Tänasel pidulikul hommikul oli aega lugeda ajalehti ja uudiseid. Tekkisid mõned veidi nukratoonilised mõtisklused.
21. veebruari Äripäevast leiab ühe väikeettevõtja essee-mõtiskluse Eesti ja ettevõtluse teemal. Proua on väikepoodi pidanud juba 30 aastat. Fragmentide kaupa harutab ta lahti oma mõtteid. Jõudes sinnamaani, et tegelikult on tal plaan ettevõtlusega lõpetada. Miks? Sest väikeettevõtlus, eriti naisena ja maapiirkonnas, on kuratlikult raske ning nõuab lõivu nii tervise kui ka pere arvelt. Samas kohalikele ei ole proua veel julgenud poe sulgemisest teavitada, peitudes remondi vabanduse taha.
Raske on lugeda, kohati tuleb pisar silmanurka (jah, isegi minul, kes ma pisara heal juhul kord viie aasta jooksul poetan).
Netiportaalid kirjutavad Mihkel Smeljanski ootamatust surmast. Mees, kes on terve elu tööd rabanud, sai lõpuks, oma elu eelõhtul, presidendi tunnustuse osaliseks. Pidustustele ja autasu vastu võtma ta kahjuks enam ei jõudnud, enne kustus eluküünal. Eesti meeste eluiga kipubki sinna 70 eluaasta kanti olema, ega väga imestada ei ole ka. Kiirelt ja tempokalt elanutel kipuvad elupäevad kiiremini otsa saama – nad nagu elaksid osa elu oma tohutu energiaga ette ära, mahutades ühe päeva sisse mitu ja kogudes ühe aastaga mitme jagu elamusi ja kogemusi.
Kuidas see kõik Eesti Vabariigiga seostub?
Hakkasin nende kahe loo taustal mõtlema, kuidas me oma kaasmaalasi tunnustame. Too 30 aastat väikepoodi pidanud pensionieelikust proua – kas tema on mingit tunnustust saanud? Pigem mitte. Poepidaja on selline inimene, keda tavaliselt keegi tähele ei pane. Pood lihtsalt on. See nagu peakski olema. Küll kirutakse kõrgeid hindasid, saadakse poes (mõnel juhul poe taga) sõpradega kokku… Ja kõigi nende aastakümnetega harjutakse, et piirkonnas selline koht lihtsalt ON. Isegi kui inimene käib linnas tööl ja 1-2 eurose kokkuhoiu nimel või linnatuledest pimestatuna suurema osa ajast suurt supermarketit külastab… siis kohalik pood on ja kohalike arvates PEAB olema.
Kas keegi on tollele prouale aitäh öelnud? On teda kutsutud presidendi vastuvõtule? Kasvõi kohaliku vallavanema vastuvõtule? On keegi teda aasta ettevõtjaks esitanud (kohalikul tasandilgi)? Vaevalt. Pigem on väike poepidaja pidanud silmitsi seisma igal kümnendil eri nõuetega (värvikas mõttekild esseest, kuidas poes on kraanikauss, mida keegi pole kunagi kasutanud, aga kuna mingi seadusepügalaga neid kraanikausse nõuti, siis paigaldati. Või kuidas prügikasti asukoha menetlus võttis aega kuid).
Aasta ettevõtja… noh, selle tiitliga pärjatakse ikka neid suuuuuuri. Neid, kel võimalus miljoneid keerutada ja siis pankrotti minna. Neid, kes särava komeedina ettevõtlusmaastikule kihutavad – ainult selleks, et sealt mõne aasta pärast saba sorgus lahkuda. Aga nad on ägedad! Ja energilised! Ja uued! Neid tunnustatakse.
Pensionieelikust poepidajas pole midagi põnevat. Õigupoolest ei tule ta kellelegi meeldegi enne kui külmikust piim otsas on.
Smeljanski-sugused… noh, neid ei panda tähele tunnustada, sest nad on ju niigi kuulsad. Mis me tast ikka tunnustame, äkki läheb veel laisaks. Äkki järgmine aasta teeb midagi veel paremini. Ja üleüldse, äkki ajab veel nina liiga püsti.
Siit jõudiski minuni arusaam, et Eestis meil tunnustatakse:
- Neid, kes parasjagu on kasulik tunnustada (näiteks sahkerdavaid suurärikaid – ehk viskavad tunnustuse paistel mõne eurokopika erakonna- või omavalitsuskassasse). Või siis mõnda kriitikut, kes ehk tunnustuse peale oma kriitikanooli veidi tagasi tõmbab. “Hoia oma vaenlased lähedal”, eksole…
- Neid, keda on turvaline tunnustada ning kelle tunnustamine pigem tunnustajale endale au ja kuulsust toob
No näiteks omavalitsustes 75+ vanuses kooliõpetajaid. Või Smeljanskit. Või…
Ikka on ju prestiižikas vanamemmel kätt suruda ja teda ülevoolavalt elutöö eest tänada. Pole karta, et memmeke vastuvõtul tunnustajast “üle säraks” või tunnustuse paistel nina püsti ajaks.
Hea ja turvaline valik, kogukond mõmiseb nõusolevalt kaasa ja mõned hääled valimistel ehk jälle juures.
Mõnikord juhtub küll ka nii nagu Smeljanskiga – et tunnustatav ei jõua seda elutöö tunnustust ära oodata. Aga ega see tunnustajaid suurt ei sega. Saab tunnustatava portreepildi taustal ikka paatosest nõretava kõne pidada, leinajatele postuumselt autasu ulatada… ja ei pea oma tähelepanu kellegagi jagama. - Neid, kes paistavad uued ja ägedad.
Sest noh, esiteks on nad nii uued, et ei kujuta endast ohtu. Teiseks on ikka hea ennast millegi uue ja säravaga siduda – kui peaks hästi minema, siis on hiljem hea väita, et “me teadsime juba algusest peale, et nad on tegijad.” Ja kui nihu läheb, siis noh… tunnustaja pole ju süüdi.
Haruharva tunnustatakse selliseid “maa sool” tüüpi tegijaid nagu seesama 30 aastat poodi pidanud proua. Või 10-20 aastat piirkonna kohalikku elu edendanud vabatahtlik aktivist.
Mul on üks hea tuttav, kes on 10 aastat eest vedanud organisatsiooni, mis kohalikule kogukonnale eelkõige vabatahtlikkuse baasil olulisi teenuseid pakub. Omavalitsuselt saab tuge niipalju, et toimetavad ilma rendita vallale kuuluvates ruumides (mille nad on pidanud oma kulu ja kirjadega põhjalikult renoveerima ja sisustama). Ja aegajalt saavad näpuotsaga tegevustoetust. Hiljuti kutsuti ta siis kohaliku omavalitsuse volikogu ühte komisjoni aru andma, mida nende organisatsioon teeb.
Peale 45-minutilist “grillimist” tuli tuttav sealt näost lapilisena välja ja ütles, et kaalub organisatsiooni tegevuse lõpetamist. Kuigi ta vastas kõigile küsimustele, organisatsioon on edukas ja kohalike jaoks vajalik… pidi ta kuulama hulga mõnitavaid kommentaare “Noh, eks näis, kaua te seda vabatahtlikult ikkagi teete,” ja “miks te üldse seda asja teete, kui keegi teile selle eest ei maksa”… ja sinna otsa “vaadake, et te ettevõtjatega konkureerima ei hakka”… ja siis grillimise lõpupoole nenditi, et noh, mõned lollid teevadki tasuta tööd.
Õhtul saab jälle kord vaadata presidendi vastuvõttu, kus kohalekutsutud poliitikud, poliitikuhakatised, valitsusele vajalikud ettevõtjad ja mõned üksikud soosikud teineteist vastastikku kiidavad ja moekriitikud ennast välja elada saavad.
Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!
Palju õnne, Eesti Vabariik!
Tsenseerimata jora 