Riburadapidi ilmub viimasel ajal artikleid meie riiki haaranud tööjõupuudusest.
Arvamusi ja süüdistusi loobitakse igas suunas.
Võimalikud töötajad ütlevad iga teematõstatuse peale, et makstagu palka, küll siis töötajad tulevad.
Tööandjad ütlevad, et antagu vähemalt mõni tõsiseltvõetav töötaja, kellega üldse palgast rääkida.
Lisaks olla noored lumehelbekesed, vanad lootusetult “aegunud”, keskmikud ebausaldusväärsed kuna neil on lapsed jne.
Vaatan asja korra natuke teise pilguga. Loomulikult ei pruugi minu arvamus ainuõige olla ja mõtted teretulnud.
Miks töötajaid napib?
- Kaubandus- ja teeninduspinna ja -ettevõtete ebaproportsionaalselt suur hulk Eesti elanikkonna arvu suhtes.
Linnades kerkib kaubandusettevõtteid nagu seeni peale vihma. Keskus sinna, shopping-center tänna, restoran ühele nurgale, kohvik-butiik teisele.
Selgelt joonistub välja, et tööjõupuudus räsib kõige hullemini teenindussektorit. Loogika ütleb, et kui kaubanduspinda on liiga palju, et saagi kõigile piisavalt kliente jaguda. Kliendid hajuvad erinevate keskuste vahele ära, korralikult ei teeni ükski kaubandusettevõte. Kui käivet on vähevõitu, hinda tõsta ei saa, siis ei saa ka teenindajale normaalset palka maksta. Kui teenindaja normaalset palka ei saa, siis kaob tal motivatsioon seda tööd teha.Pealegi – kui palju neid teenindajaid ühiskonda jagub? Kõik ei saa minna teenindajateks, jaguma peab ka teistele elualadele. - Töötingimused
Hea küll, saame aru, et palka tõsta alati ei saa, aga töötingimuste osas on ju ometi läbirääkimise ruumi. Ei?
Tihti nõutakse töötajatelt tarbetut aruandlust, mingite iganenud reeglite täitmist.
Kontoritöö puhul, kus otseselt leti taga klienti teenindama ei pea, ei ole mõistlik iga hinna eest 8-17 kontoris istumist nõuda.
Iga senti ei ole mõtet pooleks ajada (nt tean ettevõtet, kus töötajatele ei lubata isegi post-it märkmepaberit osta kuna olla kallis. Töötajad ostavad omale töövahendid ise kuna ei jõua tööandjaga kakelda, tööandja jaoks on selge kokkuhoid). - Tööaeg
Läheb natuke töötingimuste alla, aga väärib ka eraldi punkti.
Kuigi tööjõudu on vähe, siis endiselt kaaluvad ettevõtted väga vähe osalise ja paindliku tööaja võimalusi.
Tean paljusid, kes võtaksid endale väikese koormusega lisa-tööotsa, aga sobivat võimalust ei ole. Ikka täiskoormus, äärmisel juhul pool koormust, rangelt reguleeritud tööajaga.
Igasugused komplekteerimised, sorteerimised jms töö – pole ju oluline, kas seda teha päeval või öösel. Kas teha 8h järjest või 2h kaupa erinevatel aegadel. Oluline, et töö tehtud saaks.
Klienditeeninduse puhul – jah, telefoni vastuvõtmine toimub päevasel ajal. Kirjalikele päringutele saab vabalt vastata ka õhtul/öösel/nädalavahetusel. - Palju ülemusi
Eestlane tahab olla ülemus, mitte töötaja. Seega on ettevõtetes palju nö “jupijumalaid.” Kahe töötajaga osakondi, millele osakonnajuhti on vaja – neid saab ju lõputult teha. Eesti on väike, seega paljud sellised kohad täidetakse “oma jopedega.” Kui ka kohta ei ole, siis “omale jopele” ikka tehakse. Sagedamini riigiasutuses, kuid esineb tihti ka eraettevõtetes. Juhtimisoskusteta väikeseid Napoleone jagub sellistele positsioonidele hulgi. Nende peamine töö on aja ja raha raiskamine ja töötajate motivatsiooni vähendamine.
Teate ju küll seda lugu usinast sipelgast… - Ebamõistlikud nõuded tööle kandideerimisel
Tüüpiline töökuulutus nõuab kõrgharidust, soovitavalt magistrikraadi, 3 keele oskust, vähemalt 5-aastast erialast töökogemust…. jne.
Eriti usinad on selliseid töökuulutusi tootma avaliku sektori asutused ja suurettevõtted, kus tavapärase kontoritöötaja tööks piisab reaalselt põhiharidusest (mõnel juhul piisaks ka dresseeritud ahvist).
Erasektoris vaikselt saadakse juba aru, et kõige olulisem on inimese iseloom ja õppimisvõime. Kogemus mängib ka natuke rolli, aga tihti on paljud asjad õpitavad. Mitte ükski paber ei tee tööd ja paber matsi ei riku ka. Enamasti seda 3 keelt vaja ei ole (ka riigiasutuses ei ole). Erialane pikk töökogemus on (mõningate eranditega) kompenseeritav õppimisvõime ja silmaringiga jne.
Kurja juur on paisuvad personaliosakonnad, kes enamasti üritavad oma olemasolu õigustada ja nui neljaks “parimat hüper-super-ideaalset” töötajat leida, keda reaalsuses olemas ei ole. Pigem selliseid töökuulutusi nähes jätavad normaalsed töötegijad kandideerimata, sest neil ei ole aega n+1 kandideerimisvooru läbimiseks, grupivestlusteks teemal “mis on sinu suurim unistus” jne.
Potentsiaalse töötaja peas on kaks küsimust:
1) Mida tööandja tahab ja kas ma suudan seda pakkuda?
2) Mida tööandja pakub ning kas mulle see sobib?
Igasugused voorud ja lõputud vestlused visioonist, missioonist, eluunistustest ja muud murumängud – neid pidagu personaliosakonnad isekeskis.