sobival ajal sobival marsruudil võiksid kulgeda. Sõpra tunned ikka hädas, eksole. Mitmed jutud on saanud aga ühiste autosõitude käigus ära räägitud ja huvitavat infot vahetatud. Viimasel ajal oligi inimestega suhtlemine unarusse jäänud ja nüüd on hea võimalus seda taas turgutada.

Ükskord ikka SAAB

Lõpuks siis paar sõna ka uues neljarattalisest sõbrast. Peale pikki otsinguid ja äpardusi sai lõpuks pikalt vindunud Saabi-haigus võitu ja nüüd on meie pere uueks liikmeks Saab 900NG. Tundub, et kui ülejäänud Eesti põdes seagrippi, siis meie ikka Saabi-grippi.

Välja näeb uus sõber selline

Vabandus suvise ja veidi sopase pildi pärast. Varsti peaks saama uuemad ja värskemad.

Saabus ta meie juurde teisest Eesti otsast. Nüüdseks on saanud ka esimese hoolitsuse kogenud Saabi-spetside käe all. Raha viis see nii 5000 jagu, aga samas on hea tunne teades, et nüüd ei tohiks enam suuremaid vigu olla.

Sõita on temaga mõnus. Käitub viisakalt nii linnas kui maanteel, püsib hästi teel ja välja ei sure. Ja mis muidugi väga oluline – ta KIIRENDAB normaalselt. Kuigi vana Opel oli igati tubli auto, oli temaga kiirendades tunne, et tigu läheb ka sisekurvis mööda. Saabiga seda muret ei ole. Maanteel ei jää möödasõidud enam unistuseks ja linnas saab mõnele rullnokule ka õpetust anda natuke. Ettevaatlikult muidugi Selles suhtes on hea, et Saab ei ole selline rullnoka-auto ja Saabi-inimesed üldjuhul ikka hoolitsevad, et nad liikluses ei sigatseks. Samas võimsust on neil masinatel piisavalt, et ettejäävatele audidele-bemmidele silmad ette teha, uutest riisirakettidest rääkimata.

Mis veel? Nahksisu on, mis on päris mõnus ja mugav. Kompuuter on ka. Põhimõtteliselt – SAAB on!

Esimese külmaga tegi muidugi üllatuse ja ei läinud nii kiiresti soojaks kui ma oleks soovinud. Salongi tõmbas küll kenasti soojaks, aga tundus, et seda esiklaasi jääbi sulatama. Klaasipesuvedelik pole ka päeva jooksul soostunud välja tulema. Selle osas ma veel harin ennast väheke, tõneäoliselt kõik need asjad dumbuser-efektist tingitud.

Mina seagrippi ei karda

Õnneks on haldjapiigade blogis kogu see seagripi paanika nii hästi ära seletatud, et ütleb suurema osa mõtetest ära.

Aga jah, ka minu meelest on see seagripi paanika kunstilik ja kõvasti ülepaisutatud. Reaalselt ei ole tegemist mitte millegi ohtlikuma kui tavalise gripiga. Mika pannakse mõnituhande, nb! üle maailma,  seagrippi surnud inimese tõttu kohe asi suure kella külge ja kuulutatakse välja eriolukord, kui samas kõige tavalisemasse grippi sureb kordades rohkem inimesi?

Üldse ei tahaks paranoiline olla, aga tekib küsimus – kellele see kõik kasulik on? Keegi saab kogu selle paanika taustal ajada rahus omi asju, mis seagripi-paanika kõrval üldsusele ebaolulised tunduvad. Ja loomulikult ravimifirmad ja meditsiinitööstus, kes saavad ravimite müügi ja inimeste vaktsineerimise pealt kena kopika.

Üldüldse see vaktsineerimine. Mina olen kogu oma elu olnud igasuguste vaktsineerimiste vastu ja kui just keegi püstoli ähvardusel mind seda tegema ei sunni, siis jätan oma organismi mürgitamata. Hiljuti agiteeriti ka tööl end gripi vastu vaktsineerima. Kaevasin siis netist välja kogu info, mis vaktsineerimise vastu räägib ja edastasin selle agiteerijatele.

