Miks töötud ei soovi tööle ja tööandjad ei leia töötajaid

Tuttav viitas täna sotsiaalmeedias ERR postitusele

Ometi kord üks ausalt ja otsekoheselt väljaöeldud mõte riigiametniku poolt. Meil ei ole tööjõudpuudust, meil on pigem korraliku palgaga töökohtade puudus.

Loomulikult ei soovi inimene miinimumpalga lähedase palga eest tööle minna, sest sellisel juhul ta halvemal juhul tuleb töölkäimise kuludega nulli, kehvemal juhul maksab töölkäimisele peale.

Tööandja mõtleb, et ta teeb inimesele sellise palgaga tööd pakkudes suure heateo. Kõlab ka arvamusi, et tööotsijad on laisad ja loodrid kuna ei soovi tulla tööd tegema ja pigem “priskete toetuste” (muhahahaaaaaa) najal kodus “mugavlevad” (muhahahaaaaaa x 2).

Tegelikkus on natuke teine. Eriti kui asja tööotsija mätta otsast vaadata.

Kodus olles saab inimene küll miinimumpalgast väiksemat toetust, aga ka kulud on väiksemad.
Pole vaja kulutada viisakatele “töölkäimise riietele” – enamus meist ikkagi ei taha 7a vanades väljaveninud dressipükstes linna peale minna, aga kodus käia kõlbavad veel küll.
Toidukulud on madalamad – on aega käia poes, valmistada odavast toorainest toitu jne. Tööl käies esiteks pole enam aega iga päev 1-3h toiduvalmistamisele kulutada – loosi lähevad poolfabrikaadid jms, mis teevad toidukorvi kallimaks. Lisandub tööl olles lõunasöögi maksumus. Ettevõtte juhile ehk ei tundugi see suur kulu – aga näiteks päevapraad on enamasti hinnavahemikus 3-4 eurot. Võtame täiskohaga tööl käies keskmiselt 20 tööpäeva kuus – 80 eurot sellest “priskest” miinimumpalgast on juba läinud. Jah, saab ka lõunasöögi kodust kaasa võtta – aga tihtipeale puudub miinimumpalgaliste töökohtade puhul korralik puhkeruum, külmkapp jms. Teinekord on töö üldse liikuv.
Transpordikulusid eriti ei ole – kodus olles saad oma käike planeerida rohkem, on vähem vajadust liikuda. Tööl käies lisandub kohe transpordikulu. Eriti maakondades on neid tasuta busse vähe ja enamasti tööinimestele sobimatutel aegadel. Paljud tööandjad asuvad aga oma ettevõttega hoopis kusagil “karup****s,” kuhu ühistranspordiga saamisest võid ainult unistada. Tuleb liikuda autoga. See maksab aga omajagu, tööandja seda üldiselt ei kompenseeri.

Ja juba selle kulude tõusuga saavutame olukorra, kus suurem osa miinimumpalgast on ära kulunud. Aega kodu jaoks, pere jaoks enam ei ole. Eneseteostust ka ei ole (miinimumpalgalisel kohal enamasti ei ole). Samal ajal raha ka ei ole.

Toimetulekutoetus jms on aga ära võetud – sest sa saad ju nüüd ise hakkama, käid tööl ja puha.

Tark tööotsija ütleb selle peale – “Otsige lolli!” ja otsib paremat töökohta edasi.
See on lihtsalt kurb reaalsus. Tööandjatel on aeg oma ettevõttes protsessid üle vaadata, optimeerida, ka iseennast koolitada vajadusel – ja hakata töölistele elamisväärset palka maksma. Küll siis tulevad ka töötajad.