Sarkasm teise emakeelena

Sattusin lugema postitust sarkasmi ja iroonia teemal ja tekkis tahtmine sõna võtta.

Tean, et kipun liigagi sageli olema see tüüpiline terava keelega eestlane, kes armastab nii sõprade kui ka iseenda üle nalja visata.
Mitte küll päris “onu Heino” stiilis, kuid tihti pigem tumeda alatooniga. Sarkasm ja iroonia läbisegi.

Aja jooksul olen siiski õppinud, et päris mina ise kogu oma musta huumoriga saangi olla head sõprade ja pere seltskonnas. Mujal tuleb olla ettevaatlik.

Välisriikides ning kodumaistes ametlikes ja poolametlikes seltskondades on paslik viisakas neutraalne pastelltoonides small-talk. Räägime ilmast, näpuotsaga poliitikast, viimastest päevakajalistest sündmustest. Ebameeldivad ja potentsiaalselt eriarvamusi väljatoovad teemad jätame sujuvalt vestlusteemade hulgast välja.

Ja teate mis? Mulle sellised small-talk vestlused ei meeldi. Töö tõttu on mitmeid selliseid pastell-seltskondlikke üritusi. Saan nendega hakkama kui vaja.
Samas meeldivad mulle just sellised veidi musta huumoriga segatud vestlused. Need, kus inimesed avaldavad oma tõelist arvamust ja näitavad iseloomu. Kus ma saan aimu oma vestluspartneri tegelikust mõttemaailmast ja olemusest.

Vestlus ilma aasimise ja sarkasmita on minu jaoks…. lihtsalt nagu pastelltoonides vahtrapuu keset sügisest värvidemängu.

Nõustun muidugi algselt viidatud blogipostituses toodud arvamusega, et kõigil vestluse osapooltel peab olema mugav. Vestluses peab igaühel olema võimalik säilitada eneseväärikus ning eriarvamusi tuleb tolereerida. Vajadusel ka mõni liig tuliseks kiskunud arvamusvahetus lõpetada kokkuleppega: “Lepime kokku, et meil ongi selles asjas eriarvamus.”

Vestluspartnerite vastuvõtlikkust tumedatoonilisele huumorile testin tavaliselt naljadega enda suunas või mõnel neutraalsel teemal. See näitab tavaliselt ka kohe ära, kas teine inimene on samal lainel.

Raskem juhus on aususega. Algselt viidatud postituses (ja kommentaarides) tundus kohati, et lihtne ausus oli iroonia ja sarkasmiga samassse patta pandud.
Minul on esinenud juhtumeid, kus ma enda arvates ei ole mitte midagi halvasti öelnud. Olen lihtsalt küsimuse peale ausalt oma arvamust avaldanud. See omakorda on mingil põhjusel toonud kaasa ..khm.. põnevaid reaktsioone.
Või siis olen viidanud (emotsiooni- ja hinnanguvabalt) mingitele detailidele, mis on valesti (mitte minu arvamuse kohaselt, vaid seaduste / reeglite / regulatsioonide kohaselt). Selle peale samuti saanud vastu ülisuure solvumise ja pisarad ja süüdistused.

Jutt valgus natuke laiali.
Mõte on igaljuhul see, et sarkasm, iroonia ja lihtne ausus ei käi päris ühte patta.
Iga inimese naljasoon ning vastuvõtlikkus nii huumorile kui ka lihtsale aususele on erinev. On neid, kes lihtsalt “näpu püsti tõstmise” (ei, ma ei mõtle keskmise sõrme näitamist) peale solvuvad.

 

 

 

Puhkusest…. ja läbipõlemisest

Juulikuu. Kontorid on tühjad, sotsiaalmeedia täis rõõmsaid puhkusepilte ja tööjutud kuulutatud (puhkavate inimeste seas) tabuteemaks. Puhkus on mõeldud tööst eemaldumiseks ning akude laadimiseks.

Viimastel aastatel täheldan aga imelikku ja suisa ohtlikku trendi. 

Selle trendi võttis kokku üks minu hea kolleeg sõnadega: “Puhkus tähendab seda, et ei pea kella kaheksaks kontorisse minema ja enne kella viite võib ära tulla.” Kurb, aga tõsi.

Puhkusele mineja seadistab e-postkasti automaatvastaja, andes sellega teada oma äraoleku aja ja asendaja. Annab kolleegidele-koostööpartneritele teada, et puhkab. Ja siis veedab suure osa puhkusest ikkagi tööasjadega tegeledes.

Need, kellel parasjagu puhkus ei ole, võtavad loomulikuna seda, et puhkaval inimesel on rüperaal ja nutitelefon ühes ning keegi ennast 100% välja ei lülitagi.

