Tööjõupuudus Eestis

Riburadapidi ilmub viimasel ajal artikleid meie riiki haaranud tööjõupuudusest.

Arvamusi ja süüdistusi loobitakse igas suunas.
Võimalikud töötajad ütlevad iga teematõstatuse peale, et makstagu palka, küll siis töötajad tulevad.

Tööandjad ütlevad, et antagu vähemalt mõni tõsiseltvõetav töötaja, kellega üldse palgast rääkida.

Lisaks olla noored lumehelbekesed, vanad lootusetult “aegunud”, keskmikud ebausaldusväärsed kuna neil on lapsed jne.

Vaatan asja korra natuke teise pilguga. Loomulikult ei pruugi minu arvamus ainuõige olla ja mõtted teretulnud.

Miks töötajaid napib?

1. Kaubandus- ja teeninduspinna ja -ettevõtete ebaproportsionaalselt suur hulk Eesti elanikkonna arvu suhtes.
   Linnades kerkib kaubandusettevõtteid nagu seeni peale vihma. Keskus sinna, shopping-center tänna, restoran ühele nurgale, kohvik-butiik teisele.
   Selgelt joonistub välja, et tööjõupuudus räsib kõige hullemini teenindussektorit. Loogika ütleb, et kui kaubanduspinda on liiga palju, et saagi kõigile piisavalt kliente jaguda. Kliendid hajuvad erinevate keskuste vahele ära, korralikult ei teeni ükski kaubandusettevõte. Kui käivet on vähevõitu, hinda tõsta ei saa, siis ei saa ka teenindajale normaalset palka maksta. Kui teenindaja normaalset palka ei saa, siis kaob tal motivatsioon seda tööd teha.Pealegi – kui palju neid teenindajaid ühiskonda jagub? Kõik ei saa minna teenindajateks, jaguma peab ka teistele elualadele.
2. Töötingimused
   Hea küll, saame aru, et palka tõsta alati ei saa, aga töötingimuste osas on ju ometi läbirääkimise ruumi. Ei?
   Tihti nõutakse töötajatelt tarbetut aruandlust, mingite iganenud reeglite täitmist.
   Kontoritöö puhul, kus otseselt leti taga klienti teenindama ei pea, ei ole mõistlik iga hinna eest 8-17 kontoris istumist nõuda.
   Iga senti ei ole mõtet pooleks ajada (nt tean ettevõtet, kus töötajatele ei lubata isegi post-it märkmepaberit osta kuna olla kallis. Töötajad ostavad omale töövahendid ise kuna ei jõua tööandjaga kakelda, tööandja jaoks on selge kokkuhoid).
3. Tööaeg
   Läheb natuke töötingimuste alla, aga väärib ka eraldi punkti.
   Kuigi tööjõudu on vähe, siis endiselt kaaluvad ettevõtted väga vähe osalise ja paindliku tööaja võimalusi.
   Tean paljusid, kes võtaksid endale väikese koormusega lisa-tööotsa, aga sobivat võimalust ei ole. Ikka täiskoormus, äärmisel juhul pool koormust, rangelt reguleeritud tööajaga.
   Igasugused komplekteerimised, sorteerimised jms töö – pole ju oluline, kas seda teha päeval või öösel. Kas teha 8h järjest või 2h kaupa erinevatel aegadel. Oluline, et töö tehtud saaks.
   Klienditeeninduse puhul – jah, telefoni vastuvõtmine toimub päevasel ajal. Kirjalikele päringutele saab vabalt vastata ka õhtul/öösel/nädalavahetusel.
4. Palju ülemusi
   Eestlane tahab olla ülemus, mitte töötaja. Seega on ettevõtetes palju nö “jupijumalaid.” Kahe töötajaga osakondi, millele osakonnajuhti on vaja – neid saab ju lõputult teha. Eesti on väike, seega paljud sellised kohad täidetakse “oma jopedega.” Kui ka kohta ei ole, siis “omale jopele” ikka tehakse. Sagedamini riigiasutuses, kuid esineb tihti ka eraettevõtetes. Juhtimisoskusteta väikeseid Napoleone jagub sellistele positsioonidele hulgi. Nende peamine töö on aja ja raha raiskamine ja töötajate motivatsiooni vähendamine.
   Teate ju küll seda lugu usinast sipelgast…
5. Ebamõistlikud nõuded tööle kandideerimisel
   Tüüpiline töökuulutus nõuab kõrgharidust, soovitavalt magistrikraadi, 3 keele oskust, vähemalt 5-aastast erialast töökogemust…. jne.
   Eriti usinad on selliseid töökuulutusi tootma avaliku sektori asutused ja suurettevõtted, kus tavapärase kontoritöötaja tööks piisab reaalselt põhiharidusest (mõnel juhul piisaks ka dresseeritud ahvist).
   Erasektoris vaikselt saadakse juba aru, et kõige olulisem on inimese iseloom ja õppimisvõime. Kogemus mängib ka natuke rolli, aga tihti on paljud asjad õpitavad. Mitte ükski paber ei tee tööd ja paber matsi ei riku ka. Enamasti seda 3 keelt vaja ei ole (ka riigiasutuses ei ole). Erialane pikk töökogemus on (mõningate eranditega) kompenseeritav õppimisvõime ja silmaringiga jne.
   Kurja juur on paisuvad personaliosakonnad, kes enamasti üritavad oma olemasolu õigustada ja nui neljaks “parimat hüper-super-ideaalset” töötajat leida, keda reaalsuses olemas ei ole. Pigem selliseid töökuulutusi nähes jätavad normaalsed töötegijad kandideerimata, sest neil ei ole aega n+1 kandideerimisvooru läbimiseks, grupivestlusteks teemal “mis on sinu suurim unistus” jne.
   Potentsiaalse töötaja peas on kaks küsimust:
   1) Mida tööandja tahab ja kas ma suudan seda pakkuda?
   2) Mida tööandja pakub ning kas mulle see sobib?
   Igasugused voorud ja lõputud vestlused visioonist, missioonist, eluunistustest ja muud murumängud – neid pidagu personaliosakonnad isekeskis.

Kui kaua peaks laps veetma lasteaias?

Mõni aeg tagasi võttis meedias tuurid üles lasteaias veedetava aja teema. Üksteise järel selgitasid spetsialistid ja “spetsialistid” seda, kui kahjulik olla ikka pikk lasteaiapäev lapsele.

Argumentideks tuuakse:

• selle tulemusel tekkivat tähelepanuhäired ja keskendumisraskused
• lapse päev olla liiga üle organiseeritud, laps väsib
• ja noh…lihtsalt on paha-paha-paha (misiganes põhjus parasjagu leiutatakse)

Viimane Pere ja Kodu artikkel tõi küll siiski välja, et nõuka ajal oli ööpäevaringne lasteaed täiesti normaalne nähtus. Said hakkama nii lapsed, lapsevanemad kui ka lasteaednikud. Saadi aru, et päris elu ongi selline. Töö tahab tegemist, lapsed on loomulik osa elust ja tihti ei olnud aega aastate kaupa tittedega kodus passida. Lapsega veedeti kvaliteetaega nädalavahetusel.
Nüüd tagasi vaadates muidugi nutetakse, et oi-kui-paha see tegelikult ikka oli. Kas ikka oli?

Ma nüüd selle nõuka-aja näite valguses toon välja:

• nõuka-ajast pärit lastel (jah, neil ööpäeva-aialastel) ei ole üldjuhul tähelepanu- ja keskendumishäireid. Enamuses täitsa normaalsed inimesed said neist. Seega ei ole lasteaias veedetud aja kahjulik mõju tõestatud.
  Erandid on jah alkohoolikute lapsed jms, keda nädalateks lasteaeda unustati, aga nende traumad ei ole tingitud mitte ööpäevarühmast, vaid märksa suurematest muredest.
• päev ei olnud lasteaias üle organiseeritud. Tänapäeva lasteaedades on kõik tohutult üleplaneeritud, päev “arendavaid” tegevusi täis kuhjatud ja mängimise aega sisuliselt polegi. Tol ajal oli lasteaias range distsipliin, aga ärkveloleku ajal oli lihtsalt olemise ja mängimise aega minu meelest rohkem kui nüüd.
  Äkki on viga hoopis tänases üleplaneerimises?
• Selle paha-paha osas – kui me täna räägime esiteks tööjõupuudusest ja teiseks sellest, et noored ei suuda kahe sissetuleku juures esimest eluasetki osta, siis kustkohast need esimesed lapsed sündima peaksid? Kui me nüüd paneme veel piiri peale ka, et üle mingi x-arvu tunde ei tohi laps lasteaias olla, siis kuidas see lapsevanem tööl käib ja lapsele ülalpidamise tagab?

Väga mugav on muidugi anonüümselt netis lahmida, et ärgu siis sünnitagugi lapsi kui ei suuda 2-6 aastat kodus passida titega, ei oma hunnikus vaba raha eluaseme ostmiseks jne.
Aga äkki oleks abiks siiski konstruktiivne arutelu ja erinevate lahenduste otsimine? Kõik elualad on erinevad, iga pere on erinev – aga eeldame, et riiklikult tuleb tagada ainult 8-17 kontori- ja liinitöötajate lastehoid?
Teistsuguse töögraafikuga inimesed maksavad samamoodi makse.

Minu arvamus on, et ööpäevaringne lastehoid peaks olema kättesaadav kõigile alates lapse 6. elukuust. Meditsiinispetsialistid üle maailma on enamuses ühel meelel, et kuni 6. elukuuni peaks laps olema eelkõige rinnapiimatoidul. Ehk siis see aeg peaks ema lapsega kodune olema.
Edasi peaks igati julgustama vanemate tööturule tagasi pöördumist, arvestama erinevate töötegemise mudelitega (pikk-lühike nädal, 24h vahetustega töötajad jne).

Jah, riik on loonud tänuväärse võimaluse 1,5 aastat kodus olla, aga see peaks olema valik, millele riik pakuks ka alternatiive. Mõne eluala puhul ei tule 1,5 – 2 aastat tööst eemal olemist kõne allagi kuna selle ajaga kaotad oluliselt kvalifikatsioonis.

Meie riigil on vaja mõlemaid – nii sündivaid lapsi kui ka tööjõuturul osaledes majandusse panustavaid inimesi.

Tuntud pikkade vahetustega elualad:
– pääste- ja meditsiinitöötajad (nende puhul on tihti ka kahjulik mitu aastat tööst eemal olla, kvalifikatsioon langeb)
– korrakaitsetöötajaid
– klienditeenindajad (kõik kaubanduskeskused kipuvad kella 21ni või kauem lahti olema, teenindustöötajatest on pidevalt puudus)

On veel palju teisi elualasid, kus samuti töökoormus on etteprognoosimatu, aga need on mõned kõnekad näited. Ütleme politseinikele ja medõdedele, et nemad ei tohigi lapsi saada? Et ise on lollid, et säärase eriala valisid?

Või hakkame talonge jagama, et kes tohib oma last x tundi kauem lasteaias hoida ja kes ei tohi? Kust jookseb piir?
Või äkki kehtestame riiklikult kohustusliku tööaja 8-17 kõigile? Transport, meditsiin, korrakaitse, klienditeenindajaid, stjuardessid – kõigile sama joonlauaga?

Tiba jaburaks läheb.

Pigem oleks ju lahendus riiklikult korraldatud lapsesõbralik 24h lapsehoiuteenus alates 6. elukuust. Selle kasutamine ei ole kohustus, vaid võimalus lapsevanematele, kes ei saa või ei soovi aastateks tööturult eemale jääda.
NB! Selle võimaluse olemasolu ei takista lapsevanemaid soovi korral lapse/lastega mitu aastat kodus olemast. Keegi ei keela, igaühe vaba valik. Tänane mure on, et valikut tegelikult ei ole.

Mitmetes vestlustes noorte naistega olen kuulnud seda, et lapsesaamine tuleks kõne alla juhul kui ei peaks arvestama kõige negatiivsemal juhul kuni lapse kooliminekuni kodus passimisega. Üldiselt soovitakse ikka võimalikult kiiresti tööturule tagasi pöörduda.
Väga ei ahvatle noori vanemaid ka väljavaade pidevalt sugulastelt-tuttavatelt “lapsehoiuteenust” kerjata. Ega neid tööst vabu sugulasi-tuttavaid niiväga ei ole ka, vanavanemadki on tihti kas ise tööga hõivatud, elavad Eesti teises otsas või ei ole neid üldse.

Ei, see ei tähenda, et need inimesed oma lapsi ei armastaks või et tegemist oleks rongavanematega. See tähendab, et inimesed väärtustavad võrdselt nii pere- kui ka tööelu.
Kuni lapsesaamine tähendab, et üks lapsevanem on selle tulemusel ainult koduseinte vahele aheldatud (halvemal juhul kuni võsukes(t)e kooliminekuni), jääb esimesi lapsi sündima ainult vähem.

Muide, 2013.a kirjutas ka Õpetajate Leht ööpäevarühmadest ja sellest, kuidas selline lahendus võib olla lapsele hea.
Oluline argument sellest artiklist on: “Peab lähtuma sellest, mis on lapse jaoks parem. Last ööseks üksinda või juhuslike inimeste hoolde jätta on vastutustundetu, parem olgu ta ikka kindlate inimeste valve all.”

Valimised ja sotsiaalmeedia

Kas teil on ka sotsiaalmeedias tuttavate seas mõni poliitik (või nn wannabe-poliitik)?

Mul on. Iga kord valimiste lähenedes olen sunnitud nii mõnegi inimese uudisvoo ära blokeerima.
Absoluutselt iga tegevus keeratakse valimisreklaamiks.
Teed lastele hommikul võileiba? Pilt sotsiaalmeediasse – #seisan laste tervisliku hommikusöögi eest #matimaasikas riigikokku 

Jõuad töölaua* taha? Pilt sotsiaalmeediasse – #tõsinetöövalimistenimel #keseitöötaseevalimisieivõida.
*Tööl endal muidugi pole valimistega mingit seost.

Ja nii edasi.

Isegi kui nende tuttavatega muul ajal hästi läbi saan, tuleb pool aastat enne igasuguseid valimisi kokkusaamisi piirata või need suisa ära jätta. Iga kohtumine lõppeb klõpsuga sotsiaalmeedias, ajupesuga kohtumise raames vms. Hoolimata sellest, et ma korduvalt ütlen, et pole sellest huvitatud.

Kõik suuremad või olulisemad üritused tuleb selliste eest salajas hoida, sest muidu lendavad kohale oma propagandat tegema. Isegi vanatädi juubel muutub sobivaks kohaks oma partei sõnumi levitamiseks.
“Oi, kui hea sült. Kas teadsite, et meie erakond toetab sülditootmise jätkumist Eestis? Just eelmisel nädalal oli meil kohtumine ja …….”

Oeh. Saaks ometi see trall juba läbi.

Kas tööandjal on õigus töötajat lahti lasta?

Töölepinguseadus on hea lihtne. Nii töötajal kui ka tööandjal on võimalik ühepoolselt mõistliku etteteatamisega töösuhe lõpetada. Tavaliselt on selleks 1 kuu ette, lepingus või kokkuleppel võib olla ka mingi muu tähtaeg.

Kui töötaja leiab parema koha, töö ei meeldi vms, siis annab teada, et tööandja hakaku uut töötajat otsima.

Kui ettevõtja leiab, et majandusolukord on s*tt, koostöö ei laabu või misiganes põhjusel, annab ta samuti teada, et kuu aja pärast lõpetame koostöö. Töötaja hakaku uut töökohta otsima.

Minu meelest loogiline – mõlemal lepingu osapoolel on võrdsed õigused töölepingu lõpetamise osas.

Nüüd hoopis eraldi tsirkus on avalikus sektoris ametnikuga töösuhte lõpetamine.
Tuleb välja, et seal on jäme ots antud ametniku kätte.

Nimelt on ametnikul küll õigus omal soovil ametist lahkuda.
Tööandja (ehk riigiasutus) aga töösuhet omal algatusel niisama lihtsalt lõpetada ei saa.
Ainult poolte kokkuleppel, koondamisega, distsiplinaarkaristusena vm selline tsirkus.

Sellepärast siis riigiasutustes nii tihti neid struktuurimuudatusi tehakse – siis saab mingi töökoha ära koondada ja niimoodi mittevajalikust ja ebaproduktiivsest inimesest lahti.

Jännata distsiplinaarkaristuste ja muu säärasega on libe tee. Vanad karastunud ametnikfossiilid on väga osavad JOKK-mängu mängima ja kõiki selliseid asju vaidlustama. Ükski juht ei julge niimoodi väga kangutama hakata.

Ja nii need fossiilametnikud siis istuvad ja terroriseerivad. Mitteametlikult esitavad ultimaatumeid – et makske ulmesumma (nt aasta palk) ja siis olen nõus kokkuleppel ära minema.

Asutusel on odavam ja lihtsam võtta juurde lisaametnik, kes selle fossiilametniku tegemata töö ära teeb. Palka saavad aga mõlemad.

Nii see ametnike armee aina paisub….

Mina leian, et vahet pole, kas ametnik või reatöötaja – töösuhtes peavad mõlemad osapooled olema võrdsed ning ka tööandjal peab olema soovi korral võimalik ilma suuremate probleemideta töösuhet lõpetada. Avalikus sektoris ei pea olema ametnikul eriõigust tööandjat terroriseerida.

See on aga see koht, kus läksin oma kolleegi (endise ametnikuga) vaat et nugade peale. Tema raiub tuimalt, et ei ole nii. Et ametnik peabki olema püha ja puutumatu. Et kui avalikus sektoris juht tahab töösuhet lõpetada, siis peabki korralikult maksma kokkuleppe eest. Tema arvates ei tule kõne allagi erasektoris levinud põhimõte, et kui koostöö tööandja ja töötaja vahel ei suju, siis tuleb see kiirelt lõpetada.

Mis te arvate?

Eestis ülikoolis õppimisest

Tarkusekuu alguse puhul jäi mulle näoraamatus silma Üliõpilaskondade Liidu postitus.

Kuigi ma pean sellest asutusest igati lugu ning üldiselt ajavad nad head asja, on mingid seisukohad, millega ma kohe kuidagi nõus ei saa olla.

Tsitaat: “Eurostudenti andmetel õpivad Eesti tudengid keskmiselt 31 tundi nädalas ning sellele lisaks töötavad 20 tundi nädalas, mis on võrreldes Euroopa keskmise 12 tunniga päris üllatav. Lubame, et pühendume ka sel aastal täie südamega üliõpilaste tingimuste parandamisele, et see 51 tundi töötamist ja õppimist nädalas ei jääks tudengielu lahutamatuks osaks.
Kui aasta jooksul vahepeal ikka väga raskeks läheb, siis tuleta endale meelde, et osade Eesti poliitikute arvates on Eestis õppimine võrreldav puhkusega kuurortis – olukord võiks ka hullem olla.”

Minule ei anna rahu see, et Eesti tudengielu üritatakse kuidagi väga mustades toonides näidata. Reaalsuses olen siiski nõus poliitikutega (ise ka ei usu, et seda ütlen) – ülikoolis õppimine ongi Eestis suisa puhkus. *
*Igaks juhuks tuletan meelde, et olen ise hetkel üliõpilane ning see ei ole mul ka esimene kord ülikoolis käia. Seega tean, millest räägin.

Miks ma nii arvan:
– ülikoolis õppimine on tasuta ja sisse saada ei ole keeruline (see, et praeguse tudengipõua ajal iga loll särasilmne tudengikandidaat vastu võetakse, on omaette teema).
– loengud ei alga päevaõppes üldjuhul enne kella 10 ning hiljemalt kella 15ks on läbi. Tavaliselt on üks päev nädalas loengutevaba. Kokkuvõttes lebom kui gümnaasiumis.
Jah, natuke kodutööd on, aga ma rõhutan – NATUKE. Üldjuhul liigutab tudeng siiski enne eksameid.
– õppejõud tudengitega individuaalselt ei tegele (sest enamasti on neil põhitöökoht ka või õpetavad mitmes ülikoolis vms ja nad lihtsalt ei jõua), seega on ainetest läbi saada lihtne.
– see jutt, kuidas tudeng IGA PÄEV palehigis varahommikust hilisõhtuni ainult õpib, on, vabandust väljenduse eest, hülgemöla. Ainuke koht, kus see võibolla kehtib, on meditsiinis ja juuras. Muidu hakkab tudeng liigutama enne eksameid.
– ausalt öeldes annaks tänane 3-aastane bakalaureuseõppe programm ilma liigselt rabelemata läbi võtta 1,5 aastaga. Mõistliku õppekorralduse juures annaks isegi siis veel täiskoormusega tööd teha selle õppimise kõrvalt. See kunstlik lohistamine – ei saa aru, kelle või mille jaoks see vajalik on.
– näitena (mitte enda kiitmise mõttes): mina jõuan täiskoormusega õppimise kõrvalt (küll kaugõppes) täiskoormusega ka töötada ning ei kurda liiga suure koormuse üle. Jah, sekka satuvad mõned unetud ööd, natuke närvipinget… aga see on lühiajaline. Kui ma ei käiks tööl, teeksin tudengina ilmselt midagi muud, mis mu aja õppimise kõrval ära täidaks ja ikka oleks neid unetuid öid ka. Suurem osa minu kursakaaslasi toimib samamoodi.
– mitte keegi ei ole öelnud, et ülikoolis peab lihtne olema! Mida rohkem pingutust ja vaeva, seda rohkem tulemust väärtustad. Ülikool EI OLE LAPSEPÕLVE PIKENDUS!
See ongi töö ja lisakoormus, aga see on TÄISKASVANUD INIMESE VALIK! Täiskasvanud inimest ei pea tema enda valikute eest kaitsma (mida Üliõpilaskondade Liit ilmselt teha üritab).
Kui on liiga raske, siis mine õpi kusagil mujal.
Kutsekoolis näiteks – seal makstakse mitmelgi erialal veel peale õppimise eest. Kvalifitseeritud ja kutseoskustega spetsialiste on meil hädasti vaja.
Lihtsalt sellepärast, et paaril tudengihakatisel on liiga palju vaba aega, et käia karjumas oma suure koormuse üle, ei ole vaja eeldada, et kõik tudengid on saamatud ning ei ole endale enne selgeks teinud ülikoolikoormust. Lihtsalt neil asjalikumatel on 100 asja teha ning neil ei ole aega karjumas käia oma suure koormuse üle. Kui neil vaba moment tekib, siis võtavad nad mõne vabaaine lisaks, lähevad trenni, võtavad lisatööotsa – kasutavad aega kasulikult.

Seltskonnas 30+ ja lastetuna

Oleme kaaslasega 30+ ja meil ei ole lapsi. Ümberkaudu on aga samas vanuses inimesed kõik agaralt paarituma ja paljunema asunud. Eks arusaadav ka, bioloogiline kell enam ei tiksu, vaid mõnel suisa möirgab.

Ühtepidi on see ju tore ja mul on sõprade-tuttavate üle hea meel. Tõesti on.

Aga.

Igal pool kirjutatakse värskete lapsevanemate oh-kui-raskest elust. Mitte keegi ei räägi  lastetute kogemusest kogu selle tralli keskel.

Meie sõpruskonnast (kitsas inimeste ring, kellega suhtlen veidi rohkem kui tööalaste tuttavatega) on… ainult üks inimene, kellel oma lapsi ei ole. See üks aga kantseldab vahelduva eduga oma kaaslase lapsi. Lisaks elab ta naaberriigis.

