Toidu äraviskamine ja ennasttäis blogijad

Juhtusin lugema uudisnupukest, kus jälle kord paar staarblogijat omavahel karvupidi koos on.

Ei saanud jälle mitte vaiki olla.

Olgu kohe öeldud, et mitte kumbagi blogijat ma mitte ühegi kanali vahendusel (enam) ei jälgi. Lihtsalt see koomiline postitus illustreerib nii hästi ära, mispärast.

Üks suunamudija loobib demonstratiivselt sotsiaalmeedia otse-eetris tasuta saadud toiduaineid prügikasti, põlates need ebatervislikuks.

Teine asub selle peale teda sarjama, selgitades kui palju raske saatusega ja puudust kannatavaid inimesi meie kodumaal elab.

Süvenemata ja esmapilgul on lihtne kiireid hinnanguid anda – üks tegi sigaduse ja teine avaldab oh-kui-üllast arvamust.

Siin on üks AGA. Tolle moraalitseva blogija jälgimise lõpetasin ära siis kui hakkas pihta tema juhtimisõiguse taotlemise saaga. Enne ikka aegajalt jälgisin, paari postitust kunagi ammu isegi kommenteerisin. Mõõt sai täis sel hetkel kui provva endale sõiduvahendit hakkas valima.
Paarutas ringi ühe ja teise uue ning uhke proovisõiduautoga, tegi autosalongidega koostööd ja treis postitusi uutest-ilusatest-kallitest mudelitest. Ikka muudkui küsides lugejatelt, et ei tea küll, mille järgi autot peaks valima.

Kui siis mõni lugeja julges viidata, et kasutatud auto on hea valik, sai provva käest peaaegu sõimurahe kaela. Et miks arvatakse, et esimene auto mingi ront peab olema jne.
Sellele järgnes kommentaariumis väga rahumeelne ja viisakas vihje, et provva võiks oma sõnakasutust kontrollida, sest väga suur hulk lugejaid ilmselt tunneb ennast puudutatuna.
Vastu tuli suht ootamatu sõim.

Kui selle peale prooviti rahumeelselt talle selgitada, et enamus eestlasi sõidabki 10+ aastat vana “rondiga” ja on sealjuures veel oma eluga rahul, siis ilmus mõni päev hiljem postitus, mis nagu üritas olla vabandav, aga sõnastus oli selline, et “oh, ma ei saanudki aru kui palju teist ikka rontidega sõidab. Pardon, kallid ront-ellad.”
Ei grammigi mõistmist ega arusaamist, et suur osa eestlasi ei saa endale lubada 30+ tuhat maksvat autot (mille kõrval provva piltidel poosetas) ja proovib lihtsalt kuidagi ots-otsaga toime tulla.

See oli viimane tilk minu karikasse. Unfollow igas kanalis ja pole kordagi kahetsenud.

Kui nüüd seda tema moraalilugemist näen, võtab see igatahes muigama. Enamus neid blogijate “sõdasid” on sellised pada-sõimab-katelt stiilis.

Ootan huviga blogiauhindade üritusele järgnevat, kuidas suur hulk blogijaid üritab ennast upitada postitustega stiilis “ihhhssand, mis blogija x-l seljas oli, nägi välja nagu kartulikott, ma pidin ennast lausa vetsu peitma, et mitte temaga ühele pildile jääda”, “oeh, äfterpaaaarty oli nii mageeeeee”, “õhtujuht ei lasknud mul üldse lõpuni pidada 45-minutilist tänukõnet, milline õudus. Ma nüüd siin oma pimedas magamistoas nutta lahistades loen selle teile ikkagi ette” jne jne jne.

 

Jootraha – anda või mitte

Postimees tõi läbi põhjanaabrite teema jälle päevakorda.

Igal aastal ikka mõned korrad käib see teemapüstitus läbi. Seekord on üllatav, et muidu nii läbipaistvuse ja heaolu poole kalduvate põhjanaabrite poolt selline teema. Üldiselt oleme harjunud, et Skandinaaviamaades jootraha jätmine kohustuslik ei ole.

Ühelt poolt saan ma aru, et töötajaid tuleb hea töö eest tunnustada. Samas selle hea töö eest tunnustamise osas oleks ju kliendi asi hea sõnaga märgata, positiivne kommentaar jätta vms. Tööandja osa oleks siis rahaliselt töötajat tunnustada, kes klientidele meeltmööda on ning tänu kellele klient tagasi tuleb. Ei?

Jootraha kultuur on suures osas pärit USAst, kus tihti teenindajal on ametlik palk imetilluke ja suurem osa tasust tulebki jootrahast. Ehk siis jootraha ongi teenindaja palk.

Samas meil (ja üldiselt Euroopas) on ju ikkagi see suund, et palka makstakse ametlikult, töötaja põhipalk peab võimaldama ära elamist ning selle ametliku palga pealt tuleb maksta kõik maksud. Minul on alati kuidagi kummaline neid jootraha andmist nõudvaid postitusi lugeda, sest ma ei saa aru, miks peaks olema ühes konkreetses sektoris kuidagi õigus nõuda kliendilt sularahas “musta” palga maksmist.

Tihti tuuakse argumendiks teenindaja madal palk. Aga lasteaiakasvatajal, bussijuhil, madalama taseme ametnikul – neil on ka madal palk. Lähen lapsele lasteaeda järele, viskan paar eurot jotsi? Ei ole normaalne, lausa seadusega keelatud on. Lähen PPA büroosse dokumendile järele (seal on ka letiteenindajate palgad üsna naljanumber), viskan mõne euro jotsi? Satun trellide taha.
Poes kassapidaja palk on suht võrreldav restoranis klienditeenindaja omaga. Ometi Selveri kassapidajale ei jäta ju jotsi, kuigi tal on ka raske töö ja pikad tööpäevad ja keerulised kliendid.
Minu töö eest ka keegi mulle jootraha ei jäta.
Aga lähen lõunat sööma – siis nagu korraga on see musta raha jätmine ok, lausa kohustuslik?!?!

Mina olen selle poolt, et olgu hind kõrgem, aga pigem suur silt väljas “Jootraha jätmine ei ole kohustuslik, meie teenindajad saavad ametlikku ja korralikku palka.”
Selliseid silte olen reaalselt ka näinud. Kahjuks mitte Eestis enamasti. Aga sellistes kohtades tunnen ma ennast alati hästi – kohe on tunda, et nii teenindajatel kui klientidel on pinge maas. Teenindaja ei võimle ennast lolliks, käies iga 5min tagant küsimas, kas kõik ikka ok on.

Ja klient ei pea pärast aru pidama.”Hmm…teenindus oli suht s*tt, aga kotlett oli talutav… hästi nagu ei tahaks jotsi selle eest jätta. Aga äkki tulen siia teinekord uuesti, vbl ikka peaks jätma?”

Kiirtoidukohti muidu ei fänna, aga meeldib see, et raha poole pealt on asi selge. Näiteks McDonaldis on lausa tellimuse automaat – tellid, maksad ja võtad oma asjad kaasa. Ei mingit jotsilunimist.

Muudes söögikohtades eelistan tihti letiteenindust – siis ka enamasti on jotsilunimist vähem. Näiteks pubis – on võimalik lauas teenindajat oodata, aga on ka variant sisse astudes kohe leti äärde tellima minna, letis ära maksta ja asi ants. Ei mingit tiirutavat ja “jotsi-joogat” tegevat ettekandjat.

Mina ütlen, et jätkem jootraha ERAKORDSETE elamuste jaoks. Kui teenindaja teeb oma tööd hästi, siis ta teeb OMA TÖÖD, MILLE EEST TA SAAB TÖÖANDJALT PALKA.
Neid erakordseid elamusi on võibolla aastas korra, mõnikord harvemini.

Toitlustusettevõtetel on ka kindlasti mingi katusorganisatsioon. Teen ettepaneku, et võiks lausa eraldi tunnustada ja esile tuua neid ettevõtteid, kes avalikult kuulutavad, et nad maksavad oma töötajatele normaalset palka ja menüüs olevatele hindadele lisaks jootraha jätmine ei ole kohustuslik.