Töölepinguseadus on hea lihtne. Nii töötajal kui ka tööandjal on võimalik ühepoolselt mõistliku etteteatamisega töösuhe lõpetada. Tavaliselt on selleks 1 kuu ette, lepingus või kokkuleppel võib olla ka mingi muu tähtaeg.
Kui töötaja leiab parema koha, töö ei meeldi vms, siis annab teada, et tööandja hakaku uut töötajat otsima.
Kui ettevõtja leiab, et majandusolukord on s*tt, koostöö ei laabu või misiganes põhjusel, annab ta samuti teada, et kuu aja pärast lõpetame koostöö. Töötaja hakaku uut töökohta otsima.
Minu meelest loogiline – mõlemal lepingu osapoolel on võrdsed õigused töölepingu lõpetamise osas.
Nüüd hoopis eraldi tsirkus on avalikus sektoris ametnikuga töösuhte lõpetamine.
Tuleb välja, et seal on jäme ots antud ametniku kätte.
Nimelt on ametnikul küll õigus omal soovil ametist lahkuda.
Tööandja (ehk riigiasutus) aga töösuhet omal algatusel niisama lihtsalt lõpetada ei saa.
Ainult poolte kokkuleppel, koondamisega, distsiplinaarkaristusena vm selline tsirkus.
Sellepärast siis riigiasutustes nii tihti neid struktuurimuudatusi tehakse – siis saab mingi töökoha ära koondada ja niimoodi mittevajalikust ja ebaproduktiivsest inimesest lahti.
Jännata distsiplinaarkaristuste ja muu säärasega on libe tee. Vanad karastunud ametnikfossiilid on väga osavad JOKK-mängu mängima ja kõiki selliseid asju vaidlustama. Ükski juht ei julge niimoodi väga kangutama hakata.
Ja nii need fossiilametnikud siis istuvad ja terroriseerivad. Mitteametlikult esitavad ultimaatumeid – et makske ulmesumma (nt aasta palk) ja siis olen nõus kokkuleppel ära minema.
Asutusel on odavam ja lihtsam võtta juurde lisaametnik, kes selle fossiilametniku tegemata töö ära teeb. Palka saavad aga mõlemad.
Nii see ametnike armee aina paisub….
Mina leian, et vahet pole, kas ametnik või reatöötaja – töösuhtes peavad mõlemad osapooled olema võrdsed ning ka tööandjal peab olema soovi korral võimalik ilma suuremate probleemideta töösuhet lõpetada. Avalikus sektoris ei pea olema ametnikul eriõigust tööandjat terroriseerida.
See on aga see koht, kus läksin oma kolleegi (endise ametnikuga) vaat et nugade peale. Tema raiub tuimalt, et ei ole nii. Et ametnik peabki olema püha ja puutumatu. Et kui avalikus sektoris juht tahab töösuhet lõpetada, siis peabki korralikult maksma kokkuleppe eest. Tema arvates ei tule kõne allagi erasektoris levinud põhimõte, et kui koostöö tööandja ja töötaja vahel ei suju, siis tuleb see kiirelt lõpetada.
Mis te arvate?