Jootraha – anda või mitte

Postimees tõi läbi põhjanaabrite teema jälle päevakorda.

Igal aastal ikka mõned korrad käib see teemapüstitus läbi. Seekord on üllatav, et muidu nii läbipaistvuse ja heaolu poole kalduvate põhjanaabrite poolt selline teema. Üldiselt oleme harjunud, et Skandinaaviamaades jootraha jätmine kohustuslik ei ole.

Ühelt poolt saan ma aru, et töötajaid tuleb hea töö eest tunnustada. Samas selle hea töö eest tunnustamise osas oleks ju kliendi asi hea sõnaga märgata, positiivne kommentaar jätta vms. Tööandja osa oleks siis rahaliselt töötajat tunnustada, kes klientidele meeltmööda on ning tänu kellele klient tagasi tuleb. Ei?

Jootraha kultuur on suures osas pärit USAst, kus tihti teenindajal on ametlik palk imetilluke ja suurem osa tasust tulebki jootrahast. Ehk siis jootraha ongi teenindaja palk.

Samas meil (ja üldiselt Euroopas) on ju ikkagi see suund, et palka makstakse ametlikult, töötaja põhipalk peab võimaldama ära elamist ning selle ametliku palga pealt tuleb maksta kõik maksud. Minul on alati kuidagi kummaline neid jootraha andmist nõudvaid postitusi lugeda, sest ma ei saa aru, miks peaks olema ühes konkreetses sektoris kuidagi õigus nõuda kliendilt sularahas “musta” palga maksmist.

Tihti tuuakse argumendiks teenindaja madal palk. Aga lasteaiakasvatajal, bussijuhil, madalama taseme ametnikul – neil on ka madal palk. Lähen lapsele lasteaeda järele, viskan paar eurot jotsi? Ei ole normaalne, lausa seadusega keelatud on. Lähen PPA büroosse dokumendile järele (seal on ka letiteenindajate palgad üsna naljanumber), viskan mõne euro jotsi? Satun trellide taha.
Poes kassapidaja palk on suht võrreldav restoranis klienditeenindaja omaga. Ometi Selveri kassapidajale ei jäta ju jotsi, kuigi tal on ka raske töö ja pikad tööpäevad ja keerulised kliendid.
Minu töö eest ka keegi mulle jootraha ei jäta.
Aga lähen lõunat sööma – siis nagu korraga on see musta raha jätmine ok, lausa kohustuslik?!?!

Mina olen selle poolt, et olgu hind kõrgem, aga pigem suur silt väljas “Jootraha jätmine ei ole kohustuslik, meie teenindajad saavad ametlikku ja korralikku palka.”
Selliseid silte olen reaalselt ka näinud. Kahjuks mitte Eestis enamasti. Aga sellistes kohtades tunnen ma ennast alati hästi – kohe on tunda, et nii teenindajatel kui klientidel on pinge maas. Teenindaja ei võimle ennast lolliks, käies iga 5min tagant küsimas, kas kõik ikka ok on.

Ja klient ei pea pärast aru pidama.”Hmm…teenindus oli suht s*tt, aga kotlett oli talutav… hästi nagu ei tahaks jotsi selle eest jätta. Aga äkki tulen siia teinekord uuesti, vbl ikka peaks jätma?”

Kiirtoidukohti muidu ei fänna, aga meeldib see, et raha poole pealt on asi selge. Näiteks McDonaldis on lausa tellimuse automaat – tellid, maksad ja võtad oma asjad kaasa. Ei mingit jotsilunimist.

Muudes söögikohtades eelistan tihti letiteenindust – siis ka enamasti on jotsilunimist vähem. Näiteks pubis – on võimalik lauas teenindajat oodata, aga on ka variant sisse astudes kohe leti äärde tellima minna, letis ära maksta ja asi ants. Ei mingit tiirutavat ja “jotsi-joogat” tegevat ettekandjat.

Mina ütlen, et jätkem jootraha ERAKORDSETE elamuste jaoks. Kui teenindaja teeb oma tööd hästi, siis ta teeb OMA TÖÖD, MILLE EEST TA SAAB TÖÖANDJALT PALKA.
Neid erakordseid elamusi on võibolla aastas korra, mõnikord harvemini.

Toitlustusettevõtetel on ka kindlasti mingi katusorganisatsioon. Teen ettepaneku, et võiks lausa eraldi tunnustada ja esile tuua neid ettevõtteid, kes avalikult kuulutavad, et nad maksavad oma töötajatele normaalset palka ja menüüs olevatele hindadele lisaks jootraha jätmine ei ole kohustuslik.