Rongaema staatuse algus

Nonii… siia hakkan siis kirja panema oma seiklusi ja kogemusi ühiskonnas levinud eelarvamustele ja suhtumisele vastuvoolu ujudes.

Märtsis 2020 nägi ilmavalgust meie järeltulija.

Raseduse viimane kuu kimbutasid mind:

• liikumisraskused. Sellest mõttes, et liikuda ma sain ja liikusin ka. Olles aga harjunud kiiresti kõndima ja kiiresti liikuma, sain igapäevase frustratsiooni osaliseks. Kiiresti ei saanud enam mitte midagi.
  Meenutasin endale aegluubis liikuvat molluskit ja halasin pidevalt, kuidas kõik asjad niiiiiiii kaua aega võtavad.
• mäluprobleemid. Kadunud autovõtmed, poolel teekonnal unustatud teekonna eesmärk, you name it… Pooletoobise tunne oli vahepeal. See küll kestab hetkel edasi, ootan pikisilmi, millal üle läheb.
  Ümisen pidevalt tuntud viisil “Maaaaa tahan oma AJU tagasi….”
• Paanika. Seni oli kõik olnud chill-grill. Või vähemalt “aega ju on selle kiire asjaga.”
  Ühel hetkel jõudis kohale, et “appi, see sünnitus on ju kohe.”
  Remont oli pooleli, 9. kuu alguses puudus meie elamisest igasugune titevarustus (ok, 2-3 riideeset vist oli, napakate piltide pärast ostetud).
  Voodi, vanker, riided, veel mingi varustus tite elushoidmiseks. Mida üldse vaja on ja kui palju?
  Miks see träni nii palju maksab ja kust kasutatud asju saab?
  Miks need titeträni müügigrupid kõik liitumist nõuavad – kas nad ei oska osta.ee vm normaalset keskkonda kasutada?
  Tuhat ja üks mõtet ja kõigega oli kiire.
  Lisaks tõdemus, et ega ma sünnitusest ka suurt midagi ei tea.
  Õnneks oli võimalus pea liiva alla peita ja tööd edasi teha.
  Edit: Mõne nädalalaga sai ka vajalik träni kõik hangitud. Enamuses kasutatult – ei näinud mõtet vankrikomplekti eest 1000+ eurot välja käia või voodi+madratsi eest 500+ eurot. Otseselt titega seotud träni läks maksma ca 200-250 eurot (3in1 vankrikomplekt + veel üks vanker turvahälliga, voodi koos madratsiga, mähkimislaud + tarvikud, riided, natuke mähkmeid ja muud pudi-padi). Apteegikraami panime ootele, sest plaanime apteekide kinkepakid välja võtta ja siis vaadata, mis veel puudu.
  Eraldi kulu oli remondimaterjal lapsetoa jaoks, aga seda ei seosta otseselt lapsega, vaid laps oli remondi tegemiseks lihtsalt motiveeriv faktor.
• Mingi sõnuseletamatu frustratsioon selle üle, et kadus igasugune lootus visuaalselt oma lapseootust varjata.
  Veeresin ringi nagu maakera ja palvetasin, et jumala eest kusagil pooltuttavatega kokku ei juhtuks (Murphy seadused muidugi toimisid).
  Soovisin iga hinna eest normaalset elu edasi elada ja samas sain aru, et igasugune lootus selleks on kadunud.
• Ajaplaneerimise paanika. Võimatu oli ennustada, millal see järeltulija siis täpselt tuleb. 37. ja 41. nädala vahele jäi kuu aega ja see tekitas minus tohutut ängi. Õpingud, tööasjad – kuidas ma neid planeerin kui ma LIHTSALT EI TEA. Terve kuu aega kalendris broneeritud kuna LIHTSALT EI TEA.
  Lõpuks hakkasin kõhuelanikule sisendama sobivat aega, millal ennast välja tulema võiks asutada – lootsin mind over matter lähenemise peale. Ei toiminud, tuli ikka siis kui talle sobiv oli 🙂

Ja noh, siin ta nüüd on. Algab minu teekond, mis ühiskonna silmis kindlasti pälvib hulgaliselt hukkamõistu ja silmarullimist.

Ah et kuidas nii, te küsite?

• jätkan magistriõpinguid. Kaugõppes küll, kuid siiski omajagu koormust. Tean omast käest kui keeruline on pooleli jättes uuesti alustada. Lisaks kannustab tagant kursusekaaslasega tehtav ühine magistritöö – see sai kavandatud suure innu ja entusiasmiga ning pausi vahele jättes peaksin kogu teemaga nullist alustama. Seega pingutan hambad ristis ikka ära teha.
• mul on plaanis iga-aastane suvine reis sõpruskonnaga (jah, arvestan teatud reservatsioonidega – et ehk ei saa nii pikalt või ehk peab mehe kaasa võtma, kes vahepeal titte kantseldab).
• plaanin ka silmad-kõrvad lahti hoida ning veidi tööd edasi teha.

Kõigest sellest peaks juba piisama, et perekooli käod saaksid mind igapäevaselt risti lüüa ning klatšimisest keeled (sõrmed) villi kulutada.

Aga teades ennast, siis ujun ma paljudes teemades kindlasti veel vastuvoolu.