Seltskonnas 30+ ja lastetuna

Oleme kaaslasega 30+ ja meil ei ole lapsi. Ümberkaudu on aga samas vanuses inimesed kõik agaralt paarituma ja paljunema asunud. Eks arusaadav ka, bioloogiline kell enam ei tiksu, vaid mõnel suisa möirgab.

Ühtepidi on see ju tore ja mul on sõprade-tuttavate üle hea meel. Tõesti on.

Aga.

Igal pool kirjutatakse värskete lapsevanemate oh-kui-raskest elust. Mitte keegi ei räägi  lastetute kogemusest kogu selle tralli keskel.

Meie sõpruskonnast (kitsas inimeste ring, kellega suhtlen veidi rohkem kui tööalaste tuttavatega) on… ainult üks inimene, kellel oma lapsi ei ole. See üks aga kantseldab vahelduva eduga oma kaaslase lapsi. Lisaks elab ta naaberriigis.

Oleme ootamatult olukorras, kus me ei sobitu enam mitte ühegi sõpruskonna ettevõtmisega, sest me ei suuda ennast lastega inimeste lainele häälestada. Pole vaja mainida, et nemad ilmselgelt meie huvidega eriti arvestada ei üritagi.
Sünnipäeva (või misiganes tähtpäeva) pidamine tähendab laste une-, lapsehoiu- ja mängugraafikute järgi ajastatud paaritunnist keskpäevast koosviibimist.
“Teeks nädalavahetusel midagi” tähendab, et see “midagi” peab olema titesõbralik ja soovitatavalt loomulikult koos järeltulijatega.
Kui ka õnnestub ilma lasteta kokkusaamine korraldada, siis on kohalejõudnud sellest lapsehoiulogistika korraldamisest nii kurnatud, et kõigepealt läheb hulk aega kurtmise peale kui raske seda logistikat korraldada oli.
Seejärel järgneb veel mingi hulk titeteemalist mõttevahetust (kuidas tited söövad, magavad, mängivad ning erinevused tittede vahel). Seejärel jõutakse sinnamaani, et peaks uurima, kuidas lapsel ja lapsehoidjal läheb.
Lastetule jagub tähelepanu vaid niipalju, kui aegajalt õhatakse, et “oh, mis sul/teil viga, …………………………………………/sisesta misiganes arusaam lastetute inimeste elust/” või siis “ah, sa ei saagi sellest aru, enne kui sul endal lapsed on.”

Kuigi mulle meeldib aegajalt sõprade ja nende lastega aega veeta, on midagi siiski puudu. Avastan ennast olukorrast, kus ei ole enam võtta kedagi, kellega minna spontaanselt road-tripile. Või teha üks mõnus veiniõhtu. Või kellele aeg-ajalt helistada peale pikka ja rasket tööpäeva või -nädalat ja teha pubis üks õlu. Või rabamatkale või piknikule minna (ei, piknik tittedega ei ole SEE).

Ma ei julge saata kutset sõpradele sellist tüüpi üritusele nagu MINA tahan korraldada. Esiteks ei taha oma sõpru kurvastada – ehk tunnevad nad ennast halvasti kui peavad ära ütlema. Teiseks soovin jätta vähemalt potentsiaalse võimaluse nendega tulevikus siiski normaalselt suhelda (ühel hetkel tulevad mõned lapsevanemad oma titemullist vast ikkagi välja). Kutse “ööbimisega pidu ilma lasteta” liigitaks mind ilmselt koheselt lapsevihkajate nimekirja, kellest suure kaarega mööda tuleb käia.
Kuigi noh, minu sünnipäev unustati titetralli keskel sel aastal nagunii ära….

Kuigi mul on sõprade üle hea meel, olen ma olukorras, kus 30+ vanuses pean hakkama uusi sõpru otsima. Mis 30+ vanuses oluliselt keerulisem kui 20+ vanuses.

Tööalaselt ei ole eriti kedagi võtta (enamus pereinimesed, minust 15+ aastat vanemad).

Ettepanekuid? Mõtteid?

 

 

4 kommentaari “Seltskonnas 30+ ja lastetuna”

  1. Mis see siis on? Vananemise teemaline hala?
    Kui tahad sõpradega ühte jalga astuda, soovitan seksida palju ja naturaalselt. Isegi kui lapsi ei tule, on see tore viis aega veeta.
    Kui lapsed ikka üldse ei meeldi, hangi uued sõbrad, noored ülikoolist või päris vanad.
    Kui midagi ei tee, kasvavad sõprade lapsed kunagi suureks – nagu sa juba ise mainisid.

  2. Kirjutasin sarnasest asjast natuke teise nurga alt (https://rameshwar.wordpress.com/2018/09/07/tahaks-kellegi-teise-elu-elada/#comment-74647), meie puhul on lahendus olnud, et sukeldu hobisse, mis võtab põhimõtteliselt kogu su aja. 😀 Hobiga seoses tekivad ka sõbrad, kes üldiselt ongi meil hetkel, kas ca 5 aastat nooremad või vanemad või siis samas vanuses (veel või üldse) lastetud või need, kes saanud lapsed varastes 20ndates ja nüüd vabalt ringi lasta võivad.

  3. Polegi miskit lisada, eelmine kommentaator pani kümnesse. Seksi ja näe vaeva, küll siis lapsed tulevad 😉

  4. …kustkohast sellest postitusest saab välja lugeda, et lapsed loo kirjutaja poolt üldse soovitud on? Jutt ei ole ju sellest, et mure oleks laste puudumises.

Kommenteerimine on suletud.

%d bloggers like this: