Tarkusekuu alguse puhul jäi mulle näoraamatus silma Üliõpilaskondade Liidu postitus.
Kuigi ma pean sellest asutusest igati lugu ning üldiselt ajavad nad head asja, on mingid seisukohad, millega ma kohe kuidagi nõus ei saa olla.
Tsitaat: “Eurostudenti andmetel õpivad Eesti tudengid keskmiselt 31 tundi nädalas ning sellele lisaks töötavad 20 tundi nädalas, mis on võrreldes Euroopa keskmise 12 tunniga päris üllatav. Lubame, et pühendume ka sel aastal täie südamega üliõpilaste tingimuste parandamisele, et see 51 tundi töötamist ja õppimist nädalas ei jääks tudengielu lahutamatuks osaks.
Kui aasta jooksul vahepeal ikka väga raskeks läheb, siis tuleta endale meelde, et osade Eesti poliitikute arvates on Eestis õppimine võrreldav puhkusega kuurortis – olukord võiks ka hullem olla.”
Minule ei anna rahu see, et Eesti tudengielu üritatakse kuidagi väga mustades toonides näidata. Reaalsuses olen siiski nõus poliitikutega (ise ka ei usu, et seda ütlen) – ülikoolis õppimine ongi Eestis suisa puhkus. *
*Igaks juhuks tuletan meelde, et olen ise hetkel üliõpilane ning see ei ole mul ka esimene kord ülikoolis käia. Seega tean, millest räägin.
Miks ma nii arvan:
– ülikoolis õppimine on tasuta ja sisse saada ei ole keeruline (see, et praeguse tudengipõua ajal iga loll särasilmne tudengikandidaat vastu võetakse, on omaette teema).
– loengud ei alga päevaõppes üldjuhul enne kella 10 ning hiljemalt kella 15ks on läbi. Tavaliselt on üks päev nädalas loengutevaba. Kokkuvõttes lebom kui gümnaasiumis.
Jah, natuke kodutööd on, aga ma rõhutan – NATUKE. Üldjuhul liigutab tudeng siiski enne eksameid.
– õppejõud tudengitega individuaalselt ei tegele (sest enamasti on neil põhitöökoht ka või õpetavad mitmes ülikoolis vms ja nad lihtsalt ei jõua), seega on ainetest läbi saada lihtne.
– see jutt, kuidas tudeng IGA PÄEV palehigis varahommikust hilisõhtuni ainult õpib, on, vabandust väljenduse eest, hülgemöla. Ainuke koht, kus see võibolla kehtib, on meditsiinis ja juuras. Muidu hakkab tudeng liigutama enne eksameid.
– ausalt öeldes annaks tänane 3-aastane bakalaureuseõppe programm ilma liigselt rabelemata läbi võtta 1,5 aastaga. Mõistliku õppekorralduse juures annaks isegi siis veel täiskoormusega tööd teha selle õppimise kõrvalt. See kunstlik lohistamine – ei saa aru, kelle või mille jaoks see vajalik on.
– näitena (mitte enda kiitmise mõttes): mina jõuan täiskoormusega õppimise kõrvalt (küll kaugõppes) täiskoormusega ka töötada ning ei kurda liiga suure koormuse üle. Jah, sekka satuvad mõned unetud ööd, natuke närvipinget… aga see on lühiajaline. Kui ma ei käiks tööl, teeksin tudengina ilmselt midagi muud, mis mu aja õppimise kõrval ära täidaks ja ikka oleks neid unetuid öid ka. Suurem osa minu kursakaaslasi toimib samamoodi.
– mitte keegi ei ole öelnud, et ülikoolis peab lihtne olema! Mida rohkem pingutust ja vaeva, seda rohkem tulemust väärtustad. Ülikool EI OLE LAPSEPÕLVE PIKENDUS!
See ongi töö ja lisakoormus, aga see on TÄISKASVANUD INIMESE VALIK! Täiskasvanud inimest ei pea tema enda valikute eest kaitsma (mida Üliõpilaskondade Liit ilmselt teha üritab).
Kui on liiga raske, siis mine õpi kusagil mujal.
Kutsekoolis näiteks – seal makstakse mitmelgi erialal veel peale õppimise eest. Kvalifitseeritud ja kutseoskustega spetsialiste on meil hädasti vaja.
Lihtsalt sellepärast, et paaril tudengihakatisel on liiga palju vaba aega, et käia karjumas oma suure koormuse üle, ei ole vaja eeldada, et kõik tudengid on saamatud ning ei ole endale enne selgeks teinud ülikoolikoormust. Lihtsalt neil asjalikumatel on 100 asja teha ning neil ei ole aega karjumas käia oma suure koormuse üle. Kui neil vaba moment tekib, siis võtavad nad mõne vabaaine lisaks, lähevad trenni, võtavad lisatööotsa – kasutavad aega kasulikult.
