Sattusin jälle süütunde lainele hulpima. Keskkonna teemal ikka. Juba mõnda aega idaneb minus roheline pisik. See, kes maintseb prügi sorteerima (ei,
mitte linnavalitsuse
ega korteriühistunimeline,
vaid see TEINE) ja
mitte liigselt elektrit ja muid ressursse kulutama. Eks ma jõudumööda toimetan “roheliselt”. Eile ja üleeile ja üle-üleeile lugesin natuke Epp Petrone raamatut “Roheliseks kasvamine”. Tegelikult tellisin selle kingituseks kaaselukale…aga no eks väike tagamõte oli ka, onju. Üle tema õla piiludes hakkas raamat ennast ka rohkem ja rohkem huvitama. Lugesin ja mõtlesin ja mõtlesin ja lugesin. Avastasin, et roheliseks olemises olen alles päris roheline. Homikul päevavalges (praegusel ajal küll rohkem päevahämaruses) hakkasid oma pahed teravamalt silma. Roheliseks kasvamise raamatus on kirjas, et 12% elanikkonnast kasutab 85% olemasolevaid puhta vee varusid. Üks peamine põhjus, miks ameeriklaste veetarbimine ühe inimese kohta olevat suurem kui näiteks Eestis, on muuhulgas lombitaguste liigikaaslaste harjumus 2x päevas pikalt dushi all käia. Tjah…tuli siis minulgi endale otsa vaadata ja oma pahe tunnistada.
Üks minu lemmik lõõgastustegevusi on ju teatavasti pikalt sooja duši all liguneda. Üritan mis ma üritan, aga sellest loobuda ei suuda. See on vist ainuke asi, mis aitab päevapinged maha võtta, rahulikult lõõgastuda…lihtsalt OLLA. Nüüd tunnen ennast süüdi…
Enda üllatuseks avastan, et enam ei ole küsimus selles KAS olla roheline, vaid KUIDAS
olla VEEL rohelisem. Rohelise plangu taha ma ükskord oma mõttejooksuga kolin…
