Lapseootusest ja naiseks olemise miinuspoolest

Täna järjekordset Delfi “kvaliteetartiklit” teemal “Äkki ikka staarike x on lapseootel” tundsin täiesti teravalt, miks mitmes mõttes on lihtsam sündida mehena. Haakus ka paari olukorraga, mille tunnistajaks olen viimasel ajal olnud.

Üldiselt lapse saavad mees ja naine koos. Lapseootus on mõlema jaoks ootus. Kui aga üks saab oma tavapärast elu omadel tingimustel edasi elada, siis teise osas hakkavad toimuma põnevad asjad.

Ühest küljest on imeline, et naise keha on võimeline uut elu kasvatama. Teisest küljest saab aga naine peaaegu kõik lapseootusega kaasnevad ebameeldivused enda kaela.

Enne lapseootust muidugi lõputud küsimused “Et millal siis pisiperet kah oodata on?” või iga kogemata veidi kehvemini poseeritud pildi või natuke avaramalt istuva riidehilbu peale avalikud küsimused “Noh, kas võib õnne soovida?”

Kui aga lapseootus on juba faktiks saanud, siis….

Jätame füüsilised ebamugavused ja vaevused, oma kehast loobumise jms kõrvale – see on looduse poolt nii seatud, sinna tõesti midagi teha ei saa.

Räägime pigem ühiskondlikust suhtumisest.

Mees saab vabalt valida, millal, kuidas ja kas üldse ta lapseootusest oma perele, sõpradele, kolleegidele räägib. See on tema valik. Mehele ei heideta üldjuhul ka ette kui selgub, et ta on valinud tuttavaid ja kolleege mitte teavitada.
Naisel seda valikut (vähemalt mingist hetkest alates) enam ei ole. Ning naise puhul järgneb hukkamõist kui selgub, et ta ei olegi kõiki maailma klatšimoore ja kontoriplanktonit isiklikult teavitanud. Järgnevad solvunud kommentaarid stiilis “Aga siis sa ju juba teadsid xxx asja toimumise ajal, miks sa ei öelnud?” 

Kui mees teatab lapseootusest, siis patsutatakse tunnustavalt õlale ja elu jätkub ilma suuremate muutusteta.
Tööl ei eelda keegi, et mees lapseootuse või lapsesaamise tõttu töövõimetuks muutuks. Keegi ei hakka juba vaikselt selja taga asendajaid kaardistama (kuigi vanemapuhkusele võib ka mees jääda).
Kui naine teatab lapseootusest, siis järgneb lõputu (soovimatute) küsimuste-soovituste voor ja koheselt hakatakse tööl asendajaid kaardistama – sest on ju loomulik, et lapseootel naisel ei ole mitte mingeid tööalaseid ambitsioone vms. Naine peab SÕDIMA, et tal lubataks edasi töötada ja teda koheselt uudise kuuldes tööalaselt maha ei kantaks.

Mis on aga kõige rõvedam (ei oska paremat terminit leida) – sellest hetkest, kui naise lapseootus peaks natukenegi juba välja paistma, arvavad kõik, et neil on (ilma, et ründeobjekt ise oleks isegi seda arvamust kinnitanud) täielik õigus trügida naise isiklikku ruumi ja tulla tema lapseootust kommenteerima.
“Oi, sulle võib vist õnne soovida” (?!?!?! – Kust sa tead, kas see on inimese jaoks hea või halb uudis? Miks sa üldse midagi kommenteerima tuled?!?!?!?!?!)
“Millal sa pooldud?”, “Oiiii, kui tore, ma mäletan oma lapse……..”, “Oi, kui vapper, mina küll sinu vanuses/praeguses karjääriolukorras vms lapse saamist ette ei kujutaks” (?!?!?!), “Kumb siis tuleb?”, “Kuidas mees reageeris?”, “Kui kaua te last saada proovisite?” (?!?!?!?!), “Kuule, mul on kodus mingid lapseasjad…”, “Oi, kui suur/väike kõht sul on”

Sellest ei ole ma juba aastaid aru saanud, mis õigusega igasugused kontorikollektiivide “külaeided” ja muud asjapulgad endale selle õiguse võtavad. Kui sa ka visuaalse vaatluse põhjal kahtlustad, et kolleeg/sõber/tuttav võiks äkki “sedapsi” olla, siis mõtle enne 10x kui kutsumata talle õnne soovima või kommentaare jagama tõttad.

Kõigepealt pea meeles, et see on räige sekkumine inimese eraellu, mis põhineb ainult inimese väljanägemisel ja sinu subjektiivsel arvamusel.

Mis võivad olla tagajärjed:

  • Inimene on lihtsalt vahepeal kaalus juurde võtnud (misiganes põhjusel), tunneb ennast niigi kehvasti ja sina hõõrud oma arvamusega veel haava soola peale. Tunnete ennast mõlemad halvasti.
  • Olukord ongi “sedapsi”, aga inimene ei ole seda veel valmis sinuga jagama. 
    Pea meeles, et ka tööl ei kohusta mitte ükski seadus inimest suvalisi kolleege ja kontori klatšimoore oma lapseootusest teavitama enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist. Eraelu puutumatus kaalub üles klatšihimuliste kolleegide uudishimu. Kui üldse, siis võib eeldada mingil hetkel ülemuse teavitamist.
    Siis on sinu “heatahtliku õnnesoovi” tulemusel inimene esiteks õnnetu, et tema katse eraelu enda teada hoida on läbi kukkunud. Teiseks on ta sunnitud sulle kas valetama või siis vastu tahtmist oma uudist tunnistama. Tunnete ennast mõlemad halvasti. 

    Mõlema variandi puhul lisandub tulevasele ilmakodanikule halvasti mõjuv stressiolukord – kas see ikka oli sinu eesmärk, kui mõtlematult oma “õnnesoove” ja “heatahtlikke nõuandeid” edastama tormasid?

Kui sa ka arvad, et olukord võiks “sedapsi” olla, siis ilmselt paned sa ka tähele seda kui inimene üritab avaralt istuvate rõivastega või muul moel oma olekut varjata.
Äkki enne kommenteerimist ja õnnesoovide jagamist mõtled korraks, et kui inimene silmnähtavalt üritab võimalikku lapseootust varjata, siis on sellel ka põhjus. Ükskõik kui heaks kolleegiks või tuttavaks sa ennast ka pead – kui inimene ei ole sulle ISE ütlema tulnud, siis ilmselgelt ei soovi ta sinuga seda infot (veel) jagada.

Seega isegi kui sa ARVAD, siis ole nii armas ja hoia oma suu kinni (sh ära tõtta oma kahtlusi ka kohe kogu ülejäänud kollektiivi või sõpruskonnaga jagama – klatš on inetu ja tarbetu). Kui inimene on valmis, siis ta jagab oma uudist ise. Või ei jaga, sest ei olegi uudist.
Sina ju ka ei tahaks, et mõni kolleeg käiks ja levitaks üle organisatsiooni ja tutvusringkonna jutte stiilis “Juba 3 päeva on Maali nii kottis silmaaluste ja veits punaste silmadega, ma arvan, et tegelikult on ta alkohoolik, sest mul kunagi üks sõbranna oli samamoodi peale joomist alati punaste silmadega…”
Eriti kui näiteks lõpuks tuleb välja, et kottis silmaaluste ja punaste silmade põhjuseks oli hoopis mõni perekondlik probleem, lähedase lahkumine vms.

Need, kes tahavad kogu maailmale oma lapseootust kuulutada ja soovivad õnnitlusi ja kommentaare, üldjuhul teavitavad kõiki kolleege-sõpru-tuttavaid avalikult ning eksponeerivad oma rasedakõhukest nii, et ei ole mingit kahtlustki. 

Ja isegi siis ei ole kellegi teise lapseootus mitte grammivõrragi sinusse puutuv asi. Töö juures on ainuke aktsepteeritav sekkumine otsese ülemuse poolt, kes võiks sel juhul töötajaga läbi viia privaatse vestluse edasiste tööalaste plaanide osas.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s