Millisesse kooli te oma lapsed paneksite?

Õpin magistriõppes haridusvaldkonnas ja ikka tuleb ette huvitavaid arutelusid.

Mitme minu kursusekaaslase motivatsiooniks õppima tulekul on see, et mõne aasta pärast on vaja oma laps/lapsed kooli saata. Olemasolevad võimalused aga ei paku vanemate arvates piisavalt arenguvõimalusi. Soovitakse luua OMA kool.

Ühe järjekordse sellise mõtiskluse käigus küsis aga üks meie kursusel õppiv väikese omavalitsuse ametnik, et aga millist munitsipaalkooli siis vaja oleks, et vanemad tahaks oma lapsi sinna panna.

Noh, jah. Arvamusi tuli seinast seina. Mina igaks juhuks oma suud lahti ei teinud kuna elu on mind juba omajagu koolitanud ametnike mõtteviisi osas (lisaks olen ka ise ametnikuna töötanud – lühikest aeg küll, sest mõistus ei suutnud ametniku peakuju omandada).

Mis siis on need asjad, mis lapsevanemaid mõjutavad kooli valikul?

• Õppe fookus. Korduvalt heideti ette, et munitsipaalkoolis on liig tihti fookus õpiku/töövihiku läbimisel, mitte arusaamisel.
• “Lünkade täitmise” mentaliteet. Päriselt mõtlemisele ja arusaamisele ei pöörata tähelepanu, õpetajad eelistavad “täida lüngad” harjutusi. Lihtsam kontrollida, lihtsam läbi viia…. aga lapse mõtteprotsess ei arene.
  Need kaks punkti muidugi pole otseselt omavalitsuse süü, sest arusaamist ju riiklike testidega ei mõõdeta. Riiklike testidega mõõdetakse just neid õpiku/töövihiku teemasid “täida lüngad” testide vormis. Koolid aga võitlevad ellujäämise eest ning nii drillitakse lapsi neid “täida lüngad” teste lahendama.
• Õpetajatel on “päitsed peas.” Head õpetajad on vanemate sõnul pidevalt kooliga või omavalitsusega pahuksis ja peavad sõdima selle nimel, et neil lubataks lapsi normaalselt õpetada. See haakub allpool natuke poliitika teemaga.
• “Kõigile sama joonlauaga” suhtumine. Ole sa ahv, kala või kaelkirjak, kõik läbigu samade standardite alusel köieronimine, jooksuvõistlus, kirjatehnika…
  Jah, teatud piirini on see arusaadav, aga ühel hetkel tuleks ikkagi individuaalseid võimeid arvestada.
  Jällegi, natuke seotud riiklike teemadega, aga natuke ka sellega, et õpetajatel on päitsed peas.
• Ja muidugi poliitika, Poliitika, POLIITIKA! Lapsevanemad soovivad, et nende lapse kool jääks poliitilisest sõjatandrist nii kaugele kui võimalik. Kus koolidirektor ei trooniks kohaliku konnatiigi volikogus, vaid panustaks oma energia kooli arenguks. Kus omavalitsus, olgu ta suur või väike, ei sekkuks kooli tegevustesse (sh personaliküsimustesse) ilma VÄGA SUURE hädavajaduseta. Kus hoolekogusse ei määrata kohalikule võimule sobivaid nägusid, vaid kus hoolekogu koosneb reaalselt parimatest esindajatest, kes seisavad kooli huvide eest.
• Kindlus. Kõige lõpuks soovivad vanemad ka seda, et neil oleks kindlus kooli tuleviku osas. See ongi see koht, millega väikesed koolid ja väikesed omavalitsused põruvad. Lapsevanem soovib, et oma last kooli pannes ta teaks, et see kool on alles ja toimetab vähemalt järgmise etapi lõpuni (algklassiperioodi lõpuni, põhikooli lõpuni vms). Kui koolil on pidevalt peakohal sulgemis- või liitumiskirves, siis juba igaks juhuks pannakse laps stabiilsemasse kooli, kuigi südames võibolla ollakse väikekooli patrioot. Koolivahetus võib olla lapsele traumaatiline ning ükski lapsevanem ei taha oma lapsele ja endale potentsiaalseid probleeme tekitada. Nagunii tuleb neid probleeme kooliminekuga seoses kuhjaga, olgu siis ükski vähem.
• Eliitsus ja prestiiž. Loomulikult on paljude lapsevanemate jaoks ka see üks koolivaliku osa, aga õnneks järjest vähem.

Omavalitsused aga põruvad peaaegu kõigis neis punktides. Eriti julmalt mõjutavad koole konnatiigipoliitika ja kindlus kooli tuleviku osas. Üks väikekool seisab sulgemise-liitumise-kärpimise juttudega silmitsi vähemalt korra aastas – omavalitsuse eelarve koostamise aegu. Sel ajal otsitakse eelarves kullipilguga kohti, kust saaks raha prioriteetsemate investeeringuobjektide reale tõsta. Ja noh, sellega kaasneb paratamatult poliitika, mis toob juba kaasa ülejäänud mured.

Nii lõppebki olukord tihti sellega, et lapsevanemad väsivad sellest iga-aastasest kemplemisest, konnatiigist, pidevast allkirjade kogumisest kooli säilimise (või koolis normaalse õhkkonna säilitamise) nimel. Ühel hetkel neile enam ei piisa sellest iga-aastasest “saime veel ühe aasta armuaega, juhhei!” suhtumisest.
Tahetakse midagi rahulikumat, stabiilsemat. Nii viivadki suuremate linnade läheduses elavad pered oma lapsed suuremasse linnakooli. Linnadest kaugemal elavad pered aga vähemalt piirkonna keskuse suuremasse kooli.