Lapseootusest ja naiseks olemise miinuspoolest

Täna järjekordset Delfi “kvaliteetartiklit” teemal “Äkki ikka staarike x on lapseootel” tundsin täiesti teravalt, miks mitmes mõttes on lihtsam sündida mehena. Haakus ka paari olukorraga, mille tunnistajaks olen viimasel ajal olnud.

Üldiselt lapse saavad mees ja naine koos. Lapseootus on mõlema jaoks ootus. Kui aga üks saab oma tavapärast elu omadel tingimustel edasi elada, siis teise osas hakkavad toimuma põnevad asjad.

Ühest küljest on imeline, et naise keha on võimeline uut elu kasvatama. Teisest küljest saab aga naine peaaegu kõik lapseootusega kaasnevad ebameeldivused enda kaela.

Enne lapseootust muidugi lõputud küsimused “Et millal siis pisiperet kah oodata on?” või iga kogemata veidi kehvemini poseeritud pildi või natuke avaramalt istuva riidehilbu peale avalikud küsimused “Noh, kas võib õnne soovida?”

Kui aga lapseootus on juba faktiks saanud, siis….

Jätame füüsilised ebamugavused ja vaevused, oma kehast loobumise jms kõrvale – see on looduse poolt nii seatud, sinna tõesti midagi teha ei saa.

Räägime pigem ühiskondlikust suhtumisest.

Mees saab vabalt valida, millal, kuidas ja kas üldse ta lapseootusest oma perele, sõpradele, kolleegidele räägib. See on tema valik. Mehele ei heideta üldjuhul ka ette kui selgub, et ta on valinud tuttavaid ja kolleege mitte teavitada.
Naisel seda valikut (vähemalt mingist hetkest alates) enam ei ole. Ning naise puhul järgneb hukkamõist kui selgub, et ta ei olegi kõiki maailma klatšimoore ja kontoriplanktonit isiklikult teavitanud. Järgnevad solvunud kommentaarid stiilis “Aga siis sa ju juba teadsid xxx asja toimumise ajal, miks sa ei öelnud?” 

Kui mees teatab lapseootusest, siis patsutatakse tunnustavalt õlale ja elu jätkub ilma suuremate muutusteta.
Tööl ei eelda keegi, et mees lapseootuse või lapsesaamise tõttu töövõimetuks muutuks. Keegi ei hakka juba vaikselt selja taga asendajaid kaardistama (kuigi vanemapuhkusele võib ka mees jääda).
Kui naine teatab lapseootusest, siis järgneb lõputu (soovimatute) küsimuste-soovituste voor ja koheselt hakatakse tööl asendajaid kaardistama – sest on ju loomulik, et lapseootel naisel ei ole mitte mingeid tööalaseid ambitsioone vms. Naine peab SÕDIMA, et tal lubataks edasi töötada ja teda koheselt uudise kuuldes tööalaselt maha ei kantaks.

Mis on aga kõige rõvedam (ei oska paremat terminit leida) – sellest hetkest, kui naise lapseootus peaks natukenegi juba välja paistma, arvavad kõik, et neil on (ilma, et ründeobjekt ise oleks isegi seda arvamust kinnitanud) täielik õigus trügida naise isiklikku ruumi ja tulla tema lapseootust kommenteerima.
“Oi, sulle võib vist õnne soovida” (?!?!?! – Kust sa tead, kas see on inimese jaoks hea või halb uudis? Miks sa üldse midagi kommenteerima tuled?!?!?!?!?!)
“Millal sa pooldud?”, “Oiiii, kui tore, ma mäletan oma lapse……..”, “Oi, kui vapper, mina küll sinu vanuses/praeguses karjääriolukorras vms lapse saamist ette ei kujutaks” (?!?!?!), “Kumb siis tuleb?”, “Kuidas mees reageeris?”, “Kui kaua te last saada proovisite?” (?!?!?!?!), “Kuule, mul on kodus mingid lapseasjad…”, “Oi, kui suur/väike kõht sul on”

Sellest ei ole ma juba aastaid aru saanud, mis õigusega igasugused kontorikollektiivide “külaeided” ja muud asjapulgad endale selle õiguse võtavad. Kui sa ka visuaalse vaatluse põhjal kahtlustad, et kolleeg/sõber/tuttav võiks äkki “sedapsi” olla, siis mõtle enne 10x kui kutsumata talle õnne soovima või kommentaare jagama tõttad.

Kõigepealt pea meeles, et see on räige sekkumine inimese eraellu, mis põhineb ainult inimese väljanägemisel ja sinu subjektiivsel arvamusel.

Mis võivad olla tagajärjed:

  • Inimene on lihtsalt vahepeal kaalus juurde võtnud (misiganes põhjusel), tunneb ennast niigi kehvasti ja sina hõõrud oma arvamusega veel haava soola peale. Tunnete ennast mõlemad halvasti.
  • Olukord ongi “sedapsi”, aga inimene ei ole seda veel valmis sinuga jagama. 
    Pea meeles, et ka tööl ei kohusta mitte ükski seadus inimest suvalisi kolleege ja kontori klatšimoore oma lapseootusest teavitama enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist. Eraelu puutumatus kaalub üles klatšihimuliste kolleegide uudishimu. Kui üldse, siis võib eeldada mingil hetkel ülemuse teavitamist.
    Siis on sinu “heatahtliku õnnesoovi” tulemusel inimene esiteks õnnetu, et tema katse eraelu enda teada hoida on läbi kukkunud. Teiseks on ta sunnitud sulle kas valetama või siis vastu tahtmist oma uudist tunnistama. Tunnete ennast mõlemad halvasti. 

    Mõlema variandi puhul lisandub tulevasele ilmakodanikule halvasti mõjuv stressiolukord – kas see ikka oli sinu eesmärk, kui mõtlematult oma “õnnesoove” ja “heatahtlikke nõuandeid” edastama tormasid?

Kui sa ka arvad, et olukord võiks “sedapsi” olla, siis ilmselt paned sa ka tähele seda kui inimene üritab avaralt istuvate rõivastega või muul moel oma olekut varjata.
Äkki enne kommenteerimist ja õnnesoovide jagamist mõtled korraks, et kui inimene silmnähtavalt üritab võimalikku lapseootust varjata, siis on sellel ka põhjus. Ükskõik kui heaks kolleegiks või tuttavaks sa ennast ka pead – kui inimene ei ole sulle ISE ütlema tulnud, siis ilmselgelt ei soovi ta sinuga seda infot (veel) jagada.

Seega isegi kui sa ARVAD, siis ole nii armas ja hoia oma suu kinni (sh ära tõtta oma kahtlusi ka kohe kogu ülejäänud kollektiivi või sõpruskonnaga jagama – klatš on inetu ja tarbetu). Kui inimene on valmis, siis ta jagab oma uudist ise. Või ei jaga, sest ei olegi uudist.
Sina ju ka ei tahaks, et mõni kolleeg käiks ja levitaks üle organisatsiooni ja tutvusringkonna jutte stiilis “Juba 3 päeva on Maali nii kottis silmaaluste ja veits punaste silmadega, ma arvan, et tegelikult on ta alkohoolik, sest mul kunagi üks sõbranna oli samamoodi peale joomist alati punaste silmadega…”
Eriti kui näiteks lõpuks tuleb välja, et kottis silmaaluste ja punaste silmade põhjuseks oli hoopis mõni perekondlik probleem, lähedase lahkumine vms.

Need, kes tahavad kogu maailmale oma lapseootust kuulutada ja soovivad õnnitlusi ja kommentaare, üldjuhul teavitavad kõiki kolleege-sõpru-tuttavaid avalikult ning eksponeerivad oma rasedakõhukest nii, et ei ole mingit kahtlustki. 

Ja isegi siis ei ole kellegi teise lapseootus mitte grammivõrragi sinusse puutuv asi. Töö juures on ainuke aktsepteeritav sekkumine otsese ülemuse poolt, kes võiks sel juhul töötajaga läbi viia privaatse vestluse edasiste tööalaste plaanide osas.

 

 

Kus sina elad? Aga tegelikult?

Postimehe veergudel toob teadlane välja väidetava murekoha, et riigile ei ole teada inimeste täpne elukoht.

Natuke mõtteid sel teemal.

Ma usun, et meil kõigil on mõni pereliige või tuttav, kes ei ela elanikeregistri järgsel aadressil. Kõigil neil on erinevad põhjused. Kellel lasteia- või koolikoht, kellel põhimõtteline soov oma maksurahaga mõnda väiksemat omavalitsust toetada, kellel tasuta ühistransport. Põhjusi on mitmeid.

Samas on väga palju räägitud ka sellest, et seadus ei võimalda piisavat paindlikkust. Paljudel ongi mitu elukohta, aga ametlikult on võimalik märkida ainult üks.

Alles hiljuti ilmus uudis, kuidas Maxima ehitab oma töötajatele lausa linnakut. Tuuakse töölised nädala algul bussidega Ida-Virumaalt (või ka mujalt) kohale, nädal aega elavad “barakis” ja siis saavad paar päeva armuaega pere juures viibida.
Kumb on sellisel juhul ametlik elukoht? See, kus inimene veedab suurema osa nädalast? Või see, kus on pere?

Või siis inimene, kes näiteks Tapalt iga päev pealinna tööle sõidab. Ta veedab päevast enam kui poole tegelikult Tallinnas, tarbib Tallinna teenuseid. Aga magama sõidab õhtul Tapale.
Kuhu tema ennast sellisel juhul registreerib? Iga päev Tallinna sõites võib olla mõistlik lapsed panna töökohalähedasse lasteaeda või kooli – sest eks see autos/rongis lapsega koos veedetud aeg ole ikka parem kui mitte midagi. Lasteaia- ja koolikoha eelduseks on aga sissekirjutus pealinnas (eriti lasteaiakoha puhul, kus vaba kohta ei pruugi muidu saada).
Rasked valikud, eksole. Avalikke teenuseid tarbib inimene vast pealinnas isegi rohkem kui nö “elukohas.”

Veel ühe näitena võib tuua poliitikud, kes peaksid seaduste rakendamisel inimestele eeskujuks olema. Enne igakordseid valimisi avaldavad poliitikud, millises piirkonnas nad sel korral kandideerivad. Kandideerimine siis üldjuhul eeldab ka sinna piirkonda sissekirjutamist. Ehk siis sellise käitumisega antakse sõnum, et on täiesti ok ennast fiktiivselt sinna piirkonda sisse kirjutada, kus parasjagu kasulikum on. Ja kui juhid juba eeskuju annavad, miks siis lihtinimene ei võiks samamoodi.

Tegelikkuses on murekohaks seaduse jäikus ja paindumatus, mittearvestamine reaalse elukorraldusega.

Tänapäeval on inimesed mobiilsed, liiguvad palju ringi ja neid nö “sunnismaiseks” muuta ei ole kuigi reaalne ega mõistlik minu arvates. Eesti riik on ka nii väike, et väga paljude teenuste osas oleks mõistlik teenuste osutamise piirkond maakonnapõhiseks (see muidugi tähendaks tugevama maakonnatasandi taastamist).

Maksude kogumine võiks samuti olla maakonnapõhine ja jaotus omavalitsuste vahel õiglasem. Arvesse tuleks võtta inimese reaalset liikumise loogikat ja logistikat. Lasteaia- ja koolikohta ei tohiks seada sõltuvusse sissekirjutuse omavalitsusega, samuti igasugused sünni- jm toetused võiksid olla riiklikud / maakondlikult ühtlustatud, et inimesed ei peaks skeemitama mingite lollakate pügalate tõttu.

Näiteks täna noor pere, kellel on linnas korter ja maal maja, mõlemas veedetakse võrdselt aega. Selleks, et mõlema kinnisvara asukohapiirkonnas kaasarääkimise õigust omada, on üks kirjutatud sisse korterisse ja teine majja. Kui nüüd on oodata perelisa, siis on vajalik teha otsus ühest sissekirjutusest loobuda – muidu toetust ei maksta (üldjuhul on sünnitoetuse nõue, et mõlemad vanemad peavad olema samasse kohta sissekirjutatud).
Milline valik teha? Inimesed teevad üldjuhul pragmaatilise valiku selle piirkonna kasuks, kus on suurem toetus.

Laiem küsimus on, miks üldse peaks sellist tsirkust registriandmete osas tegema?
Riiklikult on vajalik leida paindlikud võimalused, mis võimaldavad inimestel kirja panna tegeliku olukorra. Samuti on oluline, et inimene ei saaks kuidagi “karistatud” oma valikute eest (nt Tallinna tasuta ühistransport – kui inimene elab Harjumaal, aga käib iga päev Tallinnasse tööl, sh tarbib Tallinna teenuseid, siis on tal väga keeruline valik).

Kus teie “ametlikult” elate? Aga tegelikult? Millised on argumendid?

Miks töötud ei soovi tööle ja tööandjad ei leia töötajaid

Tuttav viitas täna sotsiaalmeedias ERR postitusele

Ometi kord üks ausalt ja otsekoheselt väljaöeldud mõte riigiametniku poolt. Meil ei ole tööjõudpuudust, meil on pigem korraliku palgaga töökohtade puudus.

Loomulikult ei soovi inimene miinimumpalga lähedase palga eest tööle minna, sest sellisel juhul ta halvemal juhul tuleb töölkäimise kuludega nulli, kehvemal juhul maksab töölkäimisele peale.

Tööandja mõtleb, et ta teeb inimesele sellise palgaga tööd pakkudes suure heateo. Kõlab ka arvamusi, et tööotsijad on laisad ja loodrid kuna ei soovi tulla tööd tegema ja pigem “priskete toetuste” (muhahahaaaaaa) najal kodus “mugavlevad” (muhahahaaaaaa x 2).

Tegelikkus on natuke teine. Eriti kui asja tööotsija mätta otsast vaadata.

Kodus olles saab inimene küll miinimumpalgast väiksemat toetust, aga ka kulud on väiksemad.
Pole vaja kulutada viisakatele “töölkäimise riietele” – enamus meist ikkagi ei taha 7a vanades väljaveninud dressipükstes linna peale minna, aga kodus käia kõlbavad veel küll.
Toidukulud on madalamad – on aega käia poes, valmistada odavast toorainest toitu jne. Tööl käies esiteks pole enam aega iga päev 1-3h toiduvalmistamisele kulutada – loosi lähevad poolfabrikaadid jms, mis teevad toidukorvi kallimaks. Lisandub tööl olles lõunasöögi maksumus. Ettevõtte juhile ehk ei tundugi see suur kulu – aga näiteks päevapraad on enamasti hinnavahemikus 3-4 eurot. Võtame täiskohaga tööl käies keskmiselt 20 tööpäeva kuus – 80 eurot sellest “priskest” miinimumpalgast on juba läinud. Jah, saab ka lõunasöögi kodust kaasa võtta – aga tihtipeale puudub miinimumpalgaliste töökohtade puhul korralik puhkeruum, külmkapp jms. Teinekord on töö üldse liikuv.
Transpordikulusid eriti ei ole – kodus olles saad oma käike planeerida rohkem, on vähem vajadust liikuda. Tööl käies lisandub kohe transpordikulu. Eriti maakondades on neid tasuta busse vähe ja enamasti tööinimestele sobimatutel aegadel. Paljud tööandjad asuvad aga oma ettevõttega hoopis kusagil “karup****s,” kuhu ühistranspordiga saamisest võid ainult unistada. Tuleb liikuda autoga. See maksab aga omajagu, tööandja seda üldiselt ei kompenseeri.

Ja juba selle kulude tõusuga saavutame olukorra, kus suurem osa miinimumpalgast on ära kulunud. Aega kodu jaoks, pere jaoks enam ei ole. Eneseteostust ka ei ole (miinimumpalgalisel kohal enamasti ei ole). Samal ajal raha ka ei ole.

Toimetulekutoetus jms on aga ära võetud – sest sa saad ju nüüd ise hakkama, käid tööl ja puha.

Tark tööotsija ütleb selle peale – “Otsige lolli!” ja otsib paremat töökohta edasi.
See on lihtsalt kurb reaalsus. Tööandjatel on aeg oma ettevõttes protsessid üle vaadata, optimeerida, ka iseennast koolitada vajadusel – ja hakata töölistele elamisväärset palka maksma. Küll siis tulevad ka töötajad.

 

Toidu äraviskamine ja ennasttäis blogijad

Juhtusin lugema uudisnupukest, kus jälle kord paar staarblogijat omavahel karvupidi koos on.

Ei saanud jälle mitte vaiki olla.

Olgu kohe öeldud, et mitte kumbagi blogijat ma mitte ühegi kanali vahendusel (enam) ei jälgi. Lihtsalt see koomiline postitus illustreerib nii hästi ära, mispärast.

Üks suunamudija loobib demonstratiivselt sotsiaalmeedia otse-eetris tasuta saadud toiduaineid prügikasti, põlates need ebatervislikuks.

Teine asub selle peale teda sarjama, selgitades kui palju raske saatusega ja puudust kannatavaid inimesi meie kodumaal elab.

Süvenemata ja esmapilgul on lihtne kiireid hinnanguid anda – üks tegi sigaduse ja teine avaldab oh-kui-üllast arvamust.

Siin on üks AGA. Tolle moraalitseva blogija jälgimise lõpetasin ära siis kui hakkas pihta tema juhtimisõiguse taotlemise saaga. Enne ikka aegajalt jälgisin, paari postitust kunagi ammu isegi kommenteerisin. Mõõt sai täis sel hetkel kui provva endale sõiduvahendit hakkas valima.
Paarutas ringi ühe ja teise uue ning uhke proovisõiduautoga, tegi autosalongidega koostööd ja treis postitusi uutest-ilusatest-kallitest mudelitest. Ikka muudkui küsides lugejatelt, et ei tea küll, mille järgi autot peaks valima.

Kui siis mõni lugeja julges viidata, et kasutatud auto on hea valik, sai provva käest peaaegu sõimurahe kaela. Et miks arvatakse, et esimene auto mingi ront peab olema jne.
Sellele järgnes kommentaariumis väga rahumeelne ja viisakas vihje, et provva võiks oma sõnakasutust kontrollida, sest väga suur hulk lugejaid ilmselt tunneb ennast puudutatuna.
Vastu tuli suht ootamatu sõim.

Kui selle peale prooviti rahumeelselt talle selgitada, et enamus eestlasi sõidabki 10+ aastat vana “rondiga” ja on sealjuures veel oma eluga rahul, siis ilmus mõni päev hiljem postitus, mis nagu üritas olla vabandav, aga sõnastus oli selline, et “oh, ma ei saanudki aru kui palju teist ikka rontidega sõidab. Pardon, kallid ront-ellad.”
Ei grammigi mõistmist ega arusaamist, et suur osa eestlasi ei saa endale lubada 30+ tuhat maksvat autot (mille kõrval provva piltidel poosetas) ja proovib lihtsalt kuidagi ots-otsaga toime tulla.

See oli viimane tilk minu karikasse. Unfollow igas kanalis ja pole kordagi kahetsenud.

Kui nüüd seda tema moraalilugemist näen, võtab see igatahes muigama. Enamus neid blogijate “sõdasid” on sellised pada-sõimab-katelt stiilis.

Ootan huviga blogiauhindade üritusele järgnevat, kuidas suur hulk blogijaid üritab ennast upitada postitustega stiilis “ihhhssand, mis blogija x-l seljas oli, nägi välja nagu kartulikott, ma pidin ennast lausa vetsu peitma, et mitte temaga ühele pildile jääda”, “oeh, äfterpaaaarty oli nii mageeeeee”, “õhtujuht ei lasknud mul üldse lõpuni pidada 45-minutilist tänukõnet, milline õudus. Ma nüüd siin oma pimedas magamistoas nutta lahistades loen selle teile ikkagi ette” jne jne jne.

 

Jootraha – anda või mitte

Postimees tõi läbi põhjanaabrite teema jälle päevakorda.

Igal aastal ikka mõned korrad käib see teemapüstitus läbi. Seekord on üllatav, et muidu nii läbipaistvuse ja heaolu poole kalduvate põhjanaabrite poolt selline teema. Üldiselt oleme harjunud, et Skandinaaviamaades jootraha jätmine kohustuslik ei ole.

Ühelt poolt saan ma aru, et töötajaid tuleb hea töö eest tunnustada. Samas selle hea töö eest tunnustamise osas oleks ju kliendi asi hea sõnaga märgata, positiivne kommentaar jätta vms. Tööandja osa oleks siis rahaliselt töötajat tunnustada, kes klientidele meeltmööda on ning tänu kellele klient tagasi tuleb. Ei?

Jootraha kultuur on suures osas pärit USAst, kus tihti teenindajal on ametlik palk imetilluke ja suurem osa tasust tulebki jootrahast. Ehk siis jootraha ongi teenindaja palk.

Samas meil (ja üldiselt Euroopas) on ju ikkagi see suund, et palka makstakse ametlikult, töötaja põhipalk peab võimaldama ära elamist ning selle ametliku palga pealt tuleb maksta kõik maksud. Minul on alati kuidagi kummaline neid jootraha andmist nõudvaid postitusi lugeda, sest ma ei saa aru, miks peaks olema ühes konkreetses sektoris kuidagi õigus nõuda kliendilt sularahas “musta” palga maksmist.

Tihti tuuakse argumendiks teenindaja madal palk. Aga lasteaiakasvatajal, bussijuhil, madalama taseme ametnikul – neil on ka madal palk. Lähen lapsele lasteaeda järele, viskan paar eurot jotsi? Ei ole normaalne, lausa seadusega keelatud on. Lähen PPA büroosse dokumendile järele (seal on ka letiteenindajate palgad üsna naljanumber), viskan mõne euro jotsi? Satun trellide taha.
Poes kassapidaja palk on suht võrreldav restoranis klienditeenindaja omaga. Ometi Selveri kassapidajale ei jäta ju jotsi, kuigi tal on ka raske töö ja pikad tööpäevad ja keerulised kliendid.
Minu töö eest ka keegi mulle jootraha ei jäta.
Aga lähen lõunat sööma – siis nagu korraga on see musta raha jätmine ok, lausa kohustuslik?!?!

Mina olen selle poolt, et olgu hind kõrgem, aga pigem suur silt väljas “Jootraha jätmine ei ole kohustuslik, meie teenindajad saavad ametlikku ja korralikku palka.”
Selliseid silte olen reaalselt ka näinud. Kahjuks mitte Eestis enamasti. Aga sellistes kohtades tunnen ma ennast alati hästi – kohe on tunda, et nii teenindajatel kui klientidel on pinge maas. Teenindaja ei võimle ennast lolliks, käies iga 5min tagant küsimas, kas kõik ikka ok on.

Ja klient ei pea pärast aru pidama.”Hmm…teenindus oli suht s*tt, aga kotlett oli talutav… hästi nagu ei tahaks jotsi selle eest jätta. Aga äkki tulen siia teinekord uuesti, vbl ikka peaks jätma?”

Kiirtoidukohti muidu ei fänna, aga meeldib see, et raha poole pealt on asi selge. Näiteks McDonaldis on lausa tellimuse automaat – tellid, maksad ja võtad oma asjad kaasa. Ei mingit jotsilunimist.

Muudes söögikohtades eelistan tihti letiteenindust – siis ka enamasti on jotsilunimist vähem. Näiteks pubis – on võimalik lauas teenindajat oodata, aga on ka variant sisse astudes kohe leti äärde tellima minna, letis ära maksta ja asi ants. Ei mingit tiirutavat ja “jotsi-joogat” tegevat ettekandjat.

Mina ütlen, et jätkem jootraha ERAKORDSETE elamuste jaoks. Kui teenindaja teeb oma tööd hästi, siis ta teeb OMA TÖÖD, MILLE EEST TA SAAB TÖÖANDJALT PALKA.
Neid erakordseid elamusi on võibolla aastas korra, mõnikord harvemini.

Toitlustusettevõtetel on ka kindlasti mingi katusorganisatsioon. Teen ettepaneku, et võiks lausa eraldi tunnustada ja esile tuua neid ettevõtteid, kes avalikult kuulutavad, et nad maksavad oma töötajatele normaalset palka ja menüüs olevatele hindadele lisaks jootraha jätmine ei ole kohustuslik.

 

Jälle see “vabatahtlikkus” ja “heategevus”

Avastasin, et see postitus oli juba aastavahetusest saati mustandite hulgas istunud. Jagan siiski.

Sule Klaviatuuri järele ajendas haarama järjekordne vabatahlikke organisatsioone ülistav postitus (kindluse mõttes ei lingi, kes tahab, see küsib või guugeldab), mille peale ei saa ma mitte vaiki olla.

Viidatud kirjatüki juures on häiriv juba EMSL-ile tavapäraseks saanud toon. See otse või “läbi lillede” vihjamine, kuidas kõik muudkui peaksid hommikust õhtuni annetama. Rahaliselt. Lisaks takkapihta veel vabatahtlikuna igalpool panustama.
Sealjuures ei tohi mitte huvi tunda, kuhu annetatud raha täpselt läheb kuna annetatud raha kohta arvestuse pidamine on sama suur patt nagu kingitud hobuse suhu vaatamine. Annetatud rahast “vabaühenduste” palkade jm püsikulude maksmine on täiesti iseenesest mõistetav ja see, kas peale püsikulude maksmist midagi üle ka jääb – noh, see on juba hoopis teine teema.

Vaatame natuke teise nurga alt. Need samad “vabaühendused”, kelle eest väidetavalt seistakse (ja need ei ole külaseltsid, perekeskused ega teised reaalselt vabatahtlikkuse alusel tegutsevad organisatsioonid) on kunagi alustanud päris vabaühendustena.

Tüüpiline saamislugu:
Mingil hulgal inimestel oli idee maailma paranadada. Taheti kedagi aidata, mingit olukorda parandada. Üheskoos jõud ühendades tehti nii palju kui suudeti. Mingeid püsikulusid ei olnud, algatajad panustasid just niipalju aega ja ressurssi kui neil võimalik oli. Mõnikord panustas ka mõni kohalik ettevõte vms. Kõik toimis ja inimesed olid õnnelikud.
Ühel hetkel tuli kellelgi “geniaalne” idee. Küsiti raha omavalitsuselt. Või mõnest riiklikust või EL fondist. Suurt raha nähes tekkis suurusehullustus. Vaja on kontorit! Vaja on veel seda, teist ja kolmandat! Ja üleüldse, kui ma siin juba olen, siis tahan ma palka! Ja üleüldse, ilma meie organisatsioonita see maailm püsti ei püsigi!

Kuna ühel hetkel oli selline suurusehulluse toetamine EL ja riiklikust toetusrahast võimalik, siis tekitati organisatsioonile hulk püsi- ja administreerimiskulusid.
Loomulikult annab need paberil kõik ära põhjendada. Emotsionaalselt lähevad eriti hästi need põhjendused:
– kes see ikka tasuta tööd tahab teha!
– me teeme ju ühiskondlikult vajalikku asja! (plusspunktid emotsioonidest nõretaval toonil sõnade “noored” ja “erivajadustega” kasutamise eest)
– aga normaalseid ruume on ju igal organisatsioonil vaja!
– mis see annetajate asi on, kuhu nende annetus läheb! Meil on liiga palju tegemist selle annetatud raha kulutamisega, et veel mingit aruannet esitada! Vabatahtlikult andsid, nüüd ole vait!

Mingil hetkel ununes tegijatel endil ka ära, miks ja kuidas organisatsioon alguse sai. Tekkis nn “jumalakompleks” ja arvamus, et ilma nende organisatsioonita kukub maailm kokku.

Seda nimetatakse klassikaliseks sõltuvuseks. Teatud kontekstis võib seda nimetada ka projektisõltuvuseks (või projektipohmeluseks), mõlemast on artikleid kirjutatud.
Ühel hetkel oli projekti- ja toetusraha “jalaga segada” ning võimalused kasutati hoolega ära.
Nüüd on fondide rahastustingimused läinud hulga karmimaks ning paljud fondid enam ei toeta neidsamu püsi- ja administreerimiskulusid. Ka annetajad on läinud hulga tähelepanelikumaks ja tahavad teada, mida täpselt nende rahaga tehakse.

Minu arvates on see hea. Kuhugi raha andes peab alati küsima, miks ja kuhu see raha läheb. Raha andes peaks olema võimalik määrata, millisel otstarbel seda raha kulutatakse.
EMSL siinkohal mängib äärmise silmakirjalikkuse piiril.
Vabaühenduste eest seistes kasutatakse häbematult võrdlust eraettevõttega (“ettevõttes ei tee keegi tasuta tööd” jne).
Eraettevõtte kaupa või teenust ostes tean ma täpselt, et maksan konkreetse toote/teenuse eest. Eraettevõte ei küsi: “Anna mulle raha, eks ma siis ise vaatan, mis ma täpselt selle eest vastu annan. Ai kui kahju, täna sa juustutükki ei saagi, sinu makstud raha kulus koristaja ja sekretäri ja direktori palga peale ära.”

Lisaks kehtib EMSLi puhul suhtumine “käituge minu sõnade, mitte minu tegude järgi.” Riiklikul rahajagamisel nõutakse enda sõnul äärmist läbipaistvust ja selgitusi iga sendi kohta. Avalik raha ju ikkagi.
Aga. Kui täpsemalt süveneda, siis see “läbipaistvus” ja “avalikkus” tähendab nende silmis tegelikult seda, et kogu raha tuleks jagada suurtele katusorganisatsioonidele. Väikestel kaoks ära võimalus sedagi piskut taotleda, mida neil täna on võimalik (läbi 3958574920 kilomeetrise bürokraatiavirna läbinärimist) kusagilt taotleda.

Kummalisel kombel kui see avalik raha on korra mõne suure vabaühenduse (pane tähele – mitte külaseltsi vms, vaid just suure vabaühenduse) põhjatusse katlasse potsatanud, siis ei tohi enam keegi kahelda selle raha üllal otstarbel kasutamises.
Kui küsida, mis see üllas otstarve on, siis saab näiteks järgmised “ümmargused” vastused:
– kasutame vahendeid ainult meie põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks (milliste eesmärkide? mis on konkreetsed tegevused, mida te nende eesmärkide saavutamiseks teete?)
meie vahendid lähevad kõik avaliku/kohaliku elu arendamiseks (jah, aga millistele tegevustele?)
me kasutame vahendeid kooskõlas rahastaja / fondi eesmärkide ja reeglitega (jah, aga MIDA te ikkagi teete?)
meil on vahendeid nii vähe, et meil jagubki ainult elementaarsete kulude katmiseks, mingit priiskamist siin ei saagi olla (jah, aga MIDA te täpsemalt selle rahaga teete?)
me tegeleme sotsiaalselt nõrgemas positsioonis kodanike koolitamise / nõustamise / informeerimise jms (et siis põhimõtteliselt dubleerite KOV sotsiaalosakonda, Töötukassat, maakondlikku arenduskeskust jt sotsiaalvaldkonna asutusi?)

Pealegi unustatakse ära, et need vabaühendused ongi alustanud VABATAHTLIKULT. Alustades ei küsitud kelleltki luba ega seatud tingimuseks, et keegi väljastpoolt peab neid rahastama. Ühel hetkel on aga võetud endale jultumus väita, et nüüd PEAB avalik sektor ning eraisikud neile raha muudkui juurde andma. Kuna muidu nemad ei saa enam tegutseda. Lausa niikaugele minnakse, et väidetakse nagu ei oleks abivajajal mitte kuhugi pöörduda.

Oot-oot. Kas me mitte oma maksurahast ei pea üleval sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid riigiasutusi? Kas mitte igas omavalitsuses ei ole olemas sotsiaaltöötajad, kes abivajajatega tegelevad? Kas mitte riigil ja omavalitsusel ei ole kohustust kõiki abivajajaid aidata?

Kas maailm ikka jääb päris seisma kui üks vabaühendus homme vähem on?

Lisaks:

Kas vabaühendus, mis on peamiselt riigi ülalpidamisel (nt pidevate toetuste kaudu), on ikka tegelikult sõltumatu?
Seda teemat on hästi kirjeldanud Berit ja Tanel 2017.a septembris ilmunud artiklis.

*Olgu öeldud, et olen ka ise mitmes vabaühenduses tegev ning tean, mida üks vabaühendus endast kujutab. Panustan ka siin-seal vabatahtlikuna ning ei eelda, et kellelgi on kohustus vabaühendusele annetada või vabaühendust toetada. Vabaühendustes panustamegi VABATAHTLIKULT. Nii palju kui jõuame ja saame ja tahame. 
PÄRIS vabaühendused nii toimivadki. 

PÄRIS läbipaistev ja aus vabaühendus küsib ka annetusi arusaadavalt.
Näiteks: “Meil on soov aidata x perekonda. Oleme nende ja KOV sotsiaalosakonnaga koostöös täpsustanud konkreetsed vajadused. KOV saab aidata x, y ja z asjadega. Meie soovime veel täiendavalt vahendeid asi 1 ja asi 2 jaoks, mis vajalikud selleks et ……. Tööpanus on vabatahtlikult meie poolt, asi 1 ja asi 2 soetamiseks on vaja xx summa. Palume vabatahtlikke annetusi. Kõigile annetajatele saadame soovi korral pärast ülevaade kui palju annetati (ilma annetajate nimedeta) ning mida annetuste eest tehti. Juhul kui annetusi koguneb xx summast rohkem, siis kanname  annetaja soovi korral osa raha annetajale tagasi.) “

 

 

Tööjõupuudus Eestis

Riburadapidi ilmub viimasel ajal artikleid meie riiki haaranud tööjõupuudusest.

Arvamusi ja süüdistusi loobitakse igas suunas.
Võimalikud töötajad ütlevad iga teematõstatuse peale, et makstagu palka, küll siis töötajad tulevad.

Tööandjad ütlevad, et antagu vähemalt mõni tõsiseltvõetav töötaja, kellega üldse palgast rääkida.

Lisaks olla noored lumehelbekesed, vanad lootusetult “aegunud”, keskmikud ebausaldusväärsed kuna neil on lapsed jne.

Vaatan asja korra natuke teise pilguga. Loomulikult ei pruugi minu arvamus ainuõige olla ja mõtted teretulnud.

Miks töötajaid napib?

  1. Kaubandus- ja teeninduspinna ja -ettevõtete ebaproportsionaalselt suur hulk Eesti elanikkonna arvu suhtes.
    Linnades kerkib kaubandusettevõtteid nagu seeni peale vihma. Keskus sinna, shopping-center tänna, restoran ühele nurgale, kohvik-butiik teisele.
    Selgelt joonistub välja, et tööjõupuudus räsib kõige hullemini teenindussektorit. Loogika ütleb, et kui kaubanduspinda on liiga palju, et saagi kõigile piisavalt kliente jaguda. Kliendid hajuvad erinevate keskuste vahele ära, korralikult ei teeni ükski kaubandusettevõte. Kui käivet on vähevõitu, hinda tõsta ei saa, siis ei saa ka teenindajale normaalset palka maksta. Kui teenindaja normaalset palka ei saa, siis kaob tal motivatsioon seda tööd teha.Pealegi – kui palju neid teenindajaid ühiskonda jagub? Kõik ei saa minna teenindajateks, jaguma peab ka teistele elualadele.
  2. Töötingimused
    Hea küll, saame aru, et palka tõsta alati ei saa, aga töötingimuste osas on ju ometi läbirääkimise ruumi. Ei?
    Tihti nõutakse töötajatelt tarbetut aruandlust, mingite iganenud reeglite täitmist.
    Kontoritöö puhul, kus otseselt leti taga klienti teenindama ei pea, ei ole mõistlik iga hinna eest 8-17 kontoris istumist nõuda.
    Iga senti ei ole mõtet pooleks ajada (nt tean ettevõtet, kus töötajatele ei lubata isegi post-it märkmepaberit osta kuna olla kallis. Töötajad ostavad omale töövahendid ise kuna ei jõua tööandjaga kakelda, tööandja jaoks on selge kokkuhoid).
  3. Tööaeg
    Läheb natuke töötingimuste alla, aga väärib ka eraldi punkti.
    Kuigi tööjõudu on vähe, siis endiselt kaaluvad ettevõtted väga vähe osalise ja paindliku tööaja võimalusi.
    Tean paljusid, kes võtaksid endale väikese koormusega lisa-tööotsa, aga sobivat võimalust ei ole. Ikka täiskoormus, äärmisel juhul pool koormust, rangelt reguleeritud tööajaga.
    Igasugused komplekteerimised, sorteerimised jms töö – pole ju oluline, kas seda teha päeval või öösel. Kas teha 8h järjest või 2h kaupa erinevatel aegadel. Oluline, et töö tehtud saaks.
    Klienditeeninduse puhul – jah, telefoni vastuvõtmine toimub päevasel ajal. Kirjalikele päringutele saab vabalt vastata ka õhtul/öösel/nädalavahetusel.
  4. Palju ülemusi
    Eestlane tahab olla ülemus, mitte töötaja. Seega on ettevõtetes palju nö “jupijumalaid.” Kahe töötajaga osakondi, millele osakonnajuhti on vaja – neid saab ju lõputult teha. Eesti on väike, seega paljud sellised kohad täidetakse “oma jopedega.” Kui ka kohta ei ole, siis “omale jopele” ikka tehakse. Sagedamini riigiasutuses, kuid esineb tihti ka eraettevõtetes. Juhtimisoskusteta väikeseid Napoleone jagub sellistele positsioonidele hulgi. Nende peamine töö on aja ja raha raiskamine ja töötajate motivatsiooni vähendamine.
    Teate ju küll seda lugu usinast sipelgast…
  5. Ebamõistlikud nõuded tööle kandideerimisel
    Tüüpiline töökuulutus nõuab kõrgharidust, soovitavalt magistrikraadi, 3 keele oskust, vähemalt 5-aastast erialast töökogemust…. jne.
    Eriti usinad on selliseid töökuulutusi tootma avaliku sektori asutused ja suurettevõtted, kus tavapärase kontoritöötaja tööks piisab reaalselt põhiharidusest (mõnel juhul piisaks ka dresseeritud ahvist).
    Erasektoris vaikselt saadakse juba aru, et kõige olulisem on inimese iseloom ja õppimisvõime. Kogemus mängib ka natuke rolli, aga tihti on paljud asjad õpitavad. Mitte ükski paber ei tee tööd ja paber matsi ei riku ka. Enamasti seda 3 keelt vaja ei ole (ka riigiasutuses ei ole). Erialane pikk töökogemus on (mõningate eranditega) kompenseeritav õppimisvõime ja silmaringiga jne.
    Kurja juur on paisuvad personaliosakonnad, kes enamasti üritavad oma olemasolu õigustada ja nui neljaks “parimat hüper-super-ideaalset” töötajat leida, keda reaalsuses olemas ei ole. Pigem selliseid töökuulutusi nähes jätavad normaalsed töötegijad kandideerimata, sest neil ei ole aega n+1 kandideerimisvooru läbimiseks, grupivestlusteks teemal “mis on sinu suurim unistus” jne.
    Potentsiaalse töötaja peas on kaks küsimust:
    1) Mida tööandja tahab ja kas ma suudan seda pakkuda?
    2) Mida tööandja pakub ning kas mulle see sobib?
    Igasugused voorud ja lõputud vestlused visioonist, missioonist, eluunistustest ja muud murumängud – neid pidagu personaliosakonnad isekeskis.

Kui kaua peaks laps veetma lasteaias?

Mõni aeg tagasi võttis meedias tuurid üles lasteaias veedetava aja teema. Üksteise järel selgitasid spetsialistid ja “spetsialistid” seda, kui kahjulik olla ikka pikk lasteaiapäev lapsele.

Argumentideks tuuakse:

  • selle tulemusel tekkivat tähelepanuhäired ja keskendumisraskused
  • lapse päev olla liiga üle organiseeritud, laps väsib
  • ja noh…lihtsalt on paha-paha-paha (misiganes põhjus parasjagu leiutatakse)

Viimane Pere ja Kodu artikkel tõi küll siiski välja, et nõuka ajal oli ööpäevaringne lasteaed täiesti normaalne nähtus. Said hakkama nii lapsed, lapsevanemad kui ka lasteaednikud. Saadi aru, et päris elu ongi selline. Töö tahab tegemist, lapsed on loomulik osa elust ja tihti ei olnud aega aastate kaupa tittedega kodus passida. Lapsega veedeti kvaliteetaega nädalavahetusel.
Nüüd tagasi vaadates muidugi nutetakse, et oi-kui-paha see tegelikult ikka oli. Kas ikka oli?

Ma nüüd selle nõuka-aja näite valguses toon välja:

  • nõuka-ajast pärit lastel (jah, neil ööpäeva-aialastel) ei ole üldjuhul tähelepanu- ja keskendumishäireid. Enamuses täitsa normaalsed inimesed said neist. Seega ei ole lasteaias veedetud aja kahjulik mõju tõestatud.
    Erandid on jah alkohoolikute lapsed jms, keda nädalateks lasteaeda unustati, aga nende traumad ei ole tingitud mitte ööpäevarühmast, vaid märksa suurematest muredest.
  • päev ei olnud lasteaias üle organiseeritud. Tänapäeva lasteaedades on kõik tohutult üleplaneeritud, päev “arendavaid” tegevusi täis kuhjatud ja mängimise aega sisuliselt polegi. Tol ajal oli lasteaias range distsipliin, aga ärkveloleku ajal oli lihtsalt olemise ja mängimise aega minu meelest rohkem kui nüüd.
    Äkki on viga hoopis tänases üleplaneerimises?
  • Selle paha-paha osas – kui me täna räägime esiteks tööjõupuudusest ja teiseks sellest, et noored ei suuda kahe sissetuleku juures esimest eluasetki osta, siis kustkohast need esimesed lapsed sündima peaksid? Kui me nüüd paneme veel piiri peale ka, et üle mingi x-arvu tunde ei tohi laps lasteaias olla, siis kuidas see lapsevanem tööl käib ja lapsele ülalpidamise tagab?

Väga mugav on muidugi anonüümselt netis lahmida, et ärgu siis sünnitagugi lapsi kui ei suuda 2-6 aastat kodus passida titega, ei oma hunnikus vaba raha eluaseme ostmiseks jne.
Aga äkki oleks abiks siiski konstruktiivne arutelu ja erinevate lahenduste otsimine? Kõik elualad on erinevad, iga pere on erinev – aga eeldame, et riiklikult tuleb tagada ainult 8-17 kontori- ja liinitöötajate lastehoid?
Teistsuguse töögraafikuga inimesed maksavad samamoodi makse.

Minu arvamus on, et ööpäevaringne lastehoid peaks olema kättesaadav kõigile alates lapse 6. elukuust. Meditsiinispetsialistid üle maailma on enamuses ühel meelel, et kuni 6. elukuuni peaks laps olema eelkõige rinnapiimatoidul. Ehk siis see aeg peaks ema lapsega kodune olema.
Edasi peaks igati julgustama vanemate tööturule tagasi pöördumist, arvestama erinevate töötegemise mudelitega (pikk-lühike nädal, 24h vahetustega töötajad jne).

Jah, riik on loonud tänuväärse võimaluse 1,5 aastat kodus olla, aga see peaks olema valik, millele riik pakuks ka alternatiive. Mõne eluala puhul ei tule 1,5 – 2 aastat tööst eemal olemist kõne allagi kuna selle ajaga kaotad oluliselt kvalifikatsioonis.

Meie riigil on vaja mõlemaid – nii sündivaid lapsi kui ka tööjõuturul osaledes majandusse panustavaid inimesi.

Tuntud pikkade vahetustega elualad:
– pääste- ja meditsiinitöötajad (nende puhul on tihti ka kahjulik mitu aastat tööst eemal olla, kvalifikatsioon langeb)
– korrakaitsetöötajaid
– klienditeenindajad (kõik kaubanduskeskused kipuvad kella 21ni või kauem lahti olema, teenindustöötajatest on pidevalt puudus)

On veel palju teisi elualasid, kus samuti töökoormus on etteprognoosimatu, aga need on mõned kõnekad näited. Ütleme politseinikele ja medõdedele, et nemad ei tohigi lapsi saada? Et ise on lollid, et säärase eriala valisid?

Või hakkame talonge jagama, et kes tohib oma last x tundi kauem lasteaias hoida ja kes ei tohi? Kust jookseb piir?
Või äkki kehtestame riiklikult kohustusliku tööaja 8-17 kõigile? Transport, meditsiin, korrakaitse, klienditeenindajaid, stjuardessid – kõigile sama joonlauaga?

Tiba jaburaks läheb.

Pigem oleks ju lahendus riiklikult korraldatud lapsesõbralik 24h lapsehoiuteenus alates 6. elukuust. Selle kasutamine ei ole kohustus, vaid võimalus lapsevanematele, kes ei saa või ei soovi aastateks tööturult eemale jääda.
NB! Selle võimaluse olemasolu ei takista lapsevanemaid soovi korral lapse/lastega mitu aastat kodus olemast. Keegi ei keela, igaühe vaba valik. Tänane mure on, et valikut tegelikult ei ole.

Mitmetes vestlustes noorte naistega olen kuulnud seda, et lapsesaamine tuleks kõne alla juhul kui ei peaks arvestama kõige negatiivsemal juhul kuni lapse kooliminekuni kodus passimisega. Üldiselt soovitakse ikka võimalikult kiiresti tööturule tagasi pöörduda.
Väga ei ahvatle noori vanemaid ka väljavaade pidevalt sugulastelt-tuttavatelt “lapsehoiuteenust” kerjata. Ega neid tööst vabu sugulasi-tuttavaid niiväga ei ole ka, vanavanemadki on tihti kas ise tööga hõivatud, elavad Eesti teises otsas või ei ole neid üldse.

Ei, see ei tähenda, et need inimesed oma lapsi ei armastaks või et tegemist oleks rongavanematega. See tähendab, et inimesed väärtustavad võrdselt nii pere- kui ka tööelu.
Kuni lapsesaamine tähendab, et üks lapsevanem on selle tulemusel ainult koduseinte vahele aheldatud (halvemal juhul kuni võsukes(t)e kooliminekuni), jääb esimesi lapsi sündima ainult vähem.

Muide, 2013.a kirjutas ka Õpetajate Leht ööpäevarühmadest ja sellest, kuidas selline lahendus võib olla lapsele hea.
Oluline argument sellest artiklist on: “Peab lähtuma sellest, mis on lapse jaoks parem. Last ööseks üksinda või juhuslike inimeste hoolde jätta on vastutustundetu, parem olgu ta ikka kindlate inimeste valve all.”

Valimised ja sotsiaalmeedia

Kas teil on ka sotsiaalmeedias tuttavate seas mõni poliitik (või nn wannabe-poliitik)?

Mul on. Iga kord valimiste lähenedes olen sunnitud nii mõnegi inimese uudisvoo ära blokeerima.
Absoluutselt iga tegevus keeratakse valimisreklaamiks.
Teed lastele hommikul võileiba? Pilt sotsiaalmeediasse – #seisan laste tervisliku hommikusöögi eest #matimaasikas riigikokku 

Jõuad töölaua* taha? Pilt sotsiaalmeediasse – #tõsinetöövalimistenimel #keseitöötaseevalimisieivõida.
*Tööl endal muidugi pole valimistega mingit seost.

Ja nii edasi.

Isegi kui nende tuttavatega muul ajal hästi läbi saan, tuleb pool aastat enne igasuguseid valimisi kokkusaamisi piirata või need suisa ära jätta. Iga kohtumine lõppeb klõpsuga sotsiaalmeedias, ajupesuga kohtumise raames vms. Hoolimata sellest, et ma korduvalt ütlen, et pole sellest huvitatud.

Kõik suuremad või olulisemad üritused tuleb selliste eest salajas hoida, sest muidu lendavad kohale oma propagandat tegema. Isegi vanatädi juubel muutub sobivaks kohaks oma partei sõnumi levitamiseks.
“Oi, kui hea sült. Kas teadsite, et meie erakond toetab sülditootmise jätkumist Eestis? Just eelmisel nädalal oli meil kohtumine ja …….”

Oeh. Saaks ometi see trall juba läbi.

Kas tööandjal on õigus töötajat lahti lasta?

Töölepinguseadus on hea lihtne. Nii töötajal kui ka tööandjal on võimalik ühepoolselt mõistliku etteteatamisega töösuhe lõpetada. Tavaliselt on selleks 1 kuu ette, lepingus või kokkuleppel võib olla ka mingi muu tähtaeg.

Kui töötaja leiab parema koha, töö ei meeldi vms, siis annab teada, et tööandja hakaku uut töötajat otsima.

Kui ettevõtja leiab, et majandusolukord on s*tt, koostöö ei laabu või misiganes põhjusel, annab ta samuti teada, et kuu aja pärast lõpetame koostöö. Töötaja hakaku uut töökohta otsima.

Minu meelest loogiline – mõlemal lepingu osapoolel on võrdsed õigused töölepingu lõpetamise osas.

Nüüd hoopis eraldi tsirkus on avalikus sektoris ametnikuga töösuhte lõpetamine.
Tuleb välja, et seal on jäme ots antud ametniku kätte.

Nimelt on ametnikul küll õigus omal soovil ametist lahkuda.
Tööandja (ehk riigiasutus) aga töösuhet omal algatusel niisama lihtsalt lõpetada ei saa.
Ainult poolte kokkuleppel, koondamisega, distsiplinaarkaristusena vm selline tsirkus.

Sellepärast siis riigiasutustes nii tihti neid struktuurimuudatusi tehakse – siis saab mingi töökoha ära koondada ja niimoodi mittevajalikust ja ebaproduktiivsest inimesest lahti.

Jännata distsiplinaarkaristuste ja muu säärasega on libe tee. Vanad karastunud ametnikfossiilid on väga osavad JOKK-mängu mängima ja kõiki selliseid asju vaidlustama. Ükski juht ei julge niimoodi väga kangutama hakata.

Ja nii need fossiilametnikud siis istuvad ja terroriseerivad. Mitteametlikult esitavad ultimaatumeid – et makske ulmesumma (nt aasta palk) ja siis olen nõus kokkuleppel ära minema.

Asutusel on odavam ja lihtsam võtta juurde lisaametnik, kes selle fossiilametniku tegemata töö ära teeb. Palka saavad aga mõlemad.

Nii see ametnike armee aina paisub….

Mina leian, et vahet pole, kas ametnik või reatöötaja – töösuhtes peavad mõlemad osapooled olema võrdsed ning ka tööandjal peab olema soovi korral võimalik ilma suuremate probleemideta töösuhet lõpetada. Avalikus sektoris ei pea olema ametnikul eriõigust tööandjat terroriseerida.

See on aga see koht, kus läksin oma kolleegi (endise ametnikuga) vaat et nugade peale. Tema raiub tuimalt, et ei ole nii. Et ametnik peabki olema püha ja puutumatu. Et kui avalikus sektoris juht tahab töösuhet lõpetada, siis peabki korralikult maksma kokkuleppe eest. Tema arvates ei tule kõne allagi erasektoris levinud põhimõte, et kui koostöö tööandja ja töötaja vahel ei suju, siis tuleb see kiirelt lõpetada.

Mis te arvate?