Oleme ootamatult olukorras, kus me ei sobitu enam mitte ühegi sõpruskonna ettevõtmisega, sest me ei suuda ennast lastega inimeste lainele häälestada. Pole vaja mainida, et nemad ilmselgelt meie huvidega eriti arvestada ei üritagi.
Sünnipäeva (või misiganes tähtpäeva) pidamine tähendab laste une-, lapsehoiu- ja mängugraafikute järgi ajastatud paaritunnist keskpäevast koosviibimist.
“Teeks nädalavahetusel midagi” tähendab, et see “midagi” peab olema titesõbralik ja soovitatavalt loomulikult koos järeltulijatega.
Kui ka õnnestub ilma lasteta kokkusaamine korraldada, siis on kohalejõudnud sellest lapsehoiulogistika korraldamisest nii kurnatud, et kõigepealt läheb hulk aega kurtmise peale kui raske seda logistikat korraldada oli.
Seejärel järgneb veel mingi hulk titeteemalist mõttevahetust (kuidas tited söövad, magavad, mängivad ning erinevused tittede vahel). Seejärel jõutakse sinnamaani, et peaks uurima, kuidas lapsel ja lapsehoidjal läheb.
Lastetule jagub tähelepanu vaid niipalju, kui aegajalt õhatakse, et “oh, mis sul/teil viga, …………………………………………/sisesta misiganes arusaam lastetute inimeste elust/” või siis “ah, sa ei saagi sellest aru, enne kui sul endal lapsed on.”

Kuigi mulle meeldib aegajalt sõprade ja nende lastega aega veeta, on midagi siiski puudu. Avastan ennast olukorrast, kus ei ole enam võtta kedagi, kellega minna spontaanselt road-tripile. Või teha üks mõnus veiniõhtu. Või kellele aeg-ajalt helistada peale pikka ja rasket tööpäeva või -nädalat ja teha pubis üks õlu. Või rabamatkale või piknikule minna (ei, piknik tittedega ei ole SEE).

Ma ei julge saata kutset sõpradele sellist tüüpi üritusele nagu MINA tahan korraldada. Esiteks ei taha oma sõpru kurvastada – ehk tunnevad nad ennast halvasti kui peavad ära ütlema. Teiseks soovin jätta vähemalt potentsiaalse võimaluse nendega tulevikus siiski normaalselt suhelda (ühel hetkel tulevad mõned lapsevanemad oma titemullist vast ikkagi välja). Kutse “ööbimisega pidu ilma lasteta” liigitaks mind ilmselt koheselt lapsevihkajate nimekirja, kellest suure kaarega mööda tuleb käia.
Kuigi noh, minu sünnipäev unustati titetralli keskel sel aastal nagunii ära….

Kuigi mul on sõprade üle hea meel, olen ma olukorras, kus 30+ vanuses pean hakkama uusi sõpru otsima. Mis 30+ vanuses oluliselt keerulisem kui 20+ vanuses.

Tööalaselt ei ole eriti kedagi võtta (enamus pereinimesed, minust 15+ aastat vanemad).

Ettepanekuid? Mõtteid?

 

 

Miks negatiivne tagasiside on oluline

Mõni aeg tagasi jäi silma üks blogipostitust nö tõrvatilgast meepotis – ehk siis enda arvates head asja tehes negatiivse tagasiside saamisest. Lugedes tekkis äratundmine.
Ei, ma ei ole paadunud negatiivne tagasisidestaja 🙂
Küll aga on mul erinevate negatiivsete tegelastega tulnud omajagu puid ja maid jagada. Sellest siis ka mõned mõtted. Ikka positiivselt.

Negatiivne tagasiside ei ole meeldiv. Kes meist ikka tahaks kuulda, et miski on s*tasti.
Samas on negatiivne tagasiside ka tagasiside. Sellest saab samuti teha järeldusi, õppida, areneda.

Mida negatiivse tagasiside andja tahab:

1) Ennast välja elada.
Tal on närvid püsti, töö on nõme, kodus perekond elab seljas ja ta otsib (vahel alateadlikult) kohta / inimest, mille või kelle peal ennast maandada.
Pikapeale õpid selliseid inimtüüpe ära tundma. Nendega pole suurt midagi peale hakata. Tuleb katsuda lihtsalt üle elada ja endale meelde tuleda, et tegelikult pole sina (suuremas osas) tema muredes süüdi.

2) Reaalselt tagasisidet anda.
Talle ei meeldinud miski sinu toote / teenuse juures ning ta peab vajalikuks sind sellest teavitada. Mõnikord on see arvamus paremini sõnastatud ning mõnikord üsna rohmakalt / labaselt / kiuslikult. Mõnikord konstruktiivne, tihti aga subjektiivne (mingi toote värv ei meeldinud vms). Voodi ei olnud piisavalt pehme. Teenindaja ei naeratanud. Ruum oli liiga soe / külm.
Sellised inimesed on üldjuhul rahul viisaka vastusega: “Täname tagasiside eest.”
Loomulikult tasub lisaks viisakale vastusele ka reaalselt süveneda, mis mureks oli ning vajadusel lisaks viisakale vastusele ka mingeid muudatusi teha. Kindlasti tuleb negatiivset tagasisidet süstematiseeritult koguda ning jälgida, kas samasugused probleemid korduvad. Kui juba kümnes klient järjest kurdab, et ruum on liiga külm, siis ehk tasuks selle murega midagi ette võtta.

3) Kompentsatsiooni / raha jahtivad inimesed.
See on lausa omaette liik. Niipea kui miski ei meeldi, üritatakse tootja / teenusepakkuja käest nõuda mingit kompensatsiooni. Toit ei maitsenud – palun lisaks vabandusele kinkekaarti mulle ja minu kümnele sõbrale. Teenus ei meeldinud (a’la muidu oli hästi, aga need punast värvi toolikatted ei meeldinud mulle) – palun tarbitud teenuse eest makstud raha tagasi + kompensatsiooni.
Need nõudmised võivad mõnikord ulmevaldkonda minna.
Selliste puhuks tasub oma teenuse tingimustesse kirja panna, et juhul kui toode / teenus vastab kirjeldatule ning objektiivseid puudujääke ei ole, siis toote/teenuse eest tasutud raha ei tagastata.
Juhul kui tõesti oli viga tootes või teenuses, siis muidugi vabandada ja üritada mõlema poole jaoks sobiv lahendus leida.

Mainin juurde, et ettevõtlusvaldkonnas on negatiivse tagasisidega toimetulemise oskus eriti oluline. Väljakutseks ettevõtjale (eriti väikeettevõtjale) on negatiivse tagasiside puhul enda jaoks kuldse kesktee leidmine.
Negatiivset tagasisidet ei tohi võtta liiga isiklikult ja hingega. Sel juhul põled väga kiiresti läbi. Samas ei saa negatiivseid arvamusi ka ignoreerida – klient on ikkagi see, kes sulle raha sisse toob ning tema arvamusega tuleb arvestada.
Seega tuleb ära kuulata, vaadata, kas annab midagi paremaks teha, klienti tagasiside eest tänada ning edasi minna. Ühe kogemuse võrra targemana.

Niikaua kui negatiivset tagasisidet andvaid kliente on vaid väike hulk, on kõik ju tegelikult hästi. Kõigile meeldida ei saa ning alati tuleb arvestada, et kliendibaas on läbilõige ühiskonnast. Nii nagu ühiskonnas on väga toredaid inimesi, neutraalseid inimesi ning püstihulle, on samamoodi ka sinu klientide hulgas.

Ülikooli viimase aasta algus

Koos septembri algusega algab uuesti ka koolitee. Minu jaoks sedakorda siis ülikoolis viimane õppeaasta.

Kombineerin ja sätin siin oma õpingukava ja aineid, arvutan ainepunkte. Äkitselt jõudis mulle kohale, et juba kohe-kohe pean ma ära otsustama oma lõputöö teema. Paanika!

Mul on mitu ideed, mille suunas võiks minna. Kõik võrdselt huvitavad. Siiamaani olen saanud ideedega mugavalt aega veeta, mõtistkleda ja otsustamist muudkui edasi lükata. Nüüd tuleb aga kohe valikuhetk. Ja juhendaja valik.

Lisaks erinevad õppeained, kooli ja töö kombineerimine, unetud ööd, kohvikooma……

Ühesõnaga – tere, september!

Aga vahva on ikkagi 🙂

Anneta, või muidu…

Tavaliselt aktiveeruvad annetuste nõudjad küsijad kaks korda aastas. Jõulude lähenedes (obviously) ning kevadel ilmade soojenedes. Üks neist kahest ajast aastas on koos jõulude saabumisega mõne kuu pärast jälle kätte jõudmas.

Küll astuvad tänaval / toidupoes ligi, küll nuiavad (e)kirja teel, küll telefoni teel. Ikka need küsijad, kes arvavad, et sa oma raskelt teenitud rahast osa just neile peaksid ära andma. Lihtsalt niisama. Sest, noh, neil on ju vaja. Ja kindlasti on sul rohkem kui neil. Nojah, viimane peab tõenäoliselt paika – mina käin päevad läbi tööl ja teenin raha, mitte ei mangu kaubanduskeskuses annetusi.

Kohati jääb erinevates meediaväljaannetes levivatest artiklitest ja arvamusavaldustest mulje, et iga kodanik PEAB annetama.
Annetusi suisa nõutakse, soovitakse reguleerida (loe: kodanikke annetama survestada) ning mõistetakse hukka need, kes annetada ei soovi.

Minu meelest on annetamine inimese vaba tahe. Väga häiriv on, et inimese vaba tahet aidata üritatakse kuidagi kohustuslikuks muuta ja reguleerida. Aitamise soov peab tulema inimese seest ning mitte kellelgi ei ole õigust hukka mõista, keda, kas ning millisel moel inimene toetab.

Kellele olen isiklikult vältinud igasugust annetamist:

• “Abiorganisatsioonid” * (igasugused punased/sinised/rohelised ristid, söögipangad jms) – neis puudub üldjuhul igasugune läbipaistvus, kellele ja mis tingimustel minu raha tegelikult läheb. Erinevad uuringud on näidanud, et suurem osa läheb tegelikult masinavärgi ülalpidamiseks*. Väga agressiivsed on nad ka oma kampaaniatega, mis omakorda eemale peletab. Lisaks annetuste nuiamisele nillivad nad ka riigilt minu poolt riigikassasse makstud maksuraha.
  * on üks erand nende organisatsioonide hulgas, kelle puhul on tegutsemispõhimõtted ja rahakasutus läbipaistev.
• Kampaaniate raames annetamine asjade jaoks, mis on tegelikult riigi ülesanne. Näiteks haiglale mingi aparaadi soetamine. Ma käin tööl, maksan makse (ausalt ja mitte vähe) ning eeldan, et sellest rahast ostetakse haiglatele vajalikud seadmed. Kui on raha peaministri eralennukiga sõidutamiseks, klaasist ristide püstitamiseks, riigiasutuste nimevahetuseks jms, siis on raha ka haiglate jaoks. Küsimus on prioriteetides, majandamises, juhtimises jm.

Keda ma toetan:

• Neid, kes ise midagi enda aitamiseks teevad.
  Näiteks turul ostan alati midagi nende tädikeste käest, kes on tulnud pensionilisa teenima. Lillekimbu, porgandid või muud. Nemad reaalselt TEEVAD midagi ning hea meelega toetan neid. Lisaks näen otse, kellele mu raha läheb. Mõnikord saab isegi tädiga jutuotsa veeretades terve tema eluloo teada.
• Otse neid inimesi, kellel on raske.
  Küll enamasti mitte rahaga, vaid vajaminevate esemetega.
• Üksikuid projekte ja ettevõtmisi, mida pean sel hetkel vajalikuks toetada.
  Üldjuhul on oluline näha, et keegi ei saa sellest isiklikku kasu, vaid tõesti tehakse suurest tegemise soovist ning asi on reaalselt vajalik.

Ja mida enam keegi mind üritab survestada kedagi / midagi toetama, seda vähem ma toetada tahan.

Elutarkus on näidanud, et need, kes tegelikult abi vajavad, need tavaliselt ei karju ega kerja. Nemad üritavad vaikselt hambad ristis hakkama saada ja ellu jääda. Nemad on tänulikud õnge eest (ja sedagi on neil piinlik vastu võtta) ning selle õnge abil saavad omale jalad alla ning aitavad oma piskust veel teisigi.
Kala järele kisendajad ning nõudjad jäävadki kisendama. Neile pole kunagi küllalt.

 

 

Sünnipäeval. Kainelt.

Käisin kolleegi sünnipäeval. Tegemist on sedasorti ägeda kolleegiga, kelle puhul pole ükski teema keelatud, kellega võiks iga kell luurele minna ning vaadi rummi ära juua. Eks seda viimast ole teinekord tehtud ka. Mitte just vaaditäis, aga paar pokaali veini me aeg-ajalt ikka mõnusalt ära lahendame.

Sünnipäeval olin aga terve õhtu täiesti kaine. Mis iseenesest ei ole minu jaoks midagi erilist kuna tavaliselt on ürituste puhul nagunii tegemist
a) tööalase üritusega
b) olen autoga
või
c) a+b kombineeritult.

Sel korral ei olnud aga tööalane üritus, seltskond oli äge ja oleks võinud natuke rihma lõdvemaks lasta. Paraku tuli mängu variant b ehk siis olin autoga.
Mis tähendas, et kohe ürituse alguses tuli teha valik, kas tarbida alkoholi ja jääda ööseks kolleegi juurde või olla kaine ja saada õhtuks koju. Peale jäi soov järgmisel hommikul oma voodis ärgata, seega võtsin õhtu alguses ühe tervituspokaali vahuveini ning ülejäänud õhtu (mis venis tegelikult varaste hommikutundideni) olin vee/limonaadi/kohvi peal.

Üle pika aja oli huvitav kogemus olla üks väheseid kaineid inimesi teiste, khm, veidi joogiste inimeste seltskonnas.

Sellised kogemused aitavad alati nii teisi kui ka veidi iseennast kõrvalt näha ja mõelda selle peale, kuidas inimesed alkoholi tarbinuna käituvad. Mõni jääb tukkuma. Mõni introvert joob ennast ekstroverdiks. Teine jälle kipub kõigile järjest kaela langema ja igavest sõprust/armastust tõotama. Ja mõne puhul nagu polegi väga aru saada, et ta midagi joonud oleks.

Põnev 🙂