Kus sina elad? Aga tegelikult?

Postimehe veergudel toob teadlane välja väidetava murekoha, et riigile ei ole teada inimeste täpne elukoht.

Natuke mõtteid sel teemal.

Ma usun, et meil kõigil on mõni pereliige või tuttav, kes ei ela elanikeregistri järgsel aadressil. Kõigil neil on erinevad põhjused. Kellel lasteia- või koolikoht, kellel põhimõtteline soov oma maksurahaga mõnda väiksemat omavalitsust toetada, kellel tasuta ühistransport. Põhjusi on mitmeid.

Samas on väga palju räägitud ka sellest, et seadus ei võimalda piisavat paindlikkust. Paljudel ongi mitu elukohta, aga ametlikult on võimalik märkida ainult üks.

Alles hiljuti ilmus uudis, kuidas Maxima ehitab oma töötajatele lausa linnakut. Tuuakse töölised nädala algul bussidega Ida-Virumaalt (või ka mujalt) kohale, nädal aega elavad “barakis” ja siis saavad paar päeva armuaega pere juures viibida.
Kumb on sellisel juhul ametlik elukoht? See, kus inimene veedab suurema osa nädalast? Või see, kus on pere?

Või siis inimene, kes näiteks Tapalt iga päev pealinna tööle sõidab. Ta veedab päevast enam kui poole tegelikult Tallinnas, tarbib Tallinna teenuseid. Aga magama sõidab õhtul Tapale.
Kuhu tema ennast sellisel juhul registreerib? Iga päev Tallinna sõites võib olla mõistlik lapsed panna töökohalähedasse lasteaeda või kooli – sest eks see autos/rongis lapsega koos veedetud aeg ole ikka parem kui mitte midagi. Lasteaia- ja koolikoha eelduseks on aga sissekirjutus pealinnas (eriti lasteaiakoha puhul, kus vaba kohta ei pruugi muidu saada).
Rasked valikud, eksole. Avalikke teenuseid tarbib inimene vast pealinnas isegi rohkem kui nö “elukohas.”

Veel ühe näitena võib tuua poliitikud, kes peaksid seaduste rakendamisel inimestele eeskujuks olema. Enne igakordseid valimisi avaldavad poliitikud, millises piirkonnas nad sel korral kandideerivad. Kandideerimine siis üldjuhul eeldab ka sinna piirkonda sissekirjutamist. Ehk siis sellise käitumisega antakse sõnum, et on täiesti ok ennast fiktiivselt sinna piirkonda sisse kirjutada, kus parasjagu kasulikum on. Ja kui juhid juba eeskuju annavad, miks siis lihtinimene ei võiks samamoodi.

Tegelikkuses on murekohaks seaduse jäikus ja paindumatus, mittearvestamine reaalse elukorraldusega.

Tänapäeval on inimesed mobiilsed, liiguvad palju ringi ja neid nö “sunnismaiseks” muuta ei ole kuigi reaalne ega mõistlik minu arvates. Eesti riik on ka nii väike, et väga paljude teenuste osas oleks mõistlik teenuste osutamise piirkond maakonnapõhiseks (see muidugi tähendaks tugevama maakonnatasandi taastamist).

Maksude kogumine võiks samuti olla maakonnapõhine ja jaotus omavalitsuste vahel õiglasem. Arvesse tuleks võtta inimese reaalset liikumise loogikat ja logistikat. Lasteaia- ja koolikohta ei tohiks seada sõltuvusse sissekirjutuse omavalitsusega, samuti igasugused sünni- jm toetused võiksid olla riiklikud / maakondlikult ühtlustatud, et inimesed ei peaks skeemitama mingite lollakate pügalate tõttu.

Näiteks täna noor pere, kellel on linnas korter ja maal maja, mõlemas veedetakse võrdselt aega. Selleks, et mõlema kinnisvara asukohapiirkonnas kaasarääkimise õigust omada, on üks kirjutatud sisse korterisse ja teine majja. Kui nüüd on oodata perelisa, siis on vajalik teha otsus ühest sissekirjutusest loobuda – muidu toetust ei maksta (üldjuhul on sünnitoetuse nõue, et mõlemad vanemad peavad olema samasse kohta sissekirjutatud).
Milline valik teha? Inimesed teevad üldjuhul pragmaatilise valiku selle piirkonna kasuks, kus on suurem toetus.

Laiem küsimus on, miks üldse peaks sellist tsirkust registriandmete osas tegema?
Riiklikult on vajalik leida paindlikud võimalused, mis võimaldavad inimestel kirja panna tegeliku olukorra. Samuti on oluline, et inimene ei saaks kuidagi “karistatud” oma valikute eest (nt Tallinna tasuta ühistransport – kui inimene elab Harjumaal, aga käib iga päev Tallinnasse tööl, sh tarbib Tallinna teenuseid, siis on tal väga keeruline valik).

Kus teie “ametlikult” elate? Aga tegelikult? Millised on argumendid?