Tavapärased on telefonikõned “Loodan, et sa veel ei puhka? Ah puhkad? Nojah, veab sul, aga kuule, mul siin üks mure……” või “Ma vaatasin, et su e-postilt tuli automaatvastus, aga……”

Jah, loomulikult on sellise kõne peale viisakalt võimalik öelda, et sellega tegeleb asendaja x, aga puhkuserahu on korraks häiritud ja mõte tööasjadele suunatud. Kõne kestab vaid hetke, aga aju on veel pikaks ajaks tööteemasid kerimas.

Tihti need helistajad ei taha halba, vaid nad lihtsalt ei mõtle ega anna endale aru, et sellise tegevusega rikutakse teise inimese võimalus tööst välja lülituda ning reaalselt puhata.

Eriti hulluks on asi läinud nutitelefonide ja sotsiaalmeedia laia levikuga. FB Messenger, Instagram, Snapchat, Whatsapp jne – kusagilt oled ikka leitav. Ja noh, esmapilgul tundub ka ohutu – mis seal ikka, lahendan selle ühe asjakese ära. Ehk isegi veidi meelitav – näe, ei saa nad ikka ilma minuta hakkama.

Pikas perspektiivis maksab selline asjade kulg siiski kätte. Aju ei ennast tööst välja lülitada ning tulemuseks on lõpuks krooniliselt väsinud ja läbipõlenud inimesed.

Langeb tööviljakus, rahulolu töö- ja eraeluga. Ühtäkki imestame, et kuis siis nii? Kes on süüdi? Ikka ise.  

Tõesti 100% välja lülitada on raske. Ikka võib ette tulla hädaolukordi ja selle tarbeks peab mingi kontakt olema. 

Soovitused tööl olijale:

Järgmine kord kui tekib soov puhkavale kolleegile või koostööpartnerile helistada/kirjutada, mõtle läbi:

– kas see teema on nii pakiline, et ei kannata kohe kuidagi puhkuse lõpuni oodata? Tegelikult ka? Kui tegemist ei ole elu ja surma küsimusega, siis jäta puhkusel olev inimene pigem rahule.

– kas selle teemaga saaks tegeleda asendaja (kelle andmed on üldjuhul näiteks e-posti automaatvastuses kirjas)? Jah, võibolla pead asendajale paar minutit teemat selgitama, aga kas see paar minutit on elu ja surma küsimus? Kui ei ole, siis räägi asendajaga ja jäta puhkav inimene pigem rahule.

– kas ma ise tahan, et puhkuse ajal keegi mind pidevalt mittepakiliste tööasjadega tülitataks? Kui ei taha, siis katsu ka ise teisi mitte puhkuse ajal segada.

Soovitused puhkajale:

Kui keegi tülitab mingi tööalase küsimusega, siis mõtle:

– kas mu e-postil on automaatvastaja peal? Kui jah, siis ei pea sellele kirjale reageerima. Veel parem on e-postkasti üldse mitte puhkuse ajal jälgida (kui on olemas asendaja vms).

E-posti automaatvastajas ära märgi oma mobiilinumbrit (kui just tööandja selle eest eraldi ei maksa ning ei ole kirjalikku kokkulepet, et puhkuse ajal “valves” oled). Mobiilinumber automaatvastajas annab juba iseenesest sõnumi, et tegelikult võib sind häirida.

– kui on olemas töötelefon, siis vaata oma töölepingust üle, kas sul on kohustus puhkuse ajal töökõnedele vastata. Enamasti ei ole. Sel juhul võid töötelefoni jätta puhkuse ajaks kontorisse või suunata kõik kõned ümber asendajale (või sekretärile). Tean mitut inimest, kes just nii teevadki.

– kui tegemist on isikliku telefoninumbriga, siis informeeri asendajat ja/või sekretäri, et sa soovid, et sind puhkuse ajal tööteemadega ei segataks (v.a hädaolukord). Nähes tööalaseid numbreid helistamas, ei pea neid vastu võtma. Võimalus on mitte vastata ning saata vastuseks sõnum: “Olen puhkusel. Palun pöörduge ……..”

– sotsiaalmeedias võib samamoodi tööteemadele enda jaoks kujundada nö stampvastuse. Näiteks “Olen puhkusel ja tööasjadest eemal. Palun pöördu(ge) xxxxxx poole, kes selle teemaga tegeleb” või “Olen puhkusel ja saan selle teemaga tegeleda kõige varem alates xxxx.” Nii oled reageerinud, aga ei pea siiski tööasjadega tegelema hakkama.

Puhakem ja laskem ka teistel puhata. Nii on lõpptulemusena kõigil rõõmsam ja toredam 🙂

Kuidas täiskasvanuna (mitte) ülikooli astuda

Haridus on üks minu lemmikteemasid, mille kallal ma ikka ja jälle “hambaid teritan.”
Postituse mustand on siin rippunud juba ammu ja tundus, et just täna on paslik see viimistleda. Ikkagi kevadised sisseastumised varsti tulemas.

Sel aastal tekkis mul mõte poolikut haridusteed jätkata.
Sest noh, paberiusku Eestis loeb siiski diplom. See maagiline paber avab igasuguseid uksi, mille avamiseks tervest mõistusest, ulatuslikust erialasest töökogemusest ning pidevast enesetäiendusest ei piisa. Viimased kolm küll diplomi olemasolul tihti nõutavad ei ole.

Õppekavade läbikammimine ning paar sisseastumiskatset andsid kustumatu elamuse.
Sain teada, et kõige ebameeldivam tudengikandidaat ülikooli jaoks paistab olevat inimene, kellel on juba mingi haridus ja elukogemus olemas, kes julgevad küsimusi esitada ja oma peaga mõelda.
Ideaalne variant on tubli 17-18 aastane noor, kes alg-põhi-gümnaasiumihariduse konveierilindilt otse ülikooli päevaõppesse veereb ning 3 aastat hiljem masstoodanguna diplom pihus ja õnnis naeratus näol uksest välja astub.

Mind ootas 3 sisseastumiskatset.
Ühe eriala puhul oli ainult test.
Ühe eriala puhul oli test + vestlus.
Ühe eriala puhul oli ainult vestlus.

Mitte ühegi puhul ei saanud ma tegelikult aru, mida test (või vestlus) täpselt mõõdab ning mille alusel tulemusi mõõdetakse / arvutatakse.

1) Test + vestlus
Test oli valikvastustega. Rohkem kui 1 variant võis olla õige.
Nii mõnigi küsimus oli stiilis (illustreeritud näide, reaalselt sellist küsimust ei olnud):
Küsimus: “Oled sa hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?”
Vastusevariandid: jah; ei; kolmapäeviti ei joo; aga sina?
Igal juhul oli selgelt näha, et reaalselt oli vaja mingit eelinfot, milliseid vastuseid selles konkreetses koolis “õigeks” loetakse.
Järgnes vestlus, kus pööritati silmi minu eelneva (peaaegu lõpetatud) hariduse peale. Jah, eelnev haridus oli totaalselt teisest valdkonnast. Mis siis?
Julgesin ka ise esitada küsimusi õppekava ülesehituse ja õppekorralduse kohta. Jälle pööritati silmi.
See oli ka eriala, kus ma konkurentsist välja langesin.

2) Ainult test
Mingi osa testist oli täiesti arusaadav.
Teised osad jälle mitte kuna oli võimatu aru saada, mida konkreetselt hinnatakse ja kuidas. Testis oli väga tugevalt tunda gümnaasiumi kontrolltöö ülesehitust.
Sellel erialal jäin vahetult “joone alla.” Ca 200 inimesest sai sisse 30.

3) Ainult vestlus.
Vestlusel selgus, et eeldati mõne dokumendi kaasasolekut, mille vajalikkust kusagil eelnevalt mainitud ei olnud. Selle ka välja tõin.
Märkusena: jah, lugesin KÕIK kandideerimist puudutavad dokumendid enne läbi. Juba enne vestlust saatsin neile e-kirjaga info, et erinevates kanalites olev info omavahel ei klapi.
Vestlus ise oli…noh, mitte eriti süsteemne.
Paari küsimuse puhul oli aru saada, mida “mõõdeti.” Osade puhul oli tegemist selgelt olukorraga, kus küsiti suvalisi küsimusi lihtsalt selleks, et midagi küsida.
Sellel erialal sain kooli sisse.

Ma ei tea… äkki on viga minus ja ma lihtsalt ei saa asjast aru?

Ma pean igapäevatööna ka tegelema igasuguste hindamiste ja kommunikatsiooniga. Hindamist nõudvate asjade puhul pean tagama selle, et inimene saab väga konkreetselt aru, mida temalt nõutakse ning milliste kriteeriumite alusel kujuneb hinne. Ei tule kõne allagi, et ma paneksin kuhugi kirja, et “tulemus sõltub 100% vestluse tulemustest” ja kõik.

Ehk tundub seepärast mulle imelik, et ülikoolid endale niisugust asja lubada saavad. Nojah, tugevama positsioonilt muidugi saavad. Sest mida sina, hariduseta nolk, ikka vaidlustad. Küll kõrgeltharitud spