Rongaema staatuse algus

Nonii… siia hakkan siis kirja panema oma seiklusi ja kogemusi ühiskonnas levinud eelarvamustele ja suhtumisele vastuvoolu ujudes.

Märtsis 2020 nägi ilmavalgust meie järeltulija.

Raseduse viimane kuu kimbutasid mind:

• liikumisraskused. Sellest mõttes, et liikuda ma sain ja liikusin ka. Olles aga harjunud kiiresti kõndima ja kiiresti liikuma, sain igapäevase frustratsiooni osaliseks. Kiiresti ei saanud enam mitte midagi.
  Meenutasin endale aegluubis liikuvat molluskit ja halasin pidevalt, kuidas kõik asjad niiiiiiii kaua aega võtavad.
• mäluprobleemid. Kadunud autovõtmed, poolel teekonnal unustatud teekonna eesmärk, you name it… Pooletoobise tunne oli vahepeal. See küll kestab hetkel edasi, ootan pikisilmi, millal üle läheb.
  Ümisen pidevalt tuntud viisil “Maaaaa tahan oma AJU tagasi….”
• Paanika. Seni oli kõik olnud chill-grill. Või vähemalt “aega ju on selle kiire asjaga.”
  Ühel hetkel jõudis kohale, et “appi, see sünnitus on ju kohe.”
  Remont oli pooleli, 9. kuu alguses puudus meie elamisest igasugune titevarustus (ok, 2-3 riideeset vist oli, napakate piltide pärast ostetud).
  Voodi, vanker, riided, veel mingi varustus tite elushoidmiseks. Mida üldse vaja on ja kui palju?
  Miks see träni nii palju maksab ja kust kasutatud asju saab?
  Miks need titeträni müügigrupid kõik liitumist nõuavad – kas nad ei oska osta.ee vm normaalset keskkonda kasutada?
  Tuhat ja üks mõtet ja kõigega oli kiire.
  Lisaks tõdemus, et ega ma sünnitusest ka suurt midagi ei tea.
  Õnneks oli võimalus pea liiva alla peita ja tööd edasi teha.
  Edit: Mõne nädalalaga sai ka vajalik träni kõik hangitud. Enamuses kasutatult – ei näinud mõtet vankrikomplekti eest 1000+ eurot välja käia või voodi+madratsi eest 500+ eurot. Otseselt titega seotud träni läks maksma ca 200-250 eurot (3in1 vankrikomplekt + veel üks vanker turvahälliga, voodi koos madratsiga, mähkimislaud + tarvikud, riided, natuke mähkmeid ja muud pudi-padi). Apteegikraami panime ootele, sest plaanime apteekide kinkepakid välja võtta ja siis vaadata, mis veel puudu.
  Eraldi kulu oli remondimaterjal lapsetoa jaoks, aga seda ei seosta otseselt lapsega, vaid laps oli remondi tegemiseks lihtsalt motiveeriv faktor.
• Mingi sõnuseletamatu frustratsioon selle üle, et kadus igasugune lootus visuaalselt oma lapseootust varjata.
  Veeresin ringi nagu maakera ja palvetasin, et jumala eest kusagil pooltuttavatega kokku ei juhtuks (Murphy seadused muidugi toimisid).
  Soovisin iga hinna eest normaalset elu edasi elada ja samas sain aru, et igasugune lootus selleks on kadunud.
• Ajaplaneerimise paanika. Võimatu oli ennustada, millal see järeltulija siis täpselt tuleb. 37. ja 41. nädala vahele jäi kuu aega ja see tekitas minus tohutut ängi. Õpingud, tööasjad – kuidas ma neid planeerin kui ma LIHTSALT EI TEA. Terve kuu aega kalendris broneeritud kuna LIHTSALT EI TEA.
  Lõpuks hakkasin kõhuelanikule sisendama sobivat aega, millal ennast välja tulema võiks asutada – lootsin mind over matter lähenemise peale. Ei toiminud, tuli ikka siis kui talle sobiv oli 🙂

Ja noh, siin ta nüüd on. Algab minu teekond, mis ühiskonna silmis kindlasti pälvib hulgaliselt hukkamõistu ja silmarullimist.

Ah et kuidas nii, te küsite?

• jätkan magistriõpinguid. Kaugõppes küll, kuid siiski omajagu koormust. Tean omast käest kui keeruline on pooleli jättes uuesti alustada. Lisaks kannustab tagant kursusekaaslasega tehtav ühine magistritöö – see sai kavandatud suure innu ja entusiasmiga ning pausi vahele jättes peaksin kogu teemaga nullist alustama. Seega pingutan hambad ristis ikka ära teha.
• mul on plaanis iga-aastane suvine reis sõpruskonnaga (jah, arvestan teatud reservatsioonidega – et ehk ei saa nii pikalt või ehk peab mehe kaasa võtma, kes vahepeal titte kantseldab).
• plaanin ka silmad-kõrvad lahti hoida ning veidi tööd edasi teha.

Kõigest sellest peaks juba piisama, et perekooli käod saaksid mind igapäevaselt risti lüüa ning klatšimisest keeled (sõrmed) villi kulutada.

Aga teades ennast, siis ujun ma paljudes teemades kindlasti veel vastuvoolu.

Millisesse kooli te oma lapsed paneksite?

Õpin magistriõppes haridusvaldkonnas ja ikka tuleb ette huvitavaid arutelusid.

Mitme minu kursusekaaslase motivatsiooniks õppima tulekul on see, et mõne aasta pärast on vaja oma laps/lapsed kooli saata. Olemasolevad võimalused aga ei paku vanemate arvates piisavalt arenguvõimalusi. Soovitakse luua OMA kool.

Ühe järjekordse sellise mõtiskluse käigus küsis aga üks meie kursusel õppiv väikese omavalitsuse ametnik, et aga millist munitsipaalkooli siis vaja oleks, et vanemad tahaks oma lapsi sinna panna.

Noh, jah. Arvamusi tuli seinast seina. Mina igaks juhuks oma suud lahti ei teinud kuna elu on mind juba omajagu koolitanud ametnike mõtteviisi osas (lisaks olen ka ise ametnikuna töötanud – lühikest aeg küll, sest mõistus ei suutnud ametniku peakuju omandada).

Mis siis on need asjad, mis lapsevanemaid mõjutavad kooli valikul?

• Õppe fookus. Korduvalt heideti ette, et munitsipaalkoolis on liig tihti fookus õpiku/töövihiku läbimisel, mitte arusaamisel.
• “Lünkade täitmise” mentaliteet. Päriselt mõtlemisele ja arusaamisele ei pöörata tähelepanu, õpetajad eelistavad “täida lüngad” harjutusi. Lihtsam kontrollida, lihtsam läbi viia…. aga lapse mõtteprotsess ei arene.
  Need kaks punkti muidugi pole otseselt omavalitsuse süü, sest arusaamist ju riiklike testidega ei mõõdeta. Riiklike testidega mõõdetakse just neid õpiku/töövihiku teemasid “täida lüngad” testide vormis. Koolid aga võitlevad ellujäämise eest ning nii drillitakse lapsi neid “täida lüngad” teste lahendama.
• Õpetajatel on “päitsed peas.” Head õpetajad on vanemate sõnul pidevalt kooliga või omavalitsusega pahuksis ja peavad sõdima selle nimel, et neil lubataks lapsi normaalselt õpetada. See haakub allpool natuke poliitika teemaga.
• “Kõigile sama joonlauaga” suhtumine. Ole sa ahv, kala või kaelkirjak, kõik läbigu samade standardite alusel köieronimine, jooksuvõistlus, kirjatehnika…
  Jah, teatud piirini on see arusaadav, aga ühel hetkel tuleks ikkagi individuaalseid võimeid arvestada.
  Jällegi, natuke seotud riiklike teemadega, aga natuke ka sellega, et õpetajatel on päitsed peas.
• Ja muidugi poliitika, Poliitika, POLIITIKA! Lapsevanemad soovivad, et nende lapse kool jääks poliitilisest sõjatandrist nii kaugele kui võimalik. Kus koolidirektor ei trooniks kohaliku konnatiigi volikogus, vaid panustaks oma energia kooli arenguks. Kus omavalitsus, olgu ta suur või väike, ei sekkuks kooli tegevustesse (sh personaliküsimustesse) ilma VÄGA SUURE hädavajaduseta. Kus hoolekogusse ei määrata kohalikule võimule sobivaid nägusid, vaid kus hoolekogu koosneb reaalselt parimatest esindajatest, kes seisavad kooli huvide eest.
• Kindlus. Kõige lõpuks soovivad vanemad ka seda, et neil oleks kindlus kooli tuleviku osas. See ongi see koht, millega väikesed koolid ja väikesed omavalitsused põruvad. Lapsevanem soovib, et oma last kooli pannes ta teaks, et see kool on alles ja toimetab vähemalt järgmise etapi lõpuni (algklassiperioodi lõpuni, põhikooli lõpuni vms). Kui koolil on pidevalt peakohal sulgemis- või liitumiskirves, siis juba igaks juhuks pannakse laps stabiilsemasse kooli, kuigi südames võibolla ollakse väikekooli patrioot. Koolivahetus võib olla lapsele traumaatiline ning ükski lapsevanem ei taha oma lapsele ja endale potentsiaalseid probleeme tekitada. Nagunii tuleb neid probleeme kooliminekuga seoses kuhjaga, olgu siis ükski vähem.
• Eliitsus ja prestiiž. Loomulikult on paljude lapsevanemate jaoks ka see üks koolivaliku osa, aga õnneks järjest vähem.

Omavalitsused aga põruvad peaaegu kõigis neis punktides. Eriti julmalt mõjutavad koole konnatiigipoliitika ja kindlus kooli tuleviku osas. Üks väikekool seisab sulgemise-liitumise-kärpimise juttudega silmitsi vähemalt korra aastas – omavalitsuse eelarve koostamise aegu. Sel ajal otsitakse eelarves kullipilguga kohti, kust saaks raha prioriteetsemate investeeringuobjektide reale tõsta. Ja noh, sellega kaasneb paratamatult poliitika, mis toob juba kaasa ülejäänud mured.

Nii lõppebki olukord tihti sellega, et lapsevanemad väsivad sellest iga-aastasest kemplemisest, konnatiigist, pidevast allkirjade kogumisest kooli säilimise (või koolis normaalse õhkkonna säilitamise) nimel. Ühel hetkel neile enam ei piisa sellest iga-aastasest “saime veel ühe aasta armuaega, juhhei!” suhtumisest.
Tahetakse midagi rahulikumat, stabiilsemat. Nii viivadki suuremate linnade läheduses elavad pered oma lapsed suuremasse linnakooli. Linnadest kaugemal elavad pered aga vähemalt piirkonna keskuse suuremasse kooli.

 

Taaskasutusest ja valehäbist

Eveliis kirjutas nii ilusti ja tabavalt taaskasutusest. Mina nii ilusti ei oska, aga tekkis tahtmine paar toetavat sõna poetada. Kommentaar läks nõnda pikaks, et tekkis eraldi postitus.

Lugesin rõõmu ja äratundmisega kui korraga kõnetas mind postituses see koht, kus tuttav küsib, et “Kas sul häbi ei ole, et suur osa asju kasutatuna oled ostnud?”

Njah. Mina ka vana taaskasutus- ja kaltsukafänn, aga tihti just valehäbist ei ole tuttavatele rääkinud, kustkohast üks või teine asi pärit on. Kuigi aastatega on mul järjest enam ükskõik. Nüüdseks pigem uhkelt jagan oma leide ja väga ei huvitu sellest, mida arvatakse.

Siiski on neid, kes nina kirtsutavad.

Just praegune eluetapp. Saabumas on uus ilmakodanik ja olen suurema osa vajaminevaid asju soetanud kasutatult. Ikka üks või teine küsib, kas ja mis juba ostetud. Kas see on olemas ja kas toda oled juba vaanud?
Kuigi rasedaga keegi väga vaielda ei julge (ma ei saa aru, miks, mulle väga meeldib vaielda), siis mõne inimese näokrimpsutustest olen aru saanud, et kasutatud asjad nende meelest kohe kuidagi ei kõlba.

Mina aga olen suisa rõõmus. Skoorisin imelise 3in1 vankrikomplekti vähem kui 100 euro eest, kõik on tipp-topp korras ja vastab täpselt sellele, mida otsisin. Poes oleks 700 vähemalt maksnud.

Voodi, mähkimislaud, vann – kõik kasutatult.
Tavapärased reaktsioonid ja küsimused:
– no aga sa jõuaks ju uuena ka osta, kõik uued ei ole nii hirmus kallid. Ma tean ühte poodi….
– kas sul häbi ei ole kasutatud asju osta?
– kas sa ei karda, et mingid pisikud vms tulevad?

Ei, ausalt ei ole üldse häbi. Taaskasutus on minu meelest igati mõistlik. Eriti arvestades lasteasju, mis on kasutuses nii lühikest aega, et ei jõua kuludagi eriti. Aga ka endale ostan palju asju taaskasutusest – sest miks mitte kui on tore asi ja hea hinnaga?

Pisikuid ei karda. Enamus asju pesen ikkagi üle ka.

Ja noh, jõuan küll uuena osta – aga miks? Lapsel on täiesti ükskõik, kas ta veereb ringi uues või kasutatud vankris, kas tema mähkimislaual on eelnevalt mõne teise lapse mähkmeid vahetatud. Pigem säästan raha praegu, hiljem hakkab seda nagunii rohkem kuluma. Näiteks kui tuleb lastaiaperiood ja hakkab pihta see “tahaaaaaaaaan /sisesta mingi suvaline hetkel popp multikangelane/ pildiga seda-teist-kolmandat.”

Mind need küsimused otseselt ei häiri, aga panevad lihtsalt imestama.
Ajal, mil me räägime nii palju taaskasutusest ja ületootmisest ja raiskamisest, on endiselt nii palju inimesi, kes teise ringi asjade ostmist mingiks häbiasjaks peavad.

Mina igatahes teen peale uue ilmakodaniku saabumist ühe postituse, kus toon välja teise ringi varustuse ja sellega kaasnenud kokkuhoiu.

Eesti Vabariigi aastapäeval…nukralt

Tänasel pidulikul hommikul oli aega lugeda ajalehti ja uudiseid. Tekkisid mõned veidi nukratoonilised mõtisklused.

21. veebruari Äripäevast leiab ühe väikeettevõtja essee-mõtiskluse Eesti ja ettevõtluse teemal. Proua on väikepoodi pidanud juba 30 aastat. Fragmentide kaupa harutab ta lahti oma mõtteid. Jõudes sinnamaani, et tegelikult on tal plaan ettevõtlusega lõpetada. Miks? Sest väikeettevõtlus, eriti naisena ja maapiirkonnas, on kuratlikult raske ning nõuab lõivu nii tervise kui ka pere arvelt. Samas kohalikele ei ole proua veel julgenud poe sulgemisest teavitada, peitudes remondi vabanduse taha.

Raske on lugeda, kohati tuleb pisar silmanurka (jah, isegi minul, kes ma pisara heal juhul kord viie aasta jooksul poetan).

Netiportaalid kirjutavad Mihkel Smeljanski ootamatust surmast. Mees, kes on terve elu tööd rabanud, sai lõpuks, oma elu eelõhtul, presidendi tunnustuse osaliseks. Pidustustele ja autasu vastu võtma ta kahjuks enam ei jõudnud, enne kustus eluküünal. Eesti meeste eluiga kipubki sinna 70 eluaasta kanti olema, ega väga imestada ei ole ka. Kiirelt ja tempokalt elanutel kipuvad elupäevad kiiremini otsa saama – nad nagu elaksid osa elu oma tohutu energiaga ette ära, mahutades ühe päeva sisse mitu ja kogudes ühe aastaga mitme jagu elamusi ja kogemusi.

Kuidas see kõik Eesti Vabariigiga seostub?

Hakkasin nende kahe loo taustal mõtlema, kuidas me oma kaasmaalasi tunnustame. Too 30 aastat väikepoodi pidanud pensionieelikust proua – kas tema on mingit tunnustust saanud? Pigem mitte. Poepidaja on selline inimene, keda tavaliselt keegi tähele ei pane. Pood lihtsalt on. See nagu peakski olema. Küll kirutakse kõrgeid hindasid, saadakse poes (mõnel juhul poe taga) sõpradega kokku… Ja kõigi nende aastakümnetega harjutakse, et piirkonnas selline koht lihtsalt ON. Isegi kui inimene käib linnas tööl ja 1-2 eurose kokkuhoiu nimel või linnatuledest pimestatuna suurema osa ajast suurt supermarketit külastab… siis kohalik pood on ja kohalike arvates PEAB olema.

Kas keegi on tollele prouale aitäh öelnud? On teda kutsutud presidendi vastuvõtule? Kasvõi kohaliku vallavanema vastuvõtule? On keegi teda aasta ettevõtjaks esitanud (kohalikul tasandilgi)? Vaevalt. Pigem on väike poepidaja pidanud silmitsi seisma igal kümnendil eri nõuetega (värvikas mõttekild esseest, kuidas poes on kraanikauss, mida keegi pole kunagi kasutanud, aga kuna mingi seadusepügalaga neid kraanikausse nõuti, siis paigaldati. Või kuidas prügikasti asukoha menetlus võttis aega kuid).
Aasta ettevõtja… noh, selle tiitliga pärjatakse ikka neid suuuuuuri. Neid, kel võimalus miljoneid keerutada ja siis pankrotti minna. Neid, kes särava komeedina ettevõtlusmaastikule kihutavad – ainult selleks, et sealt mõne aasta pärast saba sorgus lahkuda. Aga nad on ägedad! Ja energilised! Ja uued! Neid tunnustatakse.
Pensionieelikust poepidajas pole midagi põnevat. Õigupoolest ei tule ta kellelegi meeldegi enne kui külmikust piim otsas on.

Smeljanski-sugused… noh, neid ei panda tähele tunnustada, sest nad on ju niigi kuulsad. Mis me tast ikka tunnustame, äkki läheb veel laisaks. Äkki järgmine aasta teeb midagi veel paremini. Ja üleüldse, äkki ajab veel nina liiga püsti.

Siit jõudiski minuni arusaam, et Eestis meil tunnustatakse:

• Neid, kes parasjagu on kasulik tunnustada (näiteks sahkerdavaid suurärikaid – ehk viskavad tunnustuse paistel mõne eurokopika erakonna- või omavalitsuskassasse). Või siis mõnda kriitikut, kes ehk tunnustuse peale oma kriitikanooli veidi tagasi tõmbab. “Hoia oma vaenlased lähedal”, eksole…
• Neid, keda on turvaline tunnustada ning kelle tunnustamine pigem tunnustajale endale au ja kuulsust toob
  No näiteks omavalitsustes 75+ vanuses kooliõpetajaid. Või Smeljanskit. Või…
  Ikka on ju prestiižikas vanamemmel kätt suruda ja teda ülevoolavalt elutöö eest tänada. Pole karta, et memmeke vastuvõtul tunnustajast “üle säraks” või tunnustuse paistel nina püsti ajaks.
  Hea ja turvaline valik, kogukond mõmiseb nõusolevalt kaasa ja mõned hääled valimistel ehk jälle juures.
  Mõnikord juhtub küll ka nii nagu Smeljanskiga – et tunnustatav ei jõua seda elutöö tunnustust ära oodata. Aga ega see tunnustajaid suurt ei sega. Saab tunnustatava portreepildi taustal ikka paatosest nõretava kõne pidada, leinajatele postuumselt autasu ulatada… ja ei pea oma tähelepanu kellegagi jagama.
• Neid, kes paistavad uued ja ägedad.
  Sest noh, esiteks on nad nii uued, et ei kujuta endast ohtu. Teiseks on ikka hea ennast millegi uue ja säravaga siduda – kui peaks hästi minema, siis on hiljem hea väita, et “me teadsime juba algusest peale, et nad on tegijad.” Ja kui nihu läheb, siis noh… tunnustaja pole ju süüdi.

Haruharva tunnustatakse selliseid “maa sool” tüüpi tegijaid nagu seesama 30 aastat poodi pidanud proua. Või 10-20 aastat piirkonna kohalikku elu edendanud vabatahtlik aktivist.
Mul on üks hea tuttav, kes on 10 aastat eest vedanud organisatsiooni, mis kohalikule kogukonnale eelkõige vabatahtlikkuse baasil olulisi teenuseid pakub. Omavalitsuselt saab tuge niipalju, et toimetavad ilma rendita vallale kuuluvates ruumides (mille nad on pidanud oma kulu ja kirjadega põhjalikult renoveerima ja sisustama). Ja aegajalt saavad näpuotsaga tegevustoetust. Hiljuti kutsuti ta siis kohaliku omavalitsuse volikogu ühte komisjoni aru andma, mida nende organisatsioon teeb.
Peale 45-minutilist “grillimist” tuli tuttav sealt näost lapilisena välja ja ütles, et kaalub organisatsiooni tegevuse lõpetamist. Kuigi ta vastas kõigile küsimustele, organisatsioon on edukas ja kohalike jaoks vajalik… pidi ta kuulama hulga mõnitavaid kommentaare “Noh, eks näis, kaua te seda vabatahtlikult ikkagi teete,” ja “miks te üldse seda asja teete, kui keegi teile selle eest ei maksa”… ja sinna otsa “vaadake, et te ettevõtjatega konkureerima ei hakka”… ja siis grillimise lõpupoole nenditi, et noh, mõned lollid teevadki tasuta tööd.

Õhtul saab jälle kord vaadata presidendi vastuvõttu, kus kohalekutsutud poliitikud, poliitikuhakatised, valitsusele vajalikud ettevõtjad ja mõned üksikud soosikud teineteist vastastikku kiidavad ja moekriitikud ennast välja elada saavad.

Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!

Palju õnne, Eesti Vabariik!

Lapseootusest ja naiseks olemise miinuspoolest

Täna, lugedes järjekordset Delfi “kvaliteetartiklit” teemal “Äkki ikka staarike x on lapseootel” , tundsin täiesti teravalt, miks mitmes mõttes on lihtsam sündida mehena. Haakus ka paari olukorraga, mille tunnistajaks olen viimasel ajal olnud.

Üldiselt lapse saavad mees ja naine koos. Lapseootus on mõlema jaoks ootus. Kui aga üks saab oma tavapärast elu omadel tingimustel edasi elada, siis teise osas hakkavad toimuma põnevad asjad.

Ühest küljest on imeline, et naise keha on võimeline uut elu kasvatama.

Teisest küljest saab aga naine peaaegu kõik lapseootusega kaasnevad ebameeldivused enda kaela.

Enne lapseootust muidugi lõputud küsimused “Et millal siis pisiperet kah oodata on?” või iga kogemata veidi kehvemini poseeritud pildi või natuke avaramalt istuva riidehilbu peale avalikud küsimused “Noh, kas võib õnne soovida?”

Kui aga lapseootus on juba faktiks saanud, siis….

Jätame füüsilised ebamugavused ja vaevused, oma kehast loobumise jms kõrvale – see on looduse poolt nii seatud, sinna tõesti midagi teha ei saa.

Räägime pigem ühiskondlikust suhtumisest.

Mees saab vabalt valida, millal, kuidas ja kas üldse ta lapseootusest oma perele, sõpradele, kolleegidele räägib. See on tema valik. Mehele ei heideta üldjuhul ka ette kui selgub, et ta on valinud tuttavaid ja kolleege mitte teavitada.
Naisel seda valikut (vähemalt mingist hetkest alates) enam ei ole. Ning naise puhul järgneb hukkamõist kui selgub, et ta ei olegi kõiki maailma klatšimoore ja kontoriplanktonit isiklikult teavitanud. Järgnevad solvunud kommentaarid stiilis “Aga siis sa ju juba teadsid xxx asja toimumise ajal, miks sa ei öelnud?” 

Kui mees teatab lapseootusest, siis patsutatakse tunnustavalt õlale ja elu jätkub ilma suuremate muutusteta.
Tööl ei eelda keegi, et mees lapseootuse või lapsesaamise tõttu töövõimetuks muutuks. Keegi ei hakka juba vaikselt selja taga asendajaid kaardistama (kuigi vanemapuhkusele võib ka mees jääda).
Kui naine teatab lapseootusest, siis järgneb lõputu (soovimatute) küsimuste-soovituste voor ja koheselt hakatakse tööl asendajaid kaardistama – sest on ju loomulik, et lapseootel naisel ei ole mitte mingeid tööalaseid ambitsioone vms. Naine peab SÕDIMA, et tal lubataks edasi töötada ja teda koheselt uudise kuuldes tööalaselt maha ei kantaks.

Ääremärkus: JAH, Eestis on imeline vanemahüvitise süsteem, aga sellest hoolimata on inimesi, kes sooviksid lisaks lapse kasvatamisele ka tööalaselt edasi toimetada (sh erialasid, mille puhul 1,5 aastat pausi ei ole mõeldav).
EI, soov edasi töötada ei tähenda automaatselt rongaemaks olemist vms. Inimesed on erinevad.

Mis on aga kõige rõvedam (ei oska paremat terminit leida) – sellest hetkest, kui naise lapseootus peaks natukenegi juba välja paistma, arvavad kõik, et neil on (ilma, et ründeobjekt oleks isegi seda arvamust kinnitanud) täielik õigus trügida naise isiklikku ruumi ja tulla tema lapseootust kommenteerima.
“Oi, sulle võib vist õnne soovida” (?!?!?! – Kust sa tead, kas see on inimese jaoks hea või halb uudis? Miks sa üldse midagi kommenteerima tuled?!?!?!?!?!)
“Millal sa pooldud?”, “Oiiii, kui tore, ma mäletan oma lapse……..”, “Oi, kui vapper, mina küll sinu vanuses/praeguses karjääriolukorras vms lapse saamist ette ei kujutaks” (?!?!?!), “Kumb siis tuleb?”, “Kuidas mees reageeris?”, “Kui kaua te last saada proovisite?” (?!?!?!?!), “Kuule, mul on kodus mingid lapseasjad…”, “Oi, kui suur/väike kõht sul on”

Sellest ei ole ma juba aastaid aru saanud, mis õigusega igasugused kontorikollektiivide “külaeided” ja muud asjapulgad endale selle õiguse võtavad. Kui sa ka visuaalse vaatluse põhjal kahtlustad, et kolleeg/sõber/tuttav võiks äkki “sedapsi” olla, siis mõtle enne 10x kui kutsumata talle õnne soovima või kommentaare jagama tõttad.

Kõigepealt pea meeles, et see on räige sekkumine inimese eraellu, mis põhineb ainult inimese väljanägemisel ja sinu subjektiivsel arvamusel.

Mis võivad olla tagajärjed:

• Inimene on lihtsalt vahepeal kaalus juurde võtnud (misiganes põhjusel), tunneb ennast niigi kehvasti ja sina hõõrud oma arvamusega veel haava soola peale. Tunnete ennast mõlemad halvasti.
• Olukord ongi “sedapsi”, aga inimene ei ole seda veel valmis sinuga jagama. 
  Pea meeles, et ka tööl ei kohusta mitte ükski seadus inimest suvalisi kolleege ja kontori klatšimoore oma lapseootusest teavitama enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist. Eraelu puutumatus kaalub üles klatšihimuliste kolleegide uudishimu. Kui üldse, siis võib eeldada mingil hetkel ülemuse teavitamist.
  Siis on sinu “heatahtliku õnnesoovi” tulemusel inimene esiteks õnnetu, et tema katse eraelu enda teada hoida on läbi kukkunud. Teiseks on ta sunnitud sulle kas valetama või siis vastu tahtmist oma uudist tunnistama. Tunnete ennast mõlemad halvasti.

  Mõlema variandi puhul lisandub tulevasele ilmakodanikule halvasti mõjuv stressiolukord – kas see ikka oli sinu eesmärk, kui mõtlematult oma “õnnesoove” ja “heatahtlikke nõuandeid” edastama tormasid?

Kui sa ka arvad, et olukord võiks “sedapsi” olla, siis ilmselt paned sa ka tähele seda kui inimene üritab avaralt istuvate rõivastega või muul moel oma olekut varjata.
Äkki enne kommenteerimist ja õnnesoovide jagamist mõtled korraks, et kui inimene silmnähtavalt üritab võimalikku lapseootust varjata, siis on sellel ka põhjus. Ükskõik kui heaks kolleegiks või tuttavaks sa ennast ka pead – kui inimene ei ole sulle ISE ütlema tulnud, siis ilmselgelt ei soovi ta sinuga seda infot (veel) jagada.

Seega isegi kui sa ARVAD, siis ole nii armas ja hoia oma suu kinni (sh ära tõtta oma kahtlusi ka kohe kogu ülejäänud kollektiivi või sõpruskonnaga jagama – klatš on inetu ja tarbetu). Kui inimene on valmis, siis ta jagab oma uudist ise. Või ei jaga, sest ei olegi uudist.
Sina ju ka ei tahaks, et mõni kolleeg käiks ja levitaks üle organisatsiooni ja tutvusringkonna jutte stiilis “Juba 3 päeva on Maali nii kottis silmaaluste ja veits punaste silmadega, ma arvan, et tegelikult on ta alkohoolik, sest mul kunagi üks sõbranna oli samamoodi peale joomist alati punaste silmadega…”
Eriti kui näiteks lõpuks tuleb välja, et kottis silmaaluste ja punaste silmade põhjuseks oli hoopis mõni perekondlik probleem, lähedase lahkumine vms.

Need, kes tahavad kogu maailmale oma lapseootust kuulutada ja soovivad õnnitlusi ja kommentaare, üldjuhul teavitavad kõiki kolleege-sõpru-tuttavaid avalikult ning eksponeerivad oma rasedakõhukest nii, et ei ole mingit kahtlustki. 

Ja isegi siis ei ole kellegi teise lapseootus mitte grammivõrragi sinusse puutuv asi. Töö juures on ainuke aktsepteeritav sekkumine otsese ülemuse poolt, kes võiks sel juhul töötajaga läbi viia privaatse vestluse edasiste tööalaste plaanide osas.

 

 

Kus sina elad? Aga tegelikult?

Postimehe veergudel toob teadlane välja väidetava murekoha, et riigile ei ole teada inimeste täpne elukoht.

Natuke mõtteid sel teemal.

Ma usun, et meil kõigil on mõni pereliige või tuttav, kes ei ela elanikeregistri järgsel aadressil. Kõigil neil on erinevad põhjused. Kellel lasteia- või koolikoht, kellel põhimõtteline soov oma maksurahaga mõnda väiksemat omavalitsust toetada, kellel tasuta ühistransport. Põhjusi on mitmeid.

Samas on väga palju räägitud ka sellest, et seadus ei võimalda piisavat paindlikkust. Paljudel ongi mitu elukohta, aga ametlikult on võimalik märkida ainult üks.

Alles hiljuti ilmus uudis, kuidas Maxima ehitab oma töötajatele lausa linnakut. Tuuakse töölised nädala algul bussidega Ida-Virumaalt (või ka mujalt) kohale, nädal aega elavad “barakis” ja siis saavad paar päeva armuaega pere juures viibida.
Kumb on sellisel juhul ametlik elukoht? See, kus inimene veedab suurema osa nädalast? Või see, kus on pere?

Või siis inimene, kes näiteks Tapalt iga päev pealinna tööle sõidab. Ta veedab päevast enam kui poole tegelikult Tallinnas, tarbib Tallinna teenuseid. Aga magama sõidab õhtul Tapale.
Kuhu tema ennast sellisel juhul registreerib? Iga päev Tallinna sõites võib olla mõistlik lapsed panna töökohalähedasse lasteaeda või kooli – sest eks see autos/rongis lapsega koos veedetud aeg ole ikka parem kui mitte midagi. Lasteaia- ja koolikoha eelduseks on aga sissekirjutus pealinnas (eriti lasteaiakoha puhul, kus vaba kohta ei pruugi muidu saada).
Rasked valikud, eksole. Avalikke teenuseid tarbib inimene vast pealinnas isegi rohkem kui nö “elukohas.”

Veel ühe näitena võib tuua poliitikud, kes peaksid seaduste rakendamisel inimestele eeskujuks olema. Enne igakordseid valimisi avaldavad poliitikud, millises piirkonnas nad sel korral kandideerivad. Kandideerimine siis üldjuhul eeldab ka sinna piirkonda sissekirjutamist. Ehk siis sellise käitumisega antakse sõnum, et on täiesti ok ennast fiktiivselt sinna piirkonda sisse kirjutada, kus parasjagu kasulikum on. Ja kui juhid juba eeskuju annavad, miks siis lihtinimene ei võiks samamoodi.

Tegelikkuses on murekohaks seaduse jäikus ja paindumatus, mittearvestamine reaalse elukorraldusega.

Tänapäeval on inimesed mobiilsed, liiguvad palju ringi ja neid nö “sunnismaiseks” muuta ei ole kuigi reaalne ega mõistlik minu arvates. Eesti riik on ka nii väike, et väga paljude teenuste osas oleks mõistlik teenuste osutamise piirkond maakonnapõhiseks (see muidugi tähendaks tugevama maakonnatasandi taastamist).

Maksude kogumine võiks samuti olla maakonnapõhine ja jaotus omavalitsuste vahel õiglasem. Arvesse tuleks võtta inimese reaalset liikumise loogikat ja logistikat. Lasteaia- ja koolikohta ei tohiks seada sõltuvusse sissekirjutuse omavalitsusega, samuti igasugused sünni- jm toetused võiksid olla riiklikud / maakondlikult ühtlustatud, et inimesed ei peaks skeemitama mingite lollakate pügalate tõttu.

Näiteks täna noor pere, kellel on linnas korter ja maal maja, mõlemas veedetakse võrdselt aega. Selleks, et mõlema kinnisvara asukohapiirkonnas kaasarääkimise õigust omada, on üks kirjutatud sisse korterisse ja teine majja. Kui nüüd on oodata perelisa, siis on vajalik teha otsus ühest sissekirjutusest loobuda – muidu toetust ei maksta (üldjuhul on sünnitoetuse nõue, et mõlemad vanemad peavad olema samasse kohta sissekirjutatud).
Milline valik teha? Inimesed teevad üldjuhul pragmaatilise valiku selle piirkonna kasuks, kus on suurem toetus.

Laiem küsimus on, miks üldse peaks sellist tsirkust registriandmete osas tegema?
Riiklikult on vajalik leida paindlikud võimalused, mis võimaldavad inimestel kirja panna tegeliku olukorra. Samuti on oluline, et inimene ei saaks kuidagi “karistatud” oma valikute eest (nt Tallinna tasuta ühistransport – kui inimene elab Harjumaal, aga käib iga päev Tallinnasse tööl, sh tarbib Tallinna teenuseid, siis on tal väga keeruline valik).

Kus teie “ametlikult” elate? Aga tegelikult? Millised on argumendid?

Miks töötud ei soovi tööle ja tööandjad ei leia töötajaid

Tuttav viitas täna sotsiaalmeedias ERR postitusele

Ometi kord üks ausalt ja otsekoheselt väljaöeldud mõte riigiametniku poolt. Meil ei ole tööjõudpuudust, meil on pigem korraliku palgaga töökohtade puudus.

Loomulikult ei soovi inimene miinimumpalga lähedase palga eest tööle minna, sest sellisel juhul ta halvemal juhul tuleb töölkäimise kuludega nulli, kehvemal juhul maksab töölkäimisele peale.

Tööandja mõtleb, et ta teeb inimesele sellise palgaga tööd pakkudes suure heateo. Kõlab ka arvamusi, et tööotsijad on laisad ja loodrid kuna ei soovi tulla tööd tegema ja pigem “priskete toetuste” (muhahahaaaaaa) najal kodus “mugavlevad” (muhahahaaaaaa x 2).

Tegelikkus on natuke teine. Eriti kui asja tööotsija mätta otsast vaadata.

Kodus olles saab inimene küll miinimumpalgast väiksemat toetust, aga ka kulud on väiksemad.
Pole vaja kulutada viisakatele “töölkäimise riietele” – enamus meist ikkagi ei taha 7a vanades väljaveninud dressipükstes linna peale minna, aga kodus käia kõlbavad veel küll.
Toidukulud on madalamad – on aega käia poes, valmistada odavast toorainest toitu jne. Tööl käies esiteks pole enam aega iga päev 1-3h toiduvalmistamisele kulutada – loosi lähevad poolfabrikaadid jms, mis teevad toidukorvi kallimaks. Lisandub tööl olles lõunasöögi maksumus. Ettevõtte juhile ehk ei tundugi see suur kulu – aga näiteks päevapraad on enamasti hinnavahemikus 3-4 eurot. Võtame täiskohaga tööl käies keskmiselt 20 tööpäeva kuus – 80 eurot sellest “priskest” miinimumpalgast on juba läinud. Jah, saab ka lõunasöögi kodust kaasa võtta – aga tihtipeale puudub miinimumpalgaliste töökohtade puhul korralik puhkeruum, külmkapp jms. Teinekord on töö üldse liikuv.
Transpordikulusid eriti ei ole – kodus olles saad oma käike planeerida rohkem, on vähem vajadust liikuda. Tööl käies lisandub kohe transpordikulu. Eriti maakondades on neid tasuta busse vähe ja enamasti tööinimestele sobimatutel aegadel. Paljud tööandjad asuvad aga oma ettevõttega hoopis kusagil “karup****s,” kuhu ühistranspordiga saamisest võid ainult unistada. Tuleb liikuda autoga. See maksab aga omajagu, tööandja seda üldiselt ei kompenseeri.

Ja juba selle kulude tõusuga saavutame olukorra, kus suurem osa miinimumpalgast on ära kulunud. Aega kodu jaoks, pere jaoks enam ei ole. Eneseteostust ka ei ole (miinimumpalgalisel kohal enamasti ei ole). Samal ajal raha ka ei ole.

Toimetulekutoetus jms on aga ära võetud – sest sa saad ju nüüd ise hakkama, käid tööl ja puha.

Tark tööotsija ütleb selle peale – “Otsige lolli!” ja otsib paremat töökohta edasi.
See on lihtsalt kurb reaalsus. Tööandjatel on aeg oma ettevõttes protsessid üle vaadata, optimeerida, ka iseennast koolitada vajadusel – ja hakata töölistele elamisväärset palka maksma. Küll siis tulevad ka töötajad.

 

Toidu äraviskamine ja ennasttäis blogijad

Juhtusin lugema uudisnupukest, kus jälle kord paar staarblogijat omavahel karvupidi koos on.

Ei saanud jälle mitte vaiki olla.

Olgu kohe öeldud, et mitte kumbagi blogijat ma mitte ühegi kanali vahendusel (enam) ei jälgi. Lihtsalt see koomiline postitus illustreerib nii hästi ära, mispärast.

Üks suunamudija loobib demonstratiivselt sotsiaalmeedia otse-eetris tasuta saadud toiduaineid prügikasti, põlates need ebatervislikuks.

Teine asub selle peale teda sarjama, selgitades kui palju raske saatusega ja puudust kannatavaid inimesi meie kodumaal elab.

Süvenemata ja esmapilgul on lihtne kiireid hinnanguid anda – üks tegi sigaduse ja teine avaldab oh-kui-üllast arvamust.

Siin on üks AGA. Tolle moraalitseva blogija jälgimise lõpetasin ära siis kui hakkas pihta tema juhtimisõiguse taotlemise saaga. Enne ikka aegajalt jälgisin, paari postitust kunagi ammu isegi kommenteerisin. Mõõt sai täis sel hetkel kui provva endale sõiduvahendit hakkas valima.
Paarutas ringi ühe ja teise uue ning uhke proovisõiduautoga, tegi autosalongidega koostööd ja treis postitusi uutest-ilusatest-kallitest mudelitest. Ikka muudkui küsides lugejatelt, et ei tea küll, mille järgi autot peaks valima.

Kui siis mõni lugeja julges viidata, et kasutatud auto on hea valik, sai provva käest peaaegu sõimurahe kaela. Et miks arvatakse, et esimene auto mingi ront peab olema jne.
Sellele järgnes kommentaariumis väga rahumeelne ja viisakas vihje, et provva võiks oma sõnakasutust kontrollida, sest väga suur hulk lugejaid ilmselt tunneb ennast puudutatuna.
Vastu tuli suht ootamatu sõim.

Kui selle peale prooviti rahumeelselt talle selgitada, et enamus eestlasi sõidabki 10+ aastat vana “rondiga” ja on sealjuures veel oma eluga rahul, siis ilmus mõni päev hiljem postitus, mis nagu üritas olla vabandav, aga sõnastus oli selline, et “oh, ma ei saanudki aru kui palju teist ikka rontidega sõidab. Pardon, kallid ront-ellad.”
Ei grammigi mõistmist ega arusaamist, et suur osa eestlasi ei saa endale lubada 30+ tuhat maksvat autot (mille kõrval provva piltidel poosetas) ja proovib lihtsalt kuidagi ots-otsaga toime tulla.

See oli viimane tilk minu karikasse. Unfollow igas kanalis ja pole kordagi kahetsenud.

Kui nüüd seda tema moraalilugemist näen, võtab see igatahes muigama. Enamus neid blogijate “sõdasid” on sellised pada-sõimab-katelt stiilis.

Ootan huviga blogiauhindade üritusele järgnevat, kuidas suur hulk blogijaid üritab ennast upitada postitustega stiilis “ihhhssand, mis blogija x-l seljas oli, nägi välja nagu kartulikott, ma pidin ennast lausa vetsu peitma, et mitte temaga ühele pildile jääda”, “oeh, äfterpaaaarty oli nii mageeeeee”, “õhtujuht ei lasknud mul üldse lõpuni pidada 45-minutilist tänukõnet, milline õudus. Ma nüüd siin oma pimedas magamistoas nutta lahistades loen selle teile ikkagi ette” jne jne jne.

 

Jootraha – anda või mitte

Postimees tõi läbi põhjanaabrite teema jälle päevakorda.

Igal aastal ikka mõned korrad käib see teemapüstitus läbi. Seekord on üllatav, et muidu nii läbipaistvuse ja heaolu poole kalduvate põhjanaabrite poolt selline teema. Üldiselt oleme harjunud, et Skandinaaviamaades jootraha jätmine kohustuslik ei ole.

Ühelt poolt saan ma aru, et töötajaid tuleb hea töö eest tunnustada. Samas selle hea töö eest tunnustamise osas oleks ju kliendi asi hea sõnaga märgata, positiivne kommentaar jätta vms. Tööandja osa oleks siis rahaliselt töötajat tunnustada, kes klientidele meeltmööda on ning tänu kellele klient tagasi tuleb. Ei?

Jootraha kultuur on suures osas pärit USAst, kus tihti teenindajal on ametlik palk imetilluke ja suurem osa tasust tulebki jootrahast. Ehk siis jootraha ongi teenindaja palk.

Samas meil (ja üldiselt Euroopas) on ju ikkagi see suund, et palka makstakse ametlikult, töötaja põhipalk peab võimaldama ära elamist ning selle ametliku palga pealt tuleb maksta kõik maksud. Minul on alati kuidagi kummaline neid jootraha andmist nõudvaid postitusi lugeda, sest ma ei saa aru, miks peaks olema ühes konkreetses sektoris kuidagi õigus nõuda kliendilt sularahas “musta” palga maksmist.

Tihti tuuakse argumendiks teenindaja madal palk. Aga lasteaiakasvatajal, bussijuhil, madalama taseme ametnikul – neil on ka madal palk. Lähen lapsele lasteaeda järele, viskan paar eurot jotsi? Ei ole normaalne, lausa seadusega keelatud on. Lähen PPA büroosse dokumendile järele (seal on ka letiteenindajate palgad üsna naljanumber), viskan mõne euro jotsi? Satun trellide taha.
Poes kassapidaja palk on suht võrreldav restoranis klienditeenindaja omaga. Ometi Selveri kassapidajale ei jäta ju jotsi, kuigi tal on ka raske töö ja pikad tööpäevad ja keerulised kliendid.
Minu töö eest ka keegi mulle jootraha ei jäta.
Aga lähen lõunat sööma – siis nagu korraga on see musta raha jätmine ok, lausa kohustuslik?!?!

Mina olen selle poolt, et olgu hind kõrgem, aga pigem suur silt väljas “Jootraha jätmine ei ole kohustuslik, meie teenindajad saavad ametlikku ja korralikku palka.”
Selliseid silte olen reaalselt ka näinud. Kahjuks mitte Eestis enamasti. Aga sellistes kohtades tunnen ma ennast alati hästi – kohe on tunda, et nii teenindajatel kui klientidel on pinge maas. Teenindaja ei võimle ennast lolliks, käies iga 5min tagant küsimas, kas kõik ikka ok on.

Ja klient ei pea pärast aru pidama.”Hmm…teenindus oli suht s*tt, aga kotlett oli talutav… hästi nagu ei tahaks jotsi selle eest jätta. Aga äkki tulen siia teinekord uuesti, vbl ikka peaks jätma?”

Kiirtoidukohti muidu ei fänna, aga meeldib see, et raha poole pealt on asi selge. Näiteks McDonaldis on lausa tellimuse automaat – tellid, maksad ja võtad oma asjad kaasa. Ei mingit jotsilunimist.

Muudes söögikohtades eelistan tihti letiteenindust – siis ka enamasti on jotsilunimist vähem. Näiteks pubis – on võimalik lauas teenindajat oodata, aga on ka variant sisse astudes kohe leti äärde tellima minna, letis ära maksta ja asi ants. Ei mingit tiirutavat ja “jotsi-joogat” tegevat ettekandjat.

Mina ütlen, et jätkem jootraha ERAKORDSETE elamuste jaoks. Kui teenindaja teeb oma tööd hästi, siis ta teeb OMA TÖÖD, MILLE EEST TA SAAB TÖÖANDJALT PALKA.
Neid erakordseid elamusi on võibolla aastas korra, mõnikord harvemini.

Toitlustusettevõtetel on ka kindlasti mingi katusorganisatsioon. Teen ettepaneku, et võiks lausa eraldi tunnustada ja esile tuua neid ettevõtteid, kes avalikult kuulutavad, et nad maksavad oma töötajatele normaalset palka ja menüüs olevatele hindadele lisaks jootraha jätmine ei ole kohustuslik.

 

Jälle see “vabatahtlikkus” ja “heategevus”

Avastasin, et see postitus oli juba aastavahetusest saati mustandite hulgas istunud. Jagan siiski.

Sule Klaviatuuri järele ajendas haarama järjekordne vabatahlikke organisatsioone ülistav postitus (kindluse mõttes ei lingi, kes tahab, see küsib või guugeldab), mille peale ei saa ma mitte vaiki olla.

Viidatud kirjatüki juures on häiriv juba EMSL-ile tavapäraseks saanud toon. See otse või “läbi lillede” vihjamine, kuidas kõik muudkui peaksid hommikust õhtuni annetama. Rahaliselt. Lisaks takkapihta veel vabatahtlikuna igalpool panustama.
Sealjuures ei tohi mitte huvi tunda, kuhu annetatud raha täpselt läheb kuna annetatud raha kohta arvestuse pidamine on sama suur patt nagu kingitud hobuse suhu vaatamine. Annetatud rahast “vabaühenduste” palkade jm püsikulude maksmine on täiesti iseenesest mõistetav ja see, kas peale püsikulude maksmist midagi üle ka jääb – noh, see on juba hoopis teine teema.

Vaatame natuke teise nurga alt. Need samad “vabaühendused”, kelle eest väidetavalt seistakse (ja need ei ole külaseltsid, perekeskused ega teised reaalselt vabatahtlikkuse alusel tegutsevad organisatsioonid) on kunagi alustanud päris vabaühendustena.

Tüüpiline saamislugu:
Mingil hulgal inimestel oli idee maailma paranadada. Taheti kedagi aidata, mingit olukorda parandada. Üheskoos jõud ühendades tehti nii palju kui suudeti. Mingeid püsikulusid ei olnud, algatajad panustasid just niipalju aega ja ressurssi kui neil võimalik oli. Mõnikord panustas ka mõni kohalik ettevõte vms. Kõik toimis ja inimesed olid õnnelikud.
Ühel hetkel tuli kellelgi “geniaalne” idee. Küsiti raha omavalitsuselt. Või mõnest riiklikust või EL fondist. Suurt raha nähes tekkis suurusehullustus. Vaja on kontorit! Vaja on veel seda, teist ja kolmandat! Ja üleüldse, kui ma siin juba olen, siis tahan ma palka! Ja üleüldse, ilma meie organisatsioonita see maailm püsti ei püsigi!

Kuna ühel hetkel oli selline suurusehulluse toetamine EL ja riiklikust toetusrahast võimalik, siis tekitati organisatsioonile hulk püsi- ja administreerimiskulusid.
Loomulikult annab need paberil kõik ära põhjendada. Emotsionaalselt lähevad eriti hästi need põhjendused:
– kes see ikka tasuta tööd tahab teha!
– me teeme ju ühiskondlikult vajalikku asja! (plusspunktid emotsioonidest nõretaval toonil sõnade “noored” ja “erivajadustega” kasutamise eest)
– aga normaalseid ruume on ju igal organisatsioonil vaja!
– mis see annetajate asi on, kuhu nende annetus läheb! Meil on liiga palju tegemist selle annetatud raha kulutamisega, et veel mingit aruannet esitada! Vabatahtlikult andsid, nüüd ole vait!

Mingil hetkel ununes tegijatel endil ka ära, miks ja kuidas organisatsioon alguse sai. Tekkis nn “jumalakompleks” ja arvamus, et ilma nende organisatsioonita kukub maailm kokku.

Seda nimetatakse klassikaliseks sõltuvuseks. Teatud kontekstis võib seda nimetada ka projektisõltuvuseks (või projektipohmeluseks), mõlemast on artikleid kirjutatud.
Ühel hetkel oli projekti- ja toetusraha “jalaga segada” ning võimalused kasutati hoolega ära.
Nüüd on fondide rahastustingimused läinud hulga karmimaks ning paljud fondid enam ei toeta neidsamu püsi- ja administreerimiskulusid. Ka annetajad on läinud hulga tähelepanelikumaks ja tahavad teada, mida täpselt nende rahaga tehakse.

Minu arvates on see hea. Kuhugi raha andes peab alati küsima, miks ja kuhu see raha läheb. Raha andes peaks olema võimalik määrata, millisel otstarbel seda raha kulutatakse.
EMSL siinkohal mängib äärmise silmakirjalikkuse piiril.
Vabaühenduste eest seistes kasutatakse häbematult võrdlust eraettevõttega (“ettevõttes ei tee keegi tasuta tööd” jne).
Eraettevõtte kaupa või teenust ostes tean ma täpselt, et maksan konkreetse toote/teenuse eest. Eraettevõte ei küsi: “Anna mulle raha, eks ma siis ise vaatan, mis ma täpselt selle eest vastu annan. Ai kui kahju, täna sa juustutükki ei saagi, sinu makstud raha kulus koristaja ja sekretäri ja direktori palga peale ära.”

Lisaks kehtib EMSLi puhul suhtumine “käituge minu sõnade, mitte minu tegude järgi.” Riiklikul rahajagamisel nõutakse enda sõnul äärmist läbipaistvust ja selgitusi iga sendi kohta. Avalik raha ju ikkagi.
Aga. Kui täpsemalt süveneda, siis see “läbipaistvus” ja “avalikkus” tähendab nende silmis tegelikult seda, et kogu raha tuleks jagada suurtele katusorganisatsioonidele. Väikestel kaoks ära võimalus sedagi piskut taotleda, mida neil täna on võimalik (läbi 3958574920 kilomeetrise bürokraatiavirna läbinärimist) kusagilt taotleda.

Kummalisel kombel kui see avalik raha on korra mõne suure vabaühenduse (pane tähele – mitte külaseltsi vms, vaid just suure vabaühenduse) põhjatusse katlasse potsatanud, siis ei tohi enam keegi kahelda selle raha üllal otstarbel kasutamises.
Kui küsida, mis see üllas otstarve on, siis saab näiteks järgmised “ümmargused” vastused:
– kasutame vahendeid ainult meie põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks (milliste eesmärkide? mis on konkreetsed tegevused, mida te nende eesmärkide saavutamiseks teete?)
– meie vahendid lähevad kõik avaliku/kohaliku elu arendamiseks (jah, aga millistele tegevustele?)
– me kasutame vahendeid kooskõlas rahastaja / fondi eesmärkide ja reeglitega (jah, aga MIDA te ikkagi teete?)
– meil on vahendeid nii vähe, et meil jagubki ainult elementaarsete kulude katmiseks, mingit priiskamist siin ei saagi olla (jah, aga MIDA te täpsemalt selle rahaga teete?)
– me tegeleme sotsiaalselt nõrgemas positsioonis kodanike koolitamise / nõustamise / informeerimise jms (et siis põhimõtteliselt dubleerite KOV sotsiaalosakonda, Töötukassat, maakondlikku arenduskeskust jt sotsiaalvaldkonna asutusi?)

Pealegi unustatakse ära, et need vabaühendused ongi alustanud VABATAHTLIKULT. Alustades ei küsitud kelleltki luba ega seatud tingimuseks, et keegi väljastpoolt peab neid rahastama. Ühel hetkel on aga võetud endale jultumus väita, et nüüd PEAB avalik sektor ning eraisikud neile raha muudkui juurde andma. Kuna muidu nemad ei saa enam tegutseda. Lausa niikaugele minnakse, et väidetakse nagu ei oleks abivajajal mitte kuhugi pöörduda.

Oot-oot. Kas me mitte oma maksurahast ei pea üleval sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid riigiasutusi? Kas mitte igas omavalitsuses ei ole olemas sotsiaaltöötajad, kes abivajajatega tegelevad? Kas mitte riigil ja omavalitsusel ei ole kohustust kõiki abivajajaid aidata?

Kas maailm ikka jääb päris seisma kui üks vabaühendus homme vähem on?

Lisaks:

Kas vabaühendus, mis on peamiselt riigi ülalpidamisel (nt pidevate toetuste kaudu), on ikka tegelikult sõltumatu?
Seda teemat on hästi kirjeldanud Berit ja Tanel 2017.a septembris ilmunud artiklis.

*Olgu öeldud, et olen ka ise mitmes vabaühenduses tegev ning tean, mida üks vabaühendus endast kujutab. Panustan ka siin-seal vabatahtlikuna ning ei eelda, et kellelgi on kohustus vabaühendusele annetada või vabaühendust toetada. Vabaühendustes panustamegi VABATAHTLIKULT. Nii palju kui jõuame ja saame ja tahame. 
PÄRIS vabaühendused nii toimivadki. 

PÄRIS läbipaistev ja aus vabaühendus küsib ka annetusi arusaadavalt.
Näiteks: “Meil on soov aidata x perekonda. Oleme nende ja KOV sotsiaalosakonnaga koostöös täpsustanud konkreetsed vajadused. KOV saab aidata x, y ja z asjadega. Meie soovime veel täiendavalt vahendeid asi 1 ja asi 2 jaoks, mis vajalikud selleks et ……. Tööpanus on vabatahtlikult meie poolt, asi 1 ja asi 2 soetamiseks on vaja xx summa. Palume vabatahtlikke annetusi. Kõigile annetajatele saadame soovi korral pärast ülevaade kui palju annetati (ilma annetajate nimedeta) ning mida annetuste eest tehti. Juhul kui annetusi koguneb xx summast rohkem, siis kanname  annetaja soovi korral osa raha annetajale tagasi.) “