Anneta, või muidu…

Tavaliselt aktiveeruvad annetuste nõudjad küsijad kaks korda aastas. Jõulude lähenedes (obviously) ning kevadel ilmade soojenedes. Üks neist kahest ajast aastas on koos jõulude saabumisega mõne kuu pärast jälle kätte jõudmas.

Küll astuvad tänaval / toidupoes ligi, küll nuiavad (e)kirja teel, küll telefoni teel. Ikka need küsijad, kes arvavad, et sa oma raskelt teenitud rahast osa just neile peaksid ära andma. Lihtsalt niisama. Sest, noh, neil on ju vaja. Ja kindlasti on sul rohkem kui neil. Nojah, viimane peab tõenäoliselt paika – mina käin päevad läbi tööl ja teenin raha, mitte ei mangu kaubanduskeskuses annetusi.

Kohati jääb erinevates meediaväljaannetes levivatest artiklitest ja arvamusavaldustest mulje, et iga kodanik PEAB annetama.
Annetusi suisa nõutakse, soovitakse reguleerida (loe: kodanikke annetama survestada) ning mõistetakse hukka need, kes annetada ei soovi.

Minu meelest on annetamine inimese vaba tahe. Väga häiriv on, et inimese vaba tahet aidata üritatakse kuidagi kohustuslikuks muuta ja reguleerida. Aitamise soov peab tulema inimese seest ning mitte kellelgi ei ole õigust hukka mõista, keda, kas ning millisel moel inimene toetab.

Kellele olen isiklikult vältinud igasugust annetamist:

  • “Abiorganisatsioonid” * (igasugused punased/sinised/rohelised ristid, söögipangad jms) – neis puudub üldjuhul igasugune läbipaistvus, kellele ja mis tingimustel minu raha tegelikult läheb. Erinevad uuringud on näidanud, et suurem osa läheb tegelikult masinavärgi ülalpidamiseks*. Väga agressiivsed on nad ka oma kampaaniatega, mis omakorda eemale peletab. Lisaks annetuste nuiamisele nillivad nad ka riigilt minu poolt riigikassasse makstud maksuraha.
    * on üks erand nende organisatsioonide hulgas, kelle puhul on tegutsemispõhimõtted ja rahakasutus läbipaistev.
  • Kampaaniate raames annetamine asjade jaoks, mis on tegelikult riigi ülesanne. Näiteks haiglale mingi aparaadi soetamine. Ma käin tööl, maksan makse (ausalt ja mitte vähe) ning eeldan, et sellest rahast ostetakse haiglatele vajalikud seadmed. Kui on raha peaministri eralennukiga sõidutamiseks, klaasist ristide püstitamiseks, riigiasutuste nimevahetuseks jms, siis on raha ka haiglate jaoks. Küsimus on prioriteetides, majandamises, juhtimises jm.

Keda ma toetan:

  • Neid, kes ise midagi enda aitamiseks teevad.
    Näiteks turul ostan alati midagi nende tädikeste käest, kes on tulnud pensionilisa teenima. Lillekimbu, porgandid või muud. Nemad reaalselt TEEVAD midagi ning hea meelega toetan neid. Lisaks näen otse, kellele mu raha läheb. Mõnikord saab isegi tädiga jutuotsa veeretades terve tema eluloo teada.
  • Otse neid inimesi, kellel on raske.
    Küll enamasti mitte rahaga, vaid vajaminevate esemetega.
  • Üksikuid projekte ja ettevõtmisi, mida pean sel hetkel vajalikuks toetada.
    Üldjuhul on oluline näha, et keegi ei saa sellest isiklikku kasu, vaid tõesti tehakse suurest tegemise soovist ning asi on reaalselt vajalik.

Ja mida enam keegi mind üritab survestada kedagi / midagi toetama, seda vähem ma toetada tahan.

Elutarkus on näidanud, et need, kes tegelikult abi vajavad, need tavaliselt ei karju ega kerja. Nemad üritavad vaikselt hambad ristis hakkama saada ja ellu jääda. Nemad on tänulikud õnge eest (ja sedagi on neil piinlik vastu võtta) ning selle õnge abil saavad omale jalad alla ning aitavad oma piskust veel teisigi.
Kala järele kisendajad ning nõudjad jäävadki kisendama. Neile pole kunagi küllalt.

 

 

%d bloggers like this: