Tööjõupuudus Eestis

Riburadapidi ilmub viimasel ajal artikleid meie riiki haaranud tööjõupuudusest.

Arvamusi ja süüdistusi loobitakse igas suunas.
Võimalikud töötajad ütlevad iga teematõstatuse peale, et makstagu palka, küll siis töötajad tulevad.

Tööandjad ütlevad, et antagu vähemalt mõni tõsiseltvõetav töötaja, kellega üldse palgast rääkida.

Lisaks olla noored lumehelbekesed, vanad lootusetult “aegunud”, keskmikud ebausaldusväärsed kuna neil on lapsed jne.

Vaatan asja korra natuke teise pilguga. Loomulikult ei pruugi minu arvamus ainuõige olla ja mõtted teretulnud.

Miks töötajaid napib?

  1. Kaubandus- ja teeninduspinna ja -ettevõtete ebaproportsionaalselt suur hulk Eesti elanikkonna arvu suhtes.
    Linnades kerkib kaubandusettevõtteid nagu seeni peale vihma. Keskus sinna, shopping-center tänna, restoran ühele nurgale, kohvik-butiik teisele.
    Selgelt joonistub välja, et tööjõupuudus räsib kõige hullemini teenindussektorit. Loogika ütleb, et kui kaubanduspinda on liiga palju, et saagi kõigile piisavalt kliente jaguda. Kliendid hajuvad erinevate keskuste vahele ära, korralikult ei teeni ükski kaubandusettevõte. Kui käivet on vähevõitu, hinda tõsta ei saa, siis ei saa ka teenindajale normaalset palka maksta. Kui teenindaja normaalset palka ei saa, siis kaob tal motivatsioon seda tööd teha.Pealegi – kui palju neid teenindajaid ühiskonda jagub? Kõik ei saa minna teenindajateks, jaguma peab ka teistele elualadele.
  2. Töötingimused
    Hea küll, saame aru, et palka tõsta alati ei saa, aga töötingimuste osas on ju ometi läbirääkimise ruumi. Ei?
    Tihti nõutakse töötajatelt tarbetut aruandlust, mingite iganenud reeglite täitmist.
    Kontoritöö puhul, kus otseselt leti taga klienti teenindama ei pea, ei ole mõistlik iga hinna eest 8-17 kontoris istumist nõuda.
    Iga senti ei ole mõtet pooleks ajada (nt tean ettevõtet, kus töötajatele ei lubata isegi post-it märkmepaberit osta kuna olla kallis. Töötajad ostavad omale töövahendid ise kuna ei jõua tööandjaga kakelda, tööandja jaoks on selge kokkuhoid).
  3. Tööaeg
    Läheb natuke töötingimuste alla, aga väärib ka eraldi punkti.
    Kuigi tööjõudu on vähe, siis endiselt kaaluvad ettevõtted väga vähe osalise ja paindliku tööaja võimalusi.
    Tean paljusid, kes võtaksid endale väikese koormusega lisa-tööotsa, aga sobivat võimalust ei ole. Ikka täiskoormus, äärmisel juhul pool koormust, rangelt reguleeritud tööajaga.
    Igasugused komplekteerimised, sorteerimised jms töö – pole ju oluline, kas seda teha päeval või öösel. Kas teha 8h järjest või 2h kaupa erinevatel aegadel. Oluline, et töö tehtud saaks.
    Klienditeeninduse puhul – jah, telefoni vastuvõtmine toimub päevasel ajal. Kirjalikele päringutele saab vabalt vastata ka õhtul/öösel/nädalavahetusel.
  4. Palju ülemusi
    Eestlane tahab olla ülemus, mitte töötaja. Seega on ettevõtetes palju nö “jupijumalaid.” Kahe töötajaga osakondi, millele osakonnajuhti on vaja – neid saab ju lõputult teha. Eesti on väike, seega paljud sellised kohad täidetakse “oma jopedega.” Kui ka kohta ei ole, siis “omale jopele” ikka tehakse. Sagedamini riigiasutuses, kuid esineb tihti ka eraettevõtetes. Juhtimisoskusteta väikeseid Napoleone jagub sellistele positsioonidele hulgi. Nende peamine töö on aja ja raha raiskamine ja töötajate motivatsiooni vähendamine.
    Teate ju küll seda lugu usinast sipelgast…
  5. Ebamõistlikud nõuded tööle kandideerimisel
    Tüüpiline töökuulutus nõuab kõrgharidust, soovitavalt magistrikraadi, 3 keele oskust, vähemalt 5-aastast erialast töökogemust…. jne.
    Eriti usinad on selliseid töökuulutusi tootma avaliku sektori asutused ja suurettevõtted, kus tavapärase kontoritöötaja tööks piisab reaalselt põhiharidusest (mõnel juhul piisaks ka dresseeritud ahvist).
    Erasektoris vaikselt saadakse juba aru, et kõige olulisem on inimese iseloom ja õppimisvõime. Kogemus mängib ka natuke rolli, aga tihti on paljud asjad õpitavad. Mitte ükski paber ei tee tööd ja paber matsi ei riku ka. Enamasti seda 3 keelt vaja ei ole (ka riigiasutuses ei ole). Erialane pikk töökogemus on (mõningate eranditega) kompenseeritav õppimisvõime ja silmaringiga jne.
    Kurja juur on paisuvad personaliosakonnad, kes enamasti üritavad oma olemasolu õigustada ja nui neljaks “parimat hüper-super-ideaalset” töötajat leida, keda reaalsuses olemas ei ole. Pigem selliseid töökuulutusi nähes jätavad normaalsed töötegijad kandideerimata, sest neil ei ole aega n+1 kandideerimisvooru läbimiseks, grupivestlusteks teemal “mis on sinu suurim unistus” jne.
    Potentsiaalse töötaja peas on kaks küsimust:
    1) Mida tööandja tahab ja kas ma suudan seda pakkuda?
    2) Mida tööandja pakub ning kas mulle see sobib?
    Igasugused voorud ja lõputud vestlused visioonist, missioonist, eluunistustest ja muud murumängud – neid pidagu personaliosakonnad isekeskis.

Kui kaua peaks laps veetma lasteaias?

Mõni aeg tagasi võttis meedias tuurid üles lasteaias veedetava aja teema. Üksteise järel selgitasid spetsialistid ja “spetsialistid” seda, kui kahjulik olla ikka pikk lasteaiapäev lapsele.

Argumentideks tuuakse:

  • selle tulemusel tekkivat tähelepanuhäired ja keskendumisraskused
  • lapse päev olla liiga üle organiseeritud, laps väsib
  • ja noh…lihtsalt on paha-paha-paha (misiganes põhjus parasjagu leiutatakse)

Viimane Pere ja Kodu artikkel tõi küll siiski välja, et nõuka ajal oli ööpäevaringne lasteaed täiesti normaalne nähtus. Said hakkama nii lapsed, lapsevanemad kui ka lasteaednikud. Saadi aru, et päris elu ongi selline. Töö tahab tegemist, lapsed on loomulik osa elust ja tihti ei olnud aega aastate kaupa tittedega kodus passida. Lapsega veedeti kvaliteetaega nädalavahetusel.
Nüüd tagasi vaadates muidugi nutetakse, et oi-kui-paha see tegelikult ikka oli. Kas ikka oli?

Ma nüüd selle nõuka-aja näite valguses toon välja:

  • nõuka-ajast pärit lastel (jah, neil ööpäeva-aialastel) ei ole üldjuhul tähelepanu- ja keskendumishäireid. Enamuses täitsa normaalsed inimesed said neist. Seega ei ole lasteaias veedetud aja kahjulik mõju tõestatud.
    Erandid on jah alkohoolikute lapsed jms, keda nädalateks lasteaeda unustati, aga nende traumad ei ole tingitud mitte ööpäevarühmast, vaid märksa suurematest muredest.
  • päev ei olnud lasteaias üle organiseeritud. Tänapäeva lasteaedades on kõik tohutult üleplaneeritud, päev “arendavaid” tegevusi täis kuhjatud ja mängimise aega sisuliselt polegi. Tol ajal oli lasteaias range distsipliin, aga ärkveloleku ajal oli lihtsalt olemise ja mängimise aega minu meelest rohkem kui nüüd.
    Äkki on viga hoopis tänases üleplaneerimises?
  • Selle paha-paha osas – kui me täna räägime esiteks tööjõupuudusest ja teiseks sellest, et noored ei suuda kahe sissetuleku juures esimest eluasetki osta, siis kustkohast need esimesed lapsed sündima peaksid? Kui me nüüd paneme veel piiri peale ka, et üle mingi x-arvu tunde ei tohi laps lasteaias olla, siis kuidas see lapsevanem tööl käib ja lapsele ülalpidamise tagab?

Väga mugav on muidugi anonüümselt netis lahmida, et ärgu siis sünnitagugi lapsi kui ei suuda 2-6 aastat kodus passida titega, ei oma hunnikus vaba raha eluaseme ostmiseks jne.
Aga äkki oleks abiks siiski konstruktiivne arutelu ja erinevate lahenduste otsimine? Kõik elualad on erinevad, iga pere on erinev – aga eeldame, et riiklikult tuleb tagada ainult 8-17 kontori- ja liinitöötajate lastehoid?
Teistsuguse töögraafikuga inimesed maksavad samamoodi makse.

Minu arvamus on, et ööpäevaringne lastehoid peaks olema kättesaadav kõigile alates lapse 6. elukuust. Meditsiinispetsialistid üle maailma on enamuses ühel meelel, et kuni 6. elukuuni peaks laps olema eelkõige rinnapiimatoidul. Ehk siis see aeg peaks ema lapsega kodune olema.
Edasi peaks igati julgustama vanemate tööturule tagasi pöördumist, arvestama erinevate töötegemise mudelitega (pikk-lühike nädal, 24h vahetustega töötajad jne).

Jah, riik on loonud tänuväärse võimaluse 1,5 aastat kodus olla, aga see peaks olema valik, millele riik pakuks ka alternatiive. Mõne eluala puhul ei tule 1,5 – 2 aastat tööst eemal olemist kõne allagi kuna selle ajaga kaotad oluliselt kvalifikatsioonis.

Meie riigil on vaja mõlemaid – nii sündivaid lapsi kui ka tööjõuturul osaledes majandusse panustavaid inimesi.

Tuntud pikkade vahetustega elualad:
– pääste- ja meditsiinitöötajad (nende puhul on tihti ka kahjulik mitu aastat tööst eemal olla, kvalifikatsioon langeb)
– korrakaitsetöötajaid
– klienditeenindajad (kõik kaubanduskeskused kipuvad kella 21ni või kauem lahti olema, teenindustöötajatest on pidevalt puudus)

On veel palju teisi elualasid, kus samuti töökoormus on etteprognoosimatu, aga need on mõned kõnekad näited. Ütleme politseinikele ja medõdedele, et nemad ei tohigi lapsi saada? Et ise on lollid, et säärase eriala valisid?

Või hakkame talonge jagama, et kes tohib oma last x tundi kauem lasteaias hoida ja kes ei tohi? Kust jookseb piir?
Või äkki kehtestame riiklikult kohustusliku tööaja 8-17 kõigile? Transport, meditsiin, korrakaitse, klienditeenindajaid, stjuardessid – kõigile sama joonlauaga?

Tiba jaburaks läheb.

Pigem oleks ju lahendus riiklikult korraldatud lapsesõbralik 24h lapsehoiuteenus alates 6. elukuust. Selle kasutamine ei ole kohustus, vaid võimalus lapsevanematele, kes ei saa või ei soovi aastateks tööturult eemale jääda.
NB! Selle võimaluse olemasolu ei takista lapsevanemaid soovi korral lapse/lastega mitu aastat kodus olemast. Keegi ei keela, igaühe vaba valik. Tänane mure on, et valikut tegelikult ei ole.

Mitmetes vestlustes noorte naistega olen kuulnud seda, et lapsesaamine tuleks kõne alla juhul kui ei peaks arvestama kõige negatiivsemal juhul kuni lapse kooliminekuni kodus passimisega. Üldiselt soovitakse ikka võimalikult kiiresti tööturule tagasi pöörduda.
Väga ei ahvatle noori vanemaid ka väljavaade pidevalt sugulastelt-tuttavatelt “lapsehoiuteenust” kerjata. Ega neid tööst vabu sugulasi-tuttavaid niiväga ei ole ka, vanavanemadki on tihti kas ise tööga hõivatud, elavad Eesti teises otsas või ei ole neid üldse.

Ei, see ei tähenda, et need inimesed oma lapsi ei armastaks või et tegemist oleks rongavanematega. See tähendab, et inimesed väärtustavad võrdselt nii pere- kui ka tööelu.
Kuni lapsesaamine tähendab, et üks lapsevanem on selle tulemusel ainult koduseinte vahele aheldatud (halvemal juhul kuni võsukes(t)e kooliminekuni), jääb esimesi lapsi sündima ainult vähem.

Muide, 2013.a kirjutas ka Õpetajate Leht ööpäevarühmadest ja sellest, kuidas selline lahendus võib olla lapsele hea.
Oluline argument sellest artiklist on: “Peab lähtuma sellest, mis on lapse jaoks parem. Last ööseks üksinda või juhuslike inimeste hoolde jätta on vastutustundetu, parem olgu ta ikka kindlate inimeste valve all.”

Valimised ja sotsiaalmeedia

Kas teil on ka sotsiaalmeedias tuttavate seas mõni poliitik (või nn wannabe-poliitik)?

Mul on. Iga kord valimiste lähenedes olen sunnitud nii mõnegi inimese uudisvoo ära blokeerima.
Absoluutselt iga tegevus keeratakse valimisreklaamiks.
Teed lastele hommikul võileiba? Pilt sotsiaalmeediasse – #seisan laste tervisliku hommikusöögi eest #matimaasikas riigikokku 

Jõuad töölaua* taha? Pilt sotsiaalmeediasse – #tõsinetöövalimistenimel #keseitöötaseevalimisieivõida.
*Tööl endal muidugi pole valimistega mingit seost.

Ja nii edasi.

Isegi kui nende tuttavatega muul ajal hästi läbi saan, tuleb pool aastat enne igasuguseid valimisi kokkusaamisi piirata või need suisa ära jätta. Iga kohtumine lõppeb klõpsuga sotsiaalmeedias, ajupesuga kohtumise raames vms. Hoolimata sellest, et ma korduvalt ütlen, et pole sellest huvitatud.

Kõik suuremad või olulisemad üritused tuleb selliste eest salajas hoida, sest muidu lendavad kohale oma propagandat tegema. Isegi vanatädi juubel muutub sobivaks kohaks oma partei sõnumi levitamiseks.
“Oi, kui hea sült. Kas teadsite, et meie erakond toetab sülditootmise jätkumist Eestis? Just eelmisel nädalal oli meil kohtumine ja …….”

Oeh. Saaks ometi see trall juba läbi.