Kui kaua peaks laps veetma lasteaias?

Mõni aeg tagasi võttis meedias tuurid üles lasteaias veedetava aja teema. Üksteise järel selgitasid spetsialistid ja “spetsialistid” seda, kui kahjulik olla ikka pikk lasteaiapäev lapsele.

Argumentideks tuuakse:

  • selle tulemusel tekkivat tähelepanuhäired ja keskendumisraskused
  • lapse päev olla liiga üle organiseeritud, laps väsib
  • ja noh…lihtsalt on paha-paha-paha (misiganes põhjus parasjagu leiutatakse)

Viimane Pere ja Kodu artikkel tõi küll siiski välja, et nõuka ajal oli ööpäevaringne lasteaed täiesti normaalne nähtus. Said hakkama nii lapsed, lapsevanemad kui ka lasteaednikud. Saadi aru, et päris elu ongi selline. Töö tahab tegemist, lapsed on loomulik osa elust ja tihti ei olnud aega aastate kaupa tittedega kodus passida. Lapsega veedeti kvaliteetaega nädalavahetusel.
Nüüd tagasi vaadates muidugi nutetakse, et oi-kui-paha see tegelikult ikka oli. Kas ikka oli?

Ma nüüd selle nõuka-aja näite valguses toon välja:

  • nõuka-ajast pärit lastel (jah, neil ööpäeva-aialastel) ei ole üldjuhul tähelepanu- ja keskendumishäireid. Enamuses täitsa normaalsed inimesed said neist. Seega ei ole lasteaias veedetud aja kahjulik mõju tõestatud.
    Erandid on jah alkohoolikute lapsed jms, keda nädalateks lasteaeda unustati, aga nende traumad ei ole tingitud mitte ööpäevarühmast, vaid märksa suurematest muredest.
  • päev ei olnud lasteaias üle organiseeritud. Tänapäeva lasteaedades on kõik tohutult üleplaneeritud, päev “arendavaid” tegevusi täis kuhjatud ja mängimise aega sisuliselt polegi. Tol ajal oli lasteaias range distsipliin, aga ärkveloleku ajal oli lihtsalt olemise ja mängimise aega minu meelest rohkem kui nüüd.
    Äkki on viga hoopis tänases üleplaneerimises?
  • Selle paha-paha osas – kui me täna räägime esiteks tööjõupuudusest ja teiseks sellest, et noored ei suuda kahe sissetuleku juures esimest eluasetki osta, siis kustkohast need esimesed lapsed sündima peaksid? Kui me nüüd paneme veel piiri peale ka, et üle mingi x-arvu tunde ei tohi laps lasteaias olla, siis kuidas see lapsevanem tööl käib ja lapsele ülalpidamise tagab?

Väga mugav on muidugi anonüümselt netis lahmida, et ärgu siis sünnitagugi lapsi kui ei suuda 2-6 aastat kodus passida titega, ei oma hunnikus vaba raha eluaseme ostmiseks jne.
Aga äkki oleks abiks siiski konstruktiivne arutelu ja erinevate lahenduste otsimine? Kõik elualad on erinevad, iga pere on erinev – aga eeldame, et riiklikult tuleb tagada ainult 8-17 kontori- ja liinitöötajate lastehoid?
Teistsuguse töögraafikuga inimesed maksavad samamoodi makse.

Minu arvamus on, et ööpäevaringne lastehoid peaks olema kättesaadav kõigile alates lapse 6. elukuust. Meditsiinispetsialistid üle maailma on enamuses ühel meelel, et kuni 6. elukuuni peaks laps olema eelkõige rinnapiimatoidul. Ehk siis see aeg peaks ema lapsega kodune olema.
Edasi peaks igati julgustama vanemate tööturule tagasi pöördumist, arvestama erinevate töötegemise mudelitega (pikk-lühike nädal, 24h vahetustega töötajad jne).

Jah, riik on loonud tänuväärse võimaluse 1,5 aastat kodus olla, aga see peaks olema valik, millele riik pakuks ka alternatiive. Mõne eluala puhul ei tule 1,5 – 2 aastat tööst eemal olemist kõne allagi kuna selle ajaga kaotad oluliselt kvalifikatsioonis.

Meie riigil on vaja mõlemaid – nii sündivaid lapsi kui ka tööjõuturul osaledes majandusse panustavaid inimesi.

Tuntud pikkade vahetustega elualad:
– pääste- ja meditsiinitöötajad (nende puhul on tihti ka kahjulik mitu aastat tööst eemal olla, kvalifikatsioon langeb)
– korrakaitsetöötajaid
– klienditeenindajad (kõik kaubanduskeskused kipuvad kella 21ni või kauem lahti olema, teenindustöötajatest on pidevalt puudus)

On veel palju teisi elualasid, kus samuti töökoormus on etteprognoosimatu, aga need on mõned kõnekad näited. Ütleme politseinikele ja medõdedele, et nemad ei tohigi lapsi saada? Et ise on lollid, et säärase eriala valisid?

Või hakkame talonge jagama, et kes tohib oma last x tundi kauem lasteaias hoida ja kes ei tohi? Kust jookseb piir?
Või äkki kehtestame riiklikult kohustusliku tööaja 8-17 kõigile? Transport, meditsiin, korrakaitse, klienditeenindajaid, stjuardessid – kõigile sama joonlauaga?

Tiba jaburaks läheb.

Pigem oleks ju lahendus riiklikult korraldatud lapsesõbralik 24h lapsehoiuteenus alates 6. elukuust. Selle kasutamine ei ole kohustus, vaid võimalus lapsevanematele, kes ei saa või ei soovi aastateks tööturult eemale jääda.
NB! Selle võimaluse olemasolu ei takista lapsevanemaid soovi korral lapse/lastega mitu aastat kodus olemast. Keegi ei keela, igaühe vaba valik. Tänane mure on, et valikut tegelikult ei ole.

Mitmetes vestlustes noorte naistega olen kuulnud seda, et lapsesaamine tuleks kõne alla juhul kui ei peaks arvestama kõige negatiivsemal juhul kuni lapse kooliminekuni kodus passimisega. Üldiselt soovitakse ikka võimalikult kiiresti tööturule tagasi pöörduda.
Väga ei ahvatle noori vanemaid ka väljavaade pidevalt sugulastelt-tuttavatelt “lapsehoiuteenust” kerjata. Ega neid tööst vabu sugulasi-tuttavaid niiväga ei ole ka, vanavanemadki on tihti kas ise tööga hõivatud, elavad Eesti teises otsas või ei ole neid üldse.

Ei, see ei tähenda, et need inimesed oma lapsi ei armastaks või et tegemist oleks rongavanematega. See tähendab, et inimesed väärtustavad võrdselt nii pere- kui ka tööelu.
Kuni lapsesaamine tähendab, et üks lapsevanem on selle tulemusel ainult koduseinte vahele aheldatud (halvemal juhul kuni võsukes(t)e kooliminekuni), jääb esimesi lapsi sündima ainult vähem.

Muide, 2013.a kirjutas ka Õpetajate Leht ööpäevarühmadest ja sellest, kuidas selline lahendus võib olla lapsele hea.
Oluline argument sellest artiklist on: “Peab lähtuma sellest, mis on lapse jaoks parem. Last ööseks üksinda või juhuslike inimeste hoolde jätta on vastutustundetu, parem olgu ta ikka kindlate inimeste valve all.”