Kus sina elad? Aga tegelikult?

Postimehe veergudel toob teadlane välja väidetava murekoha, et riigile ei ole teada inimeste täpne elukoht.

Natuke mõtteid sel teemal.

Ma usun, et meil kõigil on mõni pereliige või tuttav, kes ei ela elanikeregistri järgsel aadressil. Kõigil neil on erinevad põhjused. Kellel lasteia- või koolikoht, kellel põhimõtteline soov oma maksurahaga mõnda väiksemat omavalitsust toetada, kellel tasuta ühistransport. Põhjusi on mitmeid.

Samas on väga palju räägitud ka sellest, et seadus ei võimalda piisavat paindlikkust. Paljudel ongi mitu elukohta, aga ametlikult on võimalik märkida ainult üks.

Alles hiljuti ilmus uudis, kuidas Maxima ehitab oma töötajatele lausa linnakut. Tuuakse töölised nädala algul bussidega Ida-Virumaalt (või ka mujalt) kohale, nädal aega elavad “barakis” ja siis saavad paar päeva armuaega pere juures viibida.
Kumb on sellisel juhul ametlik elukoht? See, kus inimene veedab suurema osa nädalast? Või see, kus on pere?

Või siis inimene, kes näiteks Tapalt iga päev pealinna tööle sõidab. Ta veedab päevast enam kui poole tegelikult Tallinnas, tarbib Tallinna teenuseid. Aga magama sõidab õhtul Tapale.
Kuhu tema ennast sellisel juhul registreerib? Iga päev Tallinna sõites võib olla mõistlik lapsed panna töökohalähedasse lasteaeda või kooli – sest eks see autos/rongis lapsega koos veedetud aeg ole ikka parem kui mitte midagi. Lasteaia- ja koolikoha eelduseks on aga sissekirjutus pealinnas (eriti lasteaiakoha puhul, kus vaba kohta ei pruugi muidu saada).
Rasked valikud, eksole. Avalikke teenuseid tarbib inimene vast pealinnas isegi rohkem kui nö “elukohas.”

Veel ühe näitena võib tuua poliitikud, kes peaksid seaduste rakendamisel inimestele eeskujuks olema. Enne igakordseid valimisi avaldavad poliitikud, millises piirkonnas nad sel korral kandideerivad. Kandideerimine siis üldjuhul eeldab ka sinna piirkonda sissekirjutamist. Ehk siis sellise käitumisega antakse sõnum, et on täiesti ok ennast fiktiivselt sinna piirkonda sisse kirjutada, kus parasjagu kasulikum on. Ja kui juhid juba eeskuju annavad, miks siis lihtinimene ei võiks samamoodi.

Tegelikkuses on murekohaks seaduse jäikus ja paindumatus, mittearvestamine reaalse elukorraldusega.

Tänapäeval on inimesed mobiilsed, liiguvad palju ringi ja neid nö “sunnismaiseks” muuta ei ole kuigi reaalne ega mõistlik minu arvates. Eesti riik on ka nii väike, et väga paljude teenuste osas oleks mõistlik teenuste osutamise piirkond maakonnapõhiseks (see muidugi tähendaks tugevama maakonnatasandi taastamist).

Maksude kogumine võiks samuti olla maakonnapõhine ja jaotus omavalitsuste vahel õiglasem. Arvesse tuleks võtta inimese reaalset liikumise loogikat ja logistikat. Lasteaia- ja koolikohta ei tohiks seada sõltuvusse sissekirjutuse omavalitsusega, samuti igasugused sünni- jm toetused võiksid olla riiklikud / maakondlikult ühtlustatud, et inimesed ei peaks skeemitama mingite lollakate pügalate tõttu.

Näiteks täna noor pere, kellel on linnas korter ja maal maja, mõlemas veedetakse võrdselt aega. Selleks, et mõlema kinnisvara asukohapiirkonnas kaasarääkimise õigust omada, on üks kirjutatud sisse korterisse ja teine majja. Kui nüüd on oodata perelisa, siis on vajalik teha otsus ühest sissekirjutusest loobuda – muidu toetust ei maksta (üldjuhul on sünnitoetuse nõue, et mõlemad vanemad peavad olema samasse kohta sissekirjutatud).
Milline valik teha? Inimesed teevad üldjuhul pragmaatilise valiku selle piirkonna kasuks, kus on suurem toetus.

Laiem küsimus on, miks üldse peaks sellist tsirkust registriandmete osas tegema?
Riiklikult on vajalik leida paindlikud võimalused, mis võimaldavad inimestel kirja panna tegeliku olukorra. Samuti on oluline, et inimene ei saaks kuidagi “karistatud” oma valikute eest (nt Tallinna tasuta ühistransport – kui inimene elab Harjumaal, aga käib iga päev Tallinnasse tööl, sh tarbib Tallinna teenuseid, siis on tal väga keeruline valik).

Kus teie “ametlikult” elate? Aga tegelikult? Millised on argumendid?

Miks töötud ei soovi tööle ja tööandjad ei leia töötajaid

Tuttav viitas täna sotsiaalmeedias ERR postitusele

Ometi kord üks ausalt ja otsekoheselt väljaöeldud mõte riigiametniku poolt. Meil ei ole tööjõudpuudust, meil on pigem korraliku palgaga töökohtade puudus.

Loomulikult ei soovi inimene miinimumpalga lähedase palga eest tööle minna, sest sellisel juhul ta halvemal juhul tuleb töölkäimise kuludega nulli, kehvemal juhul maksab töölkäimisele peale.

Tööandja mõtleb, et ta teeb inimesele sellise palgaga tööd pakkudes suure heateo. Kõlab ka arvamusi, et tööotsijad on laisad ja loodrid kuna ei soovi tulla tööd tegema ja pigem “priskete toetuste” (muhahahaaaaaa) najal kodus “mugavlevad” (muhahahaaaaaa x 2).

Tegelikkus on natuke teine. Eriti kui asja tööotsija mätta otsast vaadata.

Kodus olles saab inimene küll miinimumpalgast väiksemat toetust, aga ka kulud on väiksemad.
Pole vaja kulutada viisakatele “töölkäimise riietele” – enamus meist ikkagi ei taha 7a vanades väljaveninud dressipükstes linna peale minna, aga kodus käia kõlbavad veel küll.
Toidukulud on madalamad – on aega käia poes, valmistada odavast toorainest toitu jne. Tööl käies esiteks pole enam aega iga päev 1-3h toiduvalmistamisele kulutada – loosi lähevad poolfabrikaadid jms, mis teevad toidukorvi kallimaks. Lisandub tööl olles lõunasöögi maksumus. Ettevõtte juhile ehk ei tundugi see suur kulu – aga näiteks päevapraad on enamasti hinnavahemikus 3-4 eurot. Võtame täiskohaga tööl käies keskmiselt 20 tööpäeva kuus – 80 eurot sellest “priskest” miinimumpalgast on juba läinud. Jah, saab ka lõunasöögi kodust kaasa võtta – aga tihtipeale puudub miinimumpalgaliste töökohtade puhul korralik puhkeruum, külmkapp jms. Teinekord on töö üldse liikuv.
Transpordikulusid eriti ei ole – kodus olles saad oma käike planeerida rohkem, on vähem vajadust liikuda. Tööl käies lisandub kohe transpordikulu. Eriti maakondades on neid tasuta busse vähe ja enamasti tööinimestele sobimatutel aegadel. Paljud tööandjad asuvad aga oma ettevõttega hoopis kusagil “karup****s,” kuhu ühistranspordiga saamisest võid ainult unistada. Tuleb liikuda autoga. See maksab aga omajagu, tööandja seda üldiselt ei kompenseeri.

Ja juba selle kulude tõusuga saavutame olukorra, kus suurem osa miinimumpalgast on ära kulunud. Aega kodu jaoks, pere jaoks enam ei ole. Eneseteostust ka ei ole (miinimumpalgalisel kohal enamasti ei ole). Samal ajal raha ka ei ole.

Toimetulekutoetus jms on aga ära võetud – sest sa saad ju nüüd ise hakkama, käid tööl ja puha.

Tark tööotsija ütleb selle peale – “Otsige lolli!” ja otsib paremat töökohta edasi.
See on lihtsalt kurb reaalsus. Tööandjatel on aeg oma ettevõttes protsessid üle vaadata, optimeerida, ka iseennast koolitada vajadusel – ja hakata töölistele elamisväärset palka maksma. Küll siis tulevad ka töötajad.