Jälle see “vabatahtlikkus” ja “heategevus”

Avastasin, et see postitus oli juba aastavahetusest saati mustandite hulgas istunud. Jagan siiski.

Sule Klaviatuuri järele ajendas haarama järjekordne vabatahlikke organisatsioone ülistav postitus (kindluse mõttes ei lingi, kes tahab, see küsib või guugeldab), mille peale ei saa ma mitte vaiki olla.

Viidatud kirjatüki juures on häiriv juba EMSL-ile tavapäraseks saanud toon. See otse või “läbi lillede” vihjamine, kuidas kõik muudkui peaksid hommikust õhtuni annetama. Rahaliselt. Lisaks takkapihta veel vabatahtlikuna igalpool panustama.
Sealjuures ei tohi mitte huvi tunda, kuhu annetatud raha täpselt läheb kuna annetatud raha kohta arvestuse pidamine on sama suur patt nagu kingitud hobuse suhu vaatamine. Annetatud rahast “vabaühenduste” palkade jm püsikulude maksmine on täiesti iseenesest mõistetav ja see, kas peale püsikulude maksmist midagi üle ka jääb – noh, see on juba hoopis teine teema.

Vaatame natuke teise nurga alt. Need samad “vabaühendused”, kelle eest väidetavalt seistakse (ja need ei ole külaseltsid, perekeskused ega teised reaalselt vabatahtlikkuse alusel tegutsevad organisatsioonid) on kunagi alustanud päris vabaühendustena.

Tüüpiline saamislugu:
Mingil hulgal inimestel oli idee maailma paranadada. Taheti kedagi aidata, mingit olukorda parandada. Üheskoos jõud ühendades tehti nii palju kui suudeti. Mingeid püsikulusid ei olnud, algatajad panustasid just niipalju aega ja ressurssi kui neil võimalik oli. Mõnikord panustas ka mõni kohalik ettevõte vms. Kõik toimis ja inimesed olid õnnelikud.
Ühel hetkel tuli kellelgi “geniaalne” idee. Küsiti raha omavalitsuselt. Või mõnest riiklikust või EL fondist. Suurt raha nähes tekkis suurusehullustus. Vaja on kontorit! Vaja on veel seda, teist ja kolmandat! Ja üleüldse, kui ma siin juba olen, siis tahan ma palka! Ja üleüldse, ilma meie organisatsioonita see maailm püsti ei püsigi!

Kuna ühel hetkel oli selline suurusehulluse toetamine EL ja riiklikust toetusrahast võimalik, siis tekitati organisatsioonile hulk püsi- ja administreerimiskulusid.
Loomulikult annab need paberil kõik ära põhjendada. Emotsionaalselt lähevad eriti hästi need põhjendused:
– kes see ikka tasuta tööd tahab teha!
– me teeme ju ühiskondlikult vajalikku asja! (plusspunktid emotsioonidest nõretaval toonil sõnade “noored” ja “erivajadustega” kasutamise eest)
– aga normaalseid ruume on ju igal organisatsioonil vaja!
– mis see annetajate asi on, kuhu nende annetus läheb! Meil on liiga palju tegemist selle annetatud raha kulutamisega, et veel mingit aruannet esitada! Vabatahtlikult andsid, nüüd ole vait!

Mingil hetkel ununes tegijatel endil ka ära, miks ja kuidas organisatsioon alguse sai. Tekkis nn “jumalakompleks” ja arvamus, et ilma nende organisatsioonita kukub maailm kokku.

Seda nimetatakse klassikaliseks sõltuvuseks. Teatud kontekstis võib seda nimetada ka projektisõltuvuseks (või projektipohmeluseks), mõlemast on artikleid kirjutatud.
Ühel hetkel oli projekti- ja toetusraha “jalaga segada” ning võimalused kasutati hoolega ära.
Nüüd on fondide rahastustingimused läinud hulga karmimaks ning paljud fondid enam ei toeta neidsamu püsi- ja administreerimiskulusid. Ka annetajad on läinud hulga tähelepanelikumaks ja tahavad teada, mida täpselt nende rahaga tehakse.

Minu arvates on see hea. Kuhugi raha andes peab alati küsima, miks ja kuhu see raha läheb. Raha andes peaks olema võimalik määrata, millisel otstarbel seda raha kulutatakse.
EMSL siinkohal mängib äärmise silmakirjalikkuse piiril.
Vabaühenduste eest seistes kasutatakse häbematult võrdlust eraettevõttega (“ettevõttes ei tee keegi tasuta tööd” jne).
Eraettevõtte kaupa või teenust ostes tean ma täpselt, et maksan konkreetse toote/teenuse eest. Eraettevõte ei küsi: “Anna mulle raha, eks ma siis ise vaatan, mis ma täpselt selle eest vastu annan. Ai kui kahju, täna sa juustutükki ei saagi, sinu makstud raha kulus koristaja ja sekretäri ja direktori palga peale ära.”

Lisaks kehtib EMSLi puhul suhtumine “käituge minu sõnade, mitte minu tegude järgi.” Riiklikul rahajagamisel nõutakse enda sõnul äärmist läbipaistvust ja selgitusi iga sendi kohta. Avalik raha ju ikkagi.
Aga. Kui täpsemalt süveneda, siis see “läbipaistvus” ja “avalikkus” tähendab nende silmis tegelikult seda, et kogu raha tuleks jagada suurtele katusorganisatsioonidele. Väikestel kaoks ära võimalus sedagi piskut taotleda, mida neil täna on võimalik (läbi 3958574920 kilomeetrise bürokraatiavirna läbinärimist) kusagilt taotleda.

Kummalisel kombel kui see avalik raha on korra mõne suure vabaühenduse (pane tähele – mitte külaseltsi vms, vaid just suure vabaühenduse) põhjatusse katlasse potsatanud, siis ei tohi enam keegi kahelda selle raha üllal otstarbel kasutamises.
Kui küsida, mis see üllas otstarve on, siis saab näiteks järgmised “ümmargused” vastused:
– kasutame vahendeid ainult meie põhikirjaliste eesmärkide täitmiseks (milliste eesmärkide? mis on konkreetsed tegevused, mida te nende eesmärkide saavutamiseks teete?)
– meie vahendid lähevad kõik avaliku/kohaliku elu arendamiseks (jah, aga millistele tegevustele?)
– me kasutame vahendeid kooskõlas rahastaja / fondi eesmärkide ja reeglitega (jah, aga MIDA te ikkagi teete?)
– meil on vahendeid nii vähe, et meil jagubki ainult elementaarsete kulude katmiseks, mingit priiskamist siin ei saagi olla (jah, aga MIDA te täpsemalt selle rahaga teete?)
– me tegeleme sotsiaalselt nõrgemas positsioonis kodanike koolitamise / nõustamise / informeerimise jms (et siis põhimõtteliselt dubleerite KOV sotsiaalosakonda, Töötukassat, maakondlikku arenduskeskust jt sotsiaalvaldkonna asutusi?)

Pealegi unustatakse ära, et need vabaühendused ongi alustanud VABATAHTLIKULT. Alustades ei küsitud kelleltki luba ega seatud tingimuseks, et keegi väljastpoolt peab neid rahastama. Ühel hetkel on aga võetud endale jultumus väita, et nüüd PEAB avalik sektor ning eraisikud neile raha muudkui juurde andma. Kuna muidu nemad ei saa enam tegutseda. Lausa niikaugele minnakse, et väidetakse nagu ei oleks abivajajal mitte kuhugi pöörduda.

Oot-oot. Kas me mitte oma maksurahast ei pea üleval sotsiaalvaldkonnaga tegelevaid riigiasutusi? Kas mitte igas omavalitsuses ei ole olemas sotsiaaltöötajad, kes abivajajatega tegelevad? Kas mitte riigil ja omavalitsusel ei ole kohustust kõiki abivajajaid aidata?

Kas maailm ikka jääb päris seisma kui üks vabaühendus homme vähem on?

Lisaks:

Kas vabaühendus, mis on peamiselt riigi ülalpidamisel (nt pidevate toetuste kaudu), on ikka tegelikult sõltumatu?
Seda teemat on hästi kirjeldanud Berit ja Tanel 2017.a septembris ilmunud artiklis.

*Olgu öeldud, et olen ka ise mitmes vabaühenduses tegev ning tean, mida üks vabaühendus endast kujutab. Panustan ka siin-seal vabatahtlikuna ning ei eelda, et kellelgi on kohustus vabaühendusele annetada või vabaühendust toetada. Vabaühendustes panustamegi VABATAHTLIKULT. Nii palju kui jõuame ja saame ja tahame. 
PÄRIS vabaühendused nii toimivadki. 

PÄRIS läbipaistev ja aus vabaühendus küsib ka annetusi arusaadavalt.
Näiteks: “Meil on soov aidata x perekonda. Oleme nende ja KOV sotsiaalosakonnaga koostöös täpsustanud konkreetsed vajadused. KOV saab aidata x, y ja z asjadega. Meie soovime veel täiendavalt vahendeid asi 1 ja asi 2 jaoks, mis vajalikud selleks et ……. Tööpanus on vabatahtlikult meie poolt, asi 1 ja asi 2 soetamiseks on vaja xx summa. Palume vabatahtlikke annetusi. Kõigile annetajatele saadame soovi korral pärast ülevaade kui palju annetati (ilma annetajate nimedeta) ning mida annetuste eest tehti. Juhul kui annetusi koguneb xx summast rohkem, siis kanname  annetaja soovi korral osa raha annetajale tagasi.) “