Vahepeal kippusin täiesti ära unustama kui palju mulle lugemine tegelikult meeldib. Möödus pikk periood, mil olin töösse sukeldunud – lugesin vaid tööalaselt olulisi dokumente ja e-kirju. Uudistest käisin silmadega diagonaalis üle. Ise aeg-ajalt endamisi imestades, miks midagi minu elust puudu tundub olevat.
Täna hommikul tõusin rahulikult üles, tegin kohvi ja istusin kohvikruusi ja innovatsiooniajakirja HEI seltsis köögilaua taha. Kohvi rüübates ja ajakirja sirvides valdas mind just selline “õige” tunne ja rahulolu. Just see ongi asi, mis on tükk aega olnud puudu. Pidevalt on hommikud alanud kiirustades. Hommikukohvi kõrvale olen lugenud tööalaseid e-kirju (ja ennast nii mõnigi kord juba enne kohvikruusi tühjenemist siniseks vihastanud) ning olulisi veebilehti kiirkorras sirvinud.
See suurepärane tunne, mis valdab raamatut/ajakirja lugedes – see oli ennast kuhugi kaugele mälusoppi peitnud. Teate ju seda tunnet, kus sa ühtaegu saad teada midagi uut ja huvitavat ja paralleelselt loetava haaramisega jookseb ka mõte juba oma rada – arendades uusi ideid, ammutades inspiratsiooni….
Lisaks olen viimase paari nädalaga läbi lugenud 2 raamatut ning kolmas on hetkel käsil. Elu hakkab jälle elamisväärsena tunduma.
