Valimised ja sotsiaalmeedia

Kas teil on ka sotsiaalmeedias tuttavate seas mõni poliitik (või nn wannabe-poliitik)?

Mul on. Iga kord valimiste lähenedes olen sunnitud nii mõnegi inimese uudisvoo ära blokeerima.
Absoluutselt iga tegevus keeratakse valimisreklaamiks.
Teed lastele hommikul võileiba? Pilt sotsiaalmeediasse – #seisan laste tervisliku hommikusöögi eest #matimaasikas riigikokku 

Jõuad töölaua* taha? Pilt sotsiaalmeediasse – #tõsinetöövalimistenimel #keseitöötaseevalimisieivõida.
*Tööl endal muidugi pole valimistega mingit seost.

Ja nii edasi.

Isegi kui nende tuttavatega muul ajal hästi läbi saan, tuleb pool aastat enne igasuguseid valimisi kokkusaamisi piirata või need suisa ära jätta. Iga kohtumine lõppeb klõpsuga sotsiaalmeedias, ajupesuga kohtumise raames vms. Hoolimata sellest, et ma korduvalt ütlen, et pole sellest huvitatud.

Kõik suuremad või olulisemad üritused tuleb selliste eest salajas hoida, sest muidu lendavad kohale oma propagandat tegema. Isegi vanatädi juubel muutub sobivaks kohaks oma partei sõnumi levitamiseks.
“Oi, kui hea sült. Kas teadsite, et meie erakond toetab sülditootmise jätkumist Eestis? Just eelmisel nädalal oli meil kohtumine ja …….”

Oeh. Saaks ometi see trall juba läbi.

Kas tööandjal on õigus töötajat lahti lasta?

Töölepinguseadus on hea lihtne. Nii töötajal kui ka tööandjal on võimalik ühepoolselt mõistliku etteteatamisega töösuhe lõpetada. Tavaliselt on selleks 1 kuu ette, lepingus või kokkuleppel võib olla ka mingi muu tähtaeg.

Kui töötaja leiab parema koha, töö ei meeldi vms, siis annab teada, et tööandja hakaku uut töötajat otsima.

Kui ettevõtja leiab, et majandusolukord on s*tt, koostöö ei laabu või misiganes põhjusel, annab ta samuti teada, et kuu aja pärast lõpetame koostöö. Töötaja hakaku uut töökohta otsima.

Minu meelest loogiline – mõlemal lepingu osapoolel on võrdsed õigused töölepingu lõpetamise osas.

Nüüd hoopis eraldi tsirkus on avalikus sektoris ametnikuga töösuhte lõpetamine.
Tuleb välja, et seal on jäme ots antud ametniku kätte.

Nimelt on ametnikul küll õigus omal soovil ametist lahkuda.
Tööandja (ehk riigiasutus) aga töösuhet omal algatusel niisama lihtsalt lõpetada ei saa.
Ainult poolte kokkuleppel, koondamisega, distsiplinaarkaristusena vm selline tsirkus.

Sellepärast siis riigiasutustes nii tihti neid struktuurimuudatusi tehakse – siis saab mingi töökoha ära koondada ja niimoodi mittevajalikust ja ebaproduktiivsest inimesest lahti.

Jännata distsiplinaarkaristuste ja muu säärasega on libe tee. Vanad karastunud ametnikfossiilid on väga osavad JOKK-mängu mängima ja kõiki selliseid asju vaidlustama. Ükski juht ei julge niimoodi väga kangutama hakata.

Ja nii need fossiilametnikud siis istuvad ja terroriseerivad. Mitteametlikult esitavad ultimaatumeid – et makske ulmesumma (nt aasta palk) ja siis olen nõus kokkuleppel ära minema.

Asutusel on odavam ja lihtsam võtta juurde lisaametnik, kes selle fossiilametniku tegemata töö ära teeb. Palka saavad aga mõlemad.

Nii see ametnike armee aina paisub….

Mina leian, et vahet pole, kas ametnik või reatöötaja – töösuhtes peavad mõlemad osapooled olema võrdsed ning ka tööandjal peab olema soovi korral võimalik ilma suuremate probleemideta töösuhet lõpetada. Avalikus sektoris ei pea olema ametnikul eriõigust tööandjat terroriseerida.

See on aga see koht, kus läksin oma kolleegi (endise ametnikuga) vaat et nugade peale. Tema raiub tuimalt, et ei ole nii. Et ametnik peabki olema püha ja puutumatu. Et kui avalikus sektoris juht tahab töösuhet lõpetada, siis peabki korralikult maksma kokkuleppe eest. Tema arvates ei tule kõne allagi erasektoris levinud põhimõte, et kui koostöö tööandja ja töötaja vahel ei suju, siis tuleb see kiirelt lõpetada.

Mis te arvate?

Eestis ülikoolis õppimisest

Tarkusekuu alguse puhul jäi mulle näoraamatus silma Üliõpilaskondade Liidu postitus.

Kuigi ma pean sellest asutusest igati lugu ning üldiselt ajavad nad head asja, on mingid seisukohad, millega ma kohe kuidagi nõus ei saa olla.

Tsitaat: “Eurostudenti andmetel õpivad Eesti tudengid keskmiselt 31 tundi nädalas ning sellele lisaks töötavad 20 tundi nädalas, mis on võrreldes Euroopa keskmise 12 tunniga päris üllatav. Lubame, et pühendume ka sel aastal täie südamega üliõpilaste tingimuste parandamisele, et see 51 tundi töötamist ja õppimist nädalas ei jääks tudengielu lahutamatuks osaks.
Kui aasta jooksul vahepeal ikka väga raskeks läheb, siis tuleta endale meelde, et osade Eesti poliitikute arvates on Eestis õppimine võrreldav puhkusega kuurortis – olukord võiks ka hullem olla.”

Minule ei anna rahu see, et Eesti tudengielu üritatakse kuidagi väga mustades toonides näidata. Reaalsuses olen siiski nõus poliitikutega (ise ka ei usu, et seda ütlen) – ülikoolis õppimine ongi Eestis suisa puhkus. *
*Igaks juhuks tuletan meelde, et olen ise hetkel üliõpilane ning see ei ole mul ka esimene kord ülikoolis käia. Seega tean, millest räägin.

Miks ma nii arvan:
– ülikoolis õppimine on tasuta ja sisse saada ei ole keeruline (see, et praeguse tudengipõua ajal iga loll särasilmne tudengikandidaat vastu võetakse, on omaette teema).
– loengud ei alga päevaõppes üldjuhul enne kella 10 ning hiljemalt kella 15ks on läbi. Tavaliselt on üks päev nädalas loengutevaba. Kokkuvõttes lebom kui gümnaasiumis.
Jah, natuke kodutööd on, aga ma rõhutan – NATUKE. Üldjuhul liigutab tudeng siiski enne eksameid.
– õppejõud tudengitega individuaalselt ei tegele (sest enamasti on neil põhitöökoht ka või õpetavad mitmes ülikoolis vms ja nad lihtsalt ei jõua), seega on ainetest läbi saada lihtne.
– see jutt, kuidas tudeng IGA PÄEV palehigis varahommikust hilisõhtuni ainult õpib, on, vabandust väljenduse eest, hülgemöla. Ainuke koht, kus see võibolla kehtib, on meditsiinis ja juuras. Muidu hakkab tudeng liigutama enne eksameid.
– ausalt öeldes annaks tänane 3-aastane bakalaureuseõppe programm ilma liigselt rabelemata läbi võtta 1,5 aastaga. Mõistliku õppekorralduse juures annaks isegi siis veel täiskoormusega tööd teha selle õppimise kõrvalt. See kunstlik lohistamine – ei saa aru, kelle või mille jaoks see vajalik on.
– näitena (mitte enda kiitmise mõttes): mina jõuan täiskoormusega õppimise kõrvalt (küll kaugõppes) täiskoormusega ka töötada ning ei kurda liiga suure koormuse üle. Jah, sekka satuvad mõned unetud ööd, natuke närvipinget… aga see on lühiajaline. Kui ma ei käiks tööl, teeksin tudengina ilmselt midagi muud, mis mu aja õppimise kõrval ära täidaks ja ikka oleks neid unetuid öid ka. Suurem osa minu kursakaaslasi toimib samamoodi.
– mitte keegi ei ole öelnud, et ülikoolis peab lihtne olema! Mida rohkem pingutust ja vaeva, seda rohkem tulemust väärtustad. Ülikool EI OLE LAPSEPÕLVE PIKENDUS!
See ongi töö ja lisakoormus, aga see on TÄISKASVANUD INIMESE VALIK! Täiskasvanud inimest ei pea tema enda valikute eest kaitsma (mida Üliõpilaskondade Liit ilmselt teha üritab).
Kui on liiga raske, siis mine õpi kusagil mujal.
Kutsekoolis näiteks – seal makstakse mitmelgi erialal veel peale õppimise eest. Kvalifitseeritud ja kutseoskustega spetsialiste on meil hädasti vaja.
Lihtsalt sellepärast, et paaril tudengihakatisel on liiga palju vaba aega, et käia karjumas oma suure koormuse üle, ei ole vaja eeldada, et kõik tudengid on saamatud ning ei ole endale enne selgeks teinud ülikoolikoormust. Lihtsalt neil asjalikumatel on 100 asja teha ning neil ei ole aega karjumas käia oma suure koormuse üle. Kui neil vaba moment tekib, siis võtavad nad mõne vabaaine lisaks, lähevad trenni, võtavad lisatööotsa – kasutavad aega kasulikult.

Seltskonnas 30+ ja lastetuna

Oleme kaaslasega 30+ ja meil ei ole lapsi. Ümberkaudu on aga samas vanuses inimesed kõik agaralt paarituma ja paljunema asunud. Eks arusaadav ka, bioloogiline kell enam ei tiksu, vaid mõnel suisa möirgab.

Ühtepidi on see ju tore ja mul on sõprade-tuttavate üle hea meel. Tõesti on.

Aga.

Igal pool kirjutatakse värskete lapsevanemate oh-kui-raskest elust. Mitte keegi ei räägi  lastetute kogemusest kogu selle tralli keskel.

Meie sõpruskonnast (kitsas inimeste ring, kellega suhtlen veidi rohkem kui tööalaste tuttavatega) on… ainult üks inimene, kellel oma lapsi ei ole. See üks aga kantseldab vahelduva eduga oma kaaslase lapsi. Lisaks elab ta naaberriigis.

Oleme ootamatult olukorras, kus me ei sobitu enam mitte ühegi sõpruskonna ettevõtmisega, sest me ei suuda ennast lastega inimeste lainele häälestada. Pole vaja mainida, et nemad ilmselgelt meie huvidega eriti arvestada ei üritagi.
Sünnipäeva (või misiganes tähtpäeva) pidamine tähendab laste une-, lapsehoiu- ja mängugraafikute järgi ajastatud paaritunnist keskpäevast koosviibimist.
“Teeks nädalavahetusel midagi” tähendab, et see “midagi” peab olema titesõbralik ja soovitatavalt loomulikult koos järeltulijatega.
Kui ka õnnestub ilma lasteta kokkusaamine korraldada, siis on kohalejõudnud sellest lapsehoiulogistika korraldamisest nii kurnatud, et kõigepealt läheb hulk aega kurtmise peale kui raske seda logistikat korraldada oli.
Seejärel järgneb veel mingi hulk titeteemalist mõttevahetust (kuidas tited söövad, magavad, mängivad ning erinevused tittede vahel). Seejärel jõutakse sinnamaani, et peaks uurima, kuidas lapsel ja lapsehoidjal läheb.
Lastetule jagub tähelepanu vaid niipalju, kui aegajalt õhatakse, et “oh, mis sul/teil viga, …………………………………………/sisesta misiganes arusaam lastetute inimeste elust/” või siis “ah, sa ei saagi sellest aru, enne kui sul endal lapsed on.”

Kuigi mulle meeldib aegajalt sõprade ja nende lastega aega veeta, on midagi siiski puudu. Avastan ennast olukorrast, kus ei ole enam võtta kedagi, kellega minna spontaanselt road-tripile. Või teha üks mõnus veiniõhtu. Või kellele aeg-ajalt helistada peale pikka ja rasket tööpäeva või -nädalat ja teha pubis üks õlu. Või rabamatkale või piknikule minna (ei, piknik tittedega ei ole SEE).

Ma ei julge saata kutset sõpradele sellist tüüpi üritusele nagu MINA tahan korraldada. Esiteks ei taha oma sõpru kurvastada – ehk tunnevad nad ennast halvasti kui peavad ära ütlema. Teiseks soovin jätta vähemalt potentsiaalse võimaluse nendega tulevikus siiski normaalselt suhelda (ühel hetkel tulevad mõned lapsevanemad oma titemullist vast ikkagi välja). Kutse “ööbimisega pidu ilma lasteta” liigitaks mind ilmselt koheselt lapsevihkajate nimekirja, kellest suure kaarega mööda tuleb käia.
Kuigi noh, minu sünnipäev unustati titetralli keskel sel aastal nagunii ära….

Kuigi mul on sõprade üle hea meel, olen ma olukorras, kus 30+ vanuses pean hakkama uusi sõpru otsima. Mis 30+ vanuses oluliselt keerulisem kui 20+ vanuses.

Tööalaselt ei ole eriti kedagi võtta (enamus pereinimesed, minust 15+ aastat vanemad).

Ettepanekuid? Mõtteid?

 

 

Miks negatiivne tagasiside on oluline

Mõni aeg tagasi jäi silma üks blogipostitust nö tõrvatilgast meepotis – ehk siis enda arvates head asja tehes negatiivse tagasiside saamisest. Lugedes tekkis äratundmine.
Ei, ma ei ole paadunud negatiivne tagasisidestaja 🙂
Küll aga on mul erinevate negatiivsete tegelastega tulnud omajagu puid ja maid jagada. Sellest siis ka mõned mõtted. Ikka positiivselt.

Negatiivne tagasiside ei ole meeldiv. Kes meist ikka tahaks kuulda, et miski on s*tasti.
Samas on negatiivne tagasiside ka tagasiside. Sellest saab samuti teha järeldusi, õppida, areneda.

Mida negatiivse tagasiside andja tahab:

1) Ennast välja elada.
Tal on närvid püsti, töö on nõme, kodus perekond elab seljas ja ta otsib (vahel alateadlikult) kohta / inimest, mille või kelle peal ennast maandada.
Pikapeale õpid selliseid inimtüüpe ära tundma. Nendega pole suurt midagi peale hakata. Tuleb katsuda lihtsalt üle elada ja endale meelde tuleda, et tegelikult pole sina (suuremas osas) tema muredes süüdi.

2) Reaalselt tagasisidet anda.
Talle ei meeldinud miski sinu toote / teenuse juures ning ta peab vajalikuks sind sellest teavitada. Mõnikord on see arvamus paremini sõnastatud ning mõnikord üsna rohmakalt / labaselt / kiuslikult. Mõnikord konstruktiivne, tihti aga subjektiivne (mingi toote värv ei meeldinud vms). Voodi ei olnud piisavalt pehme. Teenindaja ei naeratanud. Ruum oli liiga soe / külm.
Sellised inimesed on üldjuhul rahul viisaka vastusega: “Täname tagasiside eest.”
Loomulikult tasub lisaks viisakale vastusele ka reaalselt süveneda, mis mureks oli ning vajadusel lisaks viisakale vastusele ka mingeid muudatusi teha. Kindlasti tuleb negatiivset tagasisidet süstematiseeritult koguda ning jälgida, kas samasugused probleemid korduvad. Kui juba kümnes klient järjest kurdab, et ruum on liiga külm, siis ehk tasuks selle murega midagi ette võtta.

3) Kompentsatsiooni / raha jahtivad inimesed.
See on lausa omaette liik. Niipea kui miski ei meeldi, üritatakse tootja / teenusepakkuja käest nõuda mingit kompensatsiooni. Toit ei maitsenud – palun lisaks vabandusele kinkekaarti mulle ja minu kümnele sõbrale. Teenus ei meeldinud (a’la muidu oli hästi, aga need punast värvi toolikatted ei meeldinud mulle) – palun tarbitud teenuse eest makstud raha tagasi + kompensatsiooni.
Need nõudmised võivad mõnikord ulmevaldkonda minna.
Selliste puhuks tasub oma teenuse tingimustesse kirja panna, et juhul kui toode / teenus vastab kirjeldatule ning objektiivseid puudujääke ei ole, siis toote/teenuse eest tasutud raha ei tagastata.
Juhul kui tõesti oli viga tootes või teenuses, siis muidugi vabandada ja üritada mõlema poole jaoks sobiv lahendus leida.

Mainin juurde, et ettevõtlusvaldkonnas on negatiivse tagasisidega toimetulemise oskus eriti oluline. Väljakutseks ettevõtjale (eriti väikeettevõtjale) on negatiivse tagasiside puhul enda jaoks kuldse kesktee leidmine.
Negatiivset tagasisidet ei tohi võtta liiga isiklikult ja hingega. Sel juhul põled väga kiiresti läbi. Samas ei saa negatiivseid arvamusi ka ignoreerida – klient on ikkagi see, kes sulle raha sisse toob ning tema arvamusega tuleb arvestada.
Seega tuleb ära kuulata, vaadata, kas annab midagi paremaks teha, klienti tagasiside eest tänada ning edasi minna. Ühe kogemuse võrra targemana.

Niikaua kui negatiivset tagasisidet andvaid kliente on vaid väike hulk, on kõik ju tegelikult hästi. Kõigile meeldida ei saa ning alati tuleb arvestada, et kliendibaas on läbilõige ühiskonnast. Nii nagu ühiskonnas on väga toredaid inimesi, neutraalseid inimesi ning püstihulle, on samamoodi ka sinu klientide hulgas.

Ülikooli viimase aasta algus

Koos septembri algusega algab uuesti ka koolitee. Minu jaoks sedakorda siis ülikoolis viimane õppeaasta.

Kombineerin ja sätin siin oma õpingukava ja aineid, arvutan ainepunkte. Äkitselt jõudis mulle kohale, et juba kohe-kohe pean ma ära otsustama oma lõputöö teema. Paanika!

Mul on mitu ideed, mille suunas võiks minna. Kõik võrdselt huvitavad. Siiamaani olen saanud ideedega mugavalt aega veeta, mõtistkleda ja otsustamist muudkui edasi lükata. Nüüd tuleb aga kohe valikuhetk. Ja juhendaja valik.

Lisaks erinevad õppeained, kooli ja töö kombineerimine, unetud ööd, kohvikooma……

Ühesõnaga – tere, september!

Aga vahva on ikkagi 🙂

Anneta, või muidu…

Tavaliselt aktiveeruvad annetuste nõudjad küsijad kaks korda aastas. Jõulude lähenedes (obviously) ning kevadel ilmade soojenedes. Üks neist kahest ajast aastas on koos jõulude saabumisega mõne kuu pärast jälle kätte jõudmas.

Küll astuvad tänaval / toidupoes ligi, küll nuiavad (e)kirja teel, küll telefoni teel. Ikka need küsijad, kes arvavad, et sa oma raskelt teenitud rahast osa just neile peaksid ära andma. Lihtsalt niisama. Sest, noh, neil on ju vaja. Ja kindlasti on sul rohkem kui neil. Nojah, viimane peab tõenäoliselt paika – mina käin päevad läbi tööl ja teenin raha, mitte ei mangu kaubanduskeskuses annetusi.

Kohati jääb erinevates meediaväljaannetes levivatest artiklitest ja arvamusavaldustest mulje, et iga kodanik PEAB annetama.
Annetusi suisa nõutakse, soovitakse reguleerida (loe: kodanikke annetama survestada) ning mõistetakse hukka need, kes annetada ei soovi.

Minu meelest on annetamine inimese vaba tahe. Väga häiriv on, et inimese vaba tahet aidata üritatakse kuidagi kohustuslikuks muuta ja reguleerida. Aitamise soov peab tulema inimese seest ning mitte kellelgi ei ole õigust hukka mõista, keda, kas ning millisel moel inimene toetab.

Kellele olen isiklikult vältinud igasugust annetamist:

  • “Abiorganisatsioonid” * (igasugused punased/sinised/rohelised ristid, söögipangad jms) – neis puudub üldjuhul igasugune läbipaistvus, kellele ja mis tingimustel minu raha tegelikult läheb. Erinevad uuringud on näidanud, et suurem osa läheb tegelikult masinavärgi ülalpidamiseks*. Väga agressiivsed on nad ka oma kampaaniatega, mis omakorda eemale peletab. Lisaks annetuste nuiamisele nillivad nad ka riigilt minu poolt riigikassasse makstud maksuraha.
    * on üks erand nende organisatsioonide hulgas, kelle puhul on tegutsemispõhimõtted ja rahakasutus läbipaistev.
  • Kampaaniate raames annetamine asjade jaoks, mis on tegelikult riigi ülesanne. Näiteks haiglale mingi aparaadi soetamine. Ma käin tööl, maksan makse (ausalt ja mitte vähe) ning eeldan, et sellest rahast ostetakse haiglatele vajalikud seadmed. Kui on raha peaministri eralennukiga sõidutamiseks, klaasist ristide püstitamiseks, riigiasutuste nimevahetuseks jms, siis on raha ka haiglate jaoks. Küsimus on prioriteetides, majandamises, juhtimises jm.

Keda ma toetan:

  • Neid, kes ise midagi enda aitamiseks teevad.
    Näiteks turul ostan alati midagi nende tädikeste käest, kes on tulnud pensionilisa teenima. Lillekimbu, porgandid või muud. Nemad reaalselt TEEVAD midagi ning hea meelega toetan neid. Lisaks näen otse, kellele mu raha läheb. Mõnikord saab isegi tädiga jutuotsa veeretades terve tema eluloo teada.
  • Otse neid inimesi, kellel on raske.
    Küll enamasti mitte rahaga, vaid vajaminevate esemetega.
  • Üksikuid projekte ja ettevõtmisi, mida pean sel hetkel vajalikuks toetada.
    Üldjuhul on oluline näha, et keegi ei saa sellest isiklikku kasu, vaid tõesti tehakse suurest tegemise soovist ning asi on reaalselt vajalik.

Ja mida enam keegi mind üritab survestada kedagi / midagi toetama, seda vähem ma toetada tahan.

Elutarkus on näidanud, et need, kes tegelikult abi vajavad, need tavaliselt ei karju ega kerja. Nemad üritavad vaikselt hambad ristis hakkama saada ja ellu jääda. Nemad on tänulikud õnge eest (ja sedagi on neil piinlik vastu võtta) ning selle õnge abil saavad omale jalad alla ning aitavad oma piskust veel teisigi.
Kala järele kisendajad ning nõudjad jäävadki kisendama. Neile pole kunagi küllalt.

 

 

Sünnipäeval. Kainelt.

Käisin kolleegi sünnipäeval. Tegemist on sedasorti ägeda kolleegiga, kelle puhul pole ükski teema keelatud, kellega võiks iga kell luurele minna ning vaadi rummi ära juua. Eks seda viimast ole teinekord tehtud ka. Mitte just vaaditäis, aga paar pokaali veini me aeg-ajalt ikka mõnusalt ära lahendame.

Sünnipäeval olin aga terve õhtu täiesti kaine. Mis iseenesest ei ole minu jaoks midagi erilist kuna tavaliselt on ürituste puhul nagunii tegemist
a) tööalase üritusega
b) olen autoga
või
c) a+b kombineeritult.

Sel korral ei olnud aga tööalane üritus, seltskond oli äge ja oleks võinud natuke rihma lõdvemaks lasta. Paraku tuli mängu variant b ehk siis olin autoga.
Mis tähendas, et kohe ürituse alguses tuli teha valik, kas tarbida alkoholi ja jääda ööseks kolleegi juurde või olla kaine ja saada õhtuks koju. Peale jäi soov järgmisel hommikul oma voodis ärgata, seega võtsin õhtu alguses ühe tervituspokaali vahuveini ning ülejäänud õhtu (mis venis tegelikult varaste hommikutundideni) olin vee/limonaadi/kohvi peal.

Üle pika aja oli huvitav kogemus olla üks väheseid kaineid inimesi teiste, khm, veidi joogiste inimeste seltskonnas.

Sellised kogemused aitavad alati nii teisi kui ka veidi iseennast kõrvalt näha ja mõelda selle peale, kuidas inimesed alkoholi tarbinuna käituvad. Mõni jääb tukkuma. Mõni introvert joob ennast ekstroverdiks. Teine jälle kipub kõigile järjest kaela langema ja igavest sõprust/armastust tõotama. Ja mõne puhul nagu polegi väga aru saada, et ta midagi joonud oleks.

Põnev 🙂

 

Sarkasm teise emakeelena

Sattusin lugema postitust sarkasmi ja iroonia teemal ja tekkis tahtmine sõna võtta.

Tean, et kipun liigagi sageli olema see tüüpiline terava keelega eestlane, kes armastab nii sõprade kui ka iseenda üle nalja visata.
Mitte küll päris “onu Heino” stiilis, kuid tihti pigem tumeda alatooniga. Sarkasm ja iroonia läbisegi.

Aja jooksul olen siiski õppinud, et päris mina ise kogu oma musta huumoriga saangi olla head sõprade ja pere seltskonnas. Mujal tuleb olla ettevaatlik.

Välisriikides ning kodumaistes ametlikes ja poolametlikes seltskondades on paslik viisakas neutraalne pastelltoonides small-talk. Räägime ilmast, näpuotsaga poliitikast, viimastest päevakajalistest sündmustest. Ebameeldivad ja potentsiaalselt eriarvamusi väljatoovad teemad jätame sujuvalt vestlusteemade hulgast välja.

Ja teate mis? Mulle sellised small-talk vestlused ei meeldi. Töö tõttu on mitmeid selliseid pastell-seltskondlikke üritusi. Saan nendega hakkama kui vaja.
Samas meeldivad mulle just sellised veidi musta huumoriga segatud vestlused. Need, kus inimesed avaldavad oma tõelist arvamust ja näitavad iseloomu. Kus ma saan aimu oma vestluspartneri tegelikust mõttemaailmast ja olemusest.

Vestlus ilma aasimise ja sarkasmita on minu jaoks…. lihtsalt nagu pastelltoonides vahtrapuu keset sügisest värvidemängu.

Nõustun muidugi algselt viidatud blogipostituses toodud arvamusega, et kõigil vestluse osapooltel peab olema mugav. Vestluses peab igaühel olema võimalik säilitada eneseväärikus ning eriarvamusi tuleb tolereerida. Vajadusel ka mõni liig tuliseks kiskunud arvamusvahetus lõpetada kokkuleppega: “Lepime kokku, et meil ongi selles asjas eriarvamus.”

Vestluspartnerite vastuvõtlikkust tumedatoonilisele huumorile testin tavaliselt naljadega enda suunas või mõnel neutraalsel teemal. See näitab tavaliselt ka kohe ära, kas teine inimene on samal lainel.

Raskem juhus on aususega. Algselt viidatud postituses (ja kommentaarides) tundus kohati, et lihtne ausus oli iroonia ja sarkasmiga samassse patta pandud.
Minul on esinenud juhtumeid, kus ma enda arvates ei ole mitte midagi halvasti öelnud. Olen lihtsalt küsimuse peale ausalt oma arvamust avaldanud. See omakorda on mingil põhjusel toonud kaasa ..khm.. põnevaid reaktsioone.
Või siis olen viidanud (emotsiooni- ja hinnanguvabalt) mingitele detailidele, mis on valesti (mitte minu arvamuse kohaselt, vaid seaduste / reeglite / regulatsioonide kohaselt). Selle peale samuti saanud vastu ülisuure solvumise ja pisarad ja süüdistused.

Jutt valgus natuke laiali.
Mõte on igaljuhul see, et sarkasm, iroonia ja lihtne ausus ei käi päris ühte patta.
Iga inimese naljasoon ning vastuvõtlikkus nii huumorile kui ka lihtsale aususele on erinev. On neid, kes lihtsalt “näpu püsti tõstmise” (ei, ma ei mõtle keskmise sõrme näitamist) peale solvuvad.