Toidu äraviskamine ja ennasttäis blogijad

Juhtusin lugema uudisnupukest, kus jälle kord paar staarblogijat omavahel karvupidi koos on.

Ei saanud jälle mitte vaiki olla.

Olgu kohe öeldud, et mitte kumbagi blogijat ma mitte ühegi kanali vahendusel (enam) ei jälgi. Lihtsalt see koomiline postitus illustreerib nii hästi ära, mispärast.

Üks suunamudija loobib demonstratiivselt sotsiaalmeedia otse-eetris tasuta saadud toiduaineid prügikasti, põlates need ebatervislikuks.

Teine asub selle peale teda sarjama, selgitades kui palju raske saatusega ja puudust kannatavaid inimesi meie kodumaal elab.

Süvenemata ja esmapilgul on lihtne kiireid hinnanguid anda – üks tegi sigaduse ja teine avaldab oh-kui-üllast arvamust.

Siin on üks AGA. Tolle moraalitseva blogija jälgimise lõpetasin ära siis kui hakkas pihta tema juhtimisõiguse taotlemise saaga. Enne ikka aegajalt jälgisin, paari postitust kunagi ammu isegi kommenteerisin. Mõõt sai täis sel hetkel kui provva endale sõiduvahendit hakkas valima.
Paarutas ringi ühe ja teise uue ning uhke proovisõiduautoga, tegi autosalongidega koostööd ja treis postitusi uutest-ilusatest-kallitest mudelitest. Ikka muudkui küsides lugejatelt, et ei tea küll, mille järgi autot peaks valima.

Kui siis mõni lugeja julges viidata, et kasutatud auto on hea valik, sai provva käest peaaegu sõimurahe kaela. Et miks arvatakse, et esimene auto mingi ront peab olema jne.
Sellele järgnes kommentaariumis väga rahumeelne ja viisakas vihje, et provva võiks oma sõnakasutust kontrollida, sest väga suur hulk lugejaid ilmselt tunneb ennast puudutatuna.
Vastu tuli suht ootamatu sõim.

Kui selle peale prooviti rahumeelselt talle selgitada, et enamus eestlasi sõidabki 10+ aastat vana “rondiga” ja on sealjuures veel oma eluga rahul, siis ilmus mõni päev hiljem postitus, mis nagu üritas olla vabandav, aga sõnastus oli selline, et “oh, ma ei saanudki aru kui palju teist ikka rontidega sõidab. Pardon, kallid ront-ellad.”
Ei grammigi mõistmist ega arusaamist, et suur osa eestlasi ei saa endale lubada 30+ tuhat maksvat autot (mille kõrval provva piltidel poosetas) ja proovib lihtsalt kuidagi ots-otsaga toime tulla.

See oli viimane tilk minu karikasse. Unfollow igas kanalis ja pole kordagi kahetsenud.

Kui nüüd seda tema moraalilugemist näen, võtab see igatahes muigama. Enamus neid blogijate “sõdasid” on sellised pada-sõimab-katelt stiilis.

Ootan huviga blogiauhindade üritusele järgnevat, kuidas suur hulk blogijaid üritab ennast upitada postitustega stiilis “ihhhssand, mis blogija x-l seljas oli, nägi välja nagu kartulikott, ma pidin ennast lausa vetsu peitma, et mitte temaga ühele pildile jääda”, “oeh, äfterpaaaarty oli nii mageeeeee”, “õhtujuht ei lasknud mul üldse lõpuni pidada 45-minutilist tänukõnet, milline õudus. Ma nüüd siin oma pimedas magamistoas nutta lahistades loen selle teile ikkagi ette” jne jne jne.