Vaktsineerimine ei ole ju midagi muud kui viiruse istutamine minu kehasse, lisaks sisaldab see kõikvõimalikku keemilist ja tervisele ohtlikku sodi. Öelge üks hea põhjus, miks ma seda peaksin tahtma? Ma tahan, et mu organism oleks ise tugev ja võimeline ründavate viiruste vastu võitlema. Iga vaktsiin röövib killukese mu oma organismi immuunsüsteemist kuni lõpuks olengi vaktsiinidest sõltuv keemiat täispumbatud ravimifirmade tänulik marionett.

Vikerkaarevärviline kontsert

Pühapäeval oli võimalus käis Indigolaste plaadiesitluskontserdil. Elamus oli üli-väga-tore-super-vahva nagu Indigolaste kontserdid minu jaoks enamasti ikka. Indigolapsed on valmis saanud oma uue huvitava kujundusega plaadi ÜksKõiksus ja laulsid kontserdil põnevil silmade-kõrvadega kuulajatele peamiselt uusi ning veidi ka vanemaid lugusid.

Kogu kontserdist jäi mulle märksõnane meelde vikerkaar. Indogolapsed ise olid kirjud nii oma isiksuste kui välise poole pealt. Esindatud olid kõik erinevad olemused, isiksused, suhtumised, värvid…

Sama värvilised  ja emotsioonikirevad olid ka esitatud lood. Tore oli kuulda juba tuttavaid lugusid, millele kaasa ümised ning ka päris-päris uusi viise, mis ainult positiivselt üllatasid. Kogu uue plaadi toon oli muutunud väliselt lihtsamaks ning sisu poolest süvenenumaks, analüüsivamaks… ja samal ajal positiivsemaks. Iga lugu oli oma tegu ja oma nägu, selliseid täiesti ühtemoodi kõlavaid konveierilugusid Indigolapsed vist ei oskagi teha. Või siis pigem ei taha. Igatahes on põnev kuulata kontserditel jutustusi lugude taustast ja tekkimisest.

Tegelikult hindangi Indolaste kontserdite juures väga ka seda, kuidas nad publikuga suhtlevad. Seekord sattusin istuma täiesti ette, üeaaegu ninapidi vastu bändi. Ise tavaliselt sellist kohta ei vali, eelistan veidi eemalt vaadata. Aga ka nii oli vahva. Sai lähedalt instrumente jälgida ning seda, kuidas pillimehed nendega ümber käisid. Mulle on alati meeldinud vaadata, kuidas keegi mingit muusikalist instrumenti mängib. Just lähedalt jälgida käte liikumist ja näoilmet.

Väike meenutus kontserdist kah

ARK sakib vol2

Eelmise üliemotsionaalses ärritusseisundis kirjutatud postituse peale tuli hulk kommentaare, kus leiti, et asi  ehk nii hull ei olegi.
Lugesin kommentaarid läbi, hingasin sügavalt ja mõtlesin, et ehk tõesti ei ole asi nii hull ja võimedi on minu  kahe kõrva vahel.

Seadsin siis sammud nädalavahetusel Saue ARKi. Sooviks oli saada lihtsalt ajutine juhiluba kaheks kuuks kuna   jõuan lõpptaseme koolituse ära teha. Seni ei ole lihtsalt puhtfüüsiliselt selleks aega olnud. Ajutise loa soov oli  ajendatud sellest, et
a) ajutise loa saab kätte kohapeal (põhimõtteliselt on see lihtsalt tükk paberit, kus kirjas, et sinu juhtimisõigus  kehtib ja ARKi tempel peal).
b) ajutine luba maksab vähem kui plastikluba. Kuigi siiski põhjendamatult palju templiga paberitüki eest.

Elukule selline ajutine luba anti ca aasta tagasi Pärnu ARKist ilma pikema kobinata paari minutiga. Minul nii    libedalt ei läinud.
Juba tuttavast numbritädist ma parem ei hakka rääkimagi.

Tundus, et kõigile, kes tahavad ARKi tööle minna, toimub mingi ühtne koolitus. Vähemalt 50% sellest koolitusest moodustab tõenäoliselt see, et õpitakse üheskoos ütlema ükskõik millise kliendi soovi peale kõigepealt järgmisi fraase:
- ei saa
- nii ei ole võimalik
- makske palju raha, siis VÕIBOLLA on võimalik, aga VÄGA PIKA aja jooksul

Nimelt öeldi, et ajutist luba ei saa. Minu hämmastunud pilk ja küsimus “miks?” sai vastuseks tuima kalapilgu. Lihtsalt ei saa ja pole ette nähtud. Ma siis tõin lagedale, et Pärnu ARKist on sellist asja saadud, miks siis neilt ei saa. Öeldi, et jah, varem vist tõesti sai, aga nüüd enam ei ole ette nähtud. Ma ei ole kuulnud, et liiklusseadus vahepeal muutunud oleks, muide. Öeldi, et ajutist juhiluba saab taotleda ainult siis kui taotlus pärisloa saamiseks on sisse antud. Vahtisin juhmi näoga teenindajale otsa ja pärisin aru, et mismõttes nagu? Kogu see ajutise loa mõte olekski ju see, et mul pole tahtmist/võimalust pärisluba hetkel taotleda. Julmalt raiuti edasi, et ma võin esitada taotluse pärisloa valmimiseks ja LISAKS taotleda ajutist luba. Ja maksta siis mõlema eest. No, thanks!

Kuna aga luba oli vaja, tegin siis taotluse uue kapsaleheloa jaoks ja ajutisest loobusin. Uus lubati teisipäeva õhtuks või kolmapäevaks valmis teha. Ei näinud nagu erilist pointi selle mõne päeva jaoks 250EEK välja käia ajutise loa eest. Sõidan paar päeva lihtsalt korralikult. Mida ma nagunii teeksin, sest ei sõida hetkel oma autoga. Ja kui oma masinaga veel teed teinekord pättust, siis võõra masinaga ei tee ma seda kunagi.

Asja iva? ARKi jäikus ja ebaloogilisus hämmastab endiselt.

Boonus muidugi selles, et kui ma juba nagunii uue 2 aastat kehtiva loa tellisin kalli raha eest, siis ei viitsi ma küll lähiajal lõpptaset tegema minna. 2a aega selleks. Libedaga sõidu kogemus on nagunii olemas.

ARK sakib

Jälle kord tundub, et Eesti on üks kummaline riik, mille toimimissüsteemidest ma päris täpselt aru ei suuda  saada.

Jõudis kätte aeg vahetada oma esmane “kapsalehe” luba “päris” juhiloa vastu. Loomulikult mäletavad kõik, mis  kadalippp selle esmase loa saamiseks läbi tuli käia. Tervisetõend, autokool, eksamid ja ARK. Kogu selle  kadalipu vältel tekkis loomulikult mitmeid kordi soov pead vastu seina peksta kogu bürokraatia peale.  Peamiselt tekkis see soov ARKi läheduses. Kus järjekorranumbri automaat küll on, aga numbri saamiseks  pead ikkagi sabas seisma ja leti taga istuvale tädile põhjendama, miks sul seda numbrit vaja on. Kus töötajatel  punkt kell 17 pastakas käest kukub ja kõik, kes ootavad, välja pekstakse ja homme tagasi tulla soovitatakse.

Kõik need kogemused olid jõudnud juba unustuse hõlma vajuda kui kuupäev juhiloal andis põhjuse  mäluvärskenduseks. Lootus, et vahepealne üle-euroopaline bürokraatiavastane võitlus ka ARKi on jõudnud,  kustus üsna kiirelt.

Dokumentide nimekiri, mida juhiloa vahetamisel nõutakse, üsna muljetavaldav:

- vormikohane juhiloataotlus (ok, so far so good)
- tervisetõend, juhul kui viimase kehtivusaeg on läbi (millal see kehtivus lõppeb? krt ma ei tea ju, mis kuupäev seal tõendil on, sest ma andsin selle teile ära, rsk!)
- pass või muu isikut ja elamisluba tõendav dokument (juhiluba?! mille ma nagunii pean esitama!!!)
- vahetamisele kuuluv juhiluba (et nagu eelmise punktiga kokku ei saa panna seda?!)
- mootorsõidukijuhi koolituskursuse tunnistus (ee… mille alusel te enda arust mulle juhiloa väljastasite?! kust krt mina enam tean, kus see tunnistus on?)
- riigilõivu tasumist tõendav dokument (et te jumala eest ise ei peaks oma pangakontot kontrollima. ja kohapeal sularahas maksta soovijatelt nööritakse 25 raha. )
- foto (ok, loogiline)

Aga põhimõtteliselt…  ega te äkki veel sedasama järjekorranumbri lipikut ei taha, millega ma 2a tagasi sabas seisin? Ehk pean oma sõidueksami vastuvõtja lipsu mustrit mäletama? Või registraatoritädi pluusilõiget?

ARKi käitumisest eeskuju võttes võiks ju ülikool ka hakata küsima sisseastumisel 1-12kl lõputunnistusi. Mis siis, et EV seadused näevad ette, et eelmise taseme lõpetamine on aluseks järgmisele tasemele pääsemisel.

Oi ma olen tigetigetigetige!

Tihe nädalavahetus

Nädalavahetus oli seekord tihe.
Laupäeval sai järjekordelt Tartut külastatud, eesmärgiga osaleda loengus. Pikaajalisem eesmärk on sel õppeaastal üritada olla korralik tudeng ja mõned ained vahelduseks ka positiivsele tulemusele ära teha.
Seekordne loeng, mida külastasin, oli ühe aine esimene loeng. Kursus ise toimub suuremal jaolt veebipõhiselt, kuid mõned kontakttunnid siiski on. Seda väärtuslikumad need kontakttunnid ju on, mida vähem neid on. Huvitaval kombel oli esimesse kontakttundi tulnud tugevalt alla poole ainele registreerunutest. Imelik. Aga positiivsest küljest vaadatuna jäi õppejõul rohkem aega tegeleda kohalolijatega

Peale Tartust tagasi jõudmist laupäeval toimus õhtul järjekordne öine linnamäng. Seekord ei olnud kohe üldse meie mäng. Esimestest ülesannetest peale läks asi metsa. No ei jaganud seekord neid seeni, mida korraldajad ülesandeid koostades olid söönud/suitsetanud. Meile sobivad ikka rohkem keerulist mõtlemist nõudvad mängud, seekordne keskendus aga… blondiini-loogikale võiks vist öelda. Mängu keskel oli kõigil mingil hetkel tunne, et jätaks asja pooleli. Vedasime siiski lõpuni välja, aga head tunnet küll ei jäänud.

Pühapäeval käisin peale poolt päeva magamist turul. Seda aega pole juba ammu olnud, et rahulikult turule minna ja seal kolada. Elukas seda tegevust väga ei fänna. Mina tšillin see-eest täiega. Nagu tellitult oli pühapäeval selleks ka imeilus ilm. Tegelikult läksin otsima ebaküdooniaid, aga neid ma turult leida ei suutnud. See-eest oli viigimarju, ploome, tomateid, sibulaid… palju-palju lahedaid juurikaid. Nägin ka lahedaid suuri kõrvitsaid, mille peale mul kõrvitsasalati fännina silm särama läks. Paraku olid mul selleks ajaks kotid igasugust kraami täis ja kõrvitsa autoni vedamine tundus ülejõu käivana. Jätsin siis ohates kõrvitsad sinnapaika, aga tegin samal ajal plaani, et esimesel võimalusel naasen turule ja toon mõned eksemplarid ikkagi koju.

Peale seda oli fantastiline võimalus külastada kahte kontserti. Mõlemad olid suurepärased ja jätsid super elamuse.
Esimene oli Jazzkaare raames toimunud Peter Fessleri kontsert. Eluka kõhutunde järgi valitud. Emotsioon oli nii mõnus, et olen iga kell valmis selle kõhutunde järgi kontserdile minema Ning Peter Fessler sai endale juurde vähemalt ühe fänni.

Teine kontsert oli Indigolaste sügismoosi kontsert. Hea nagu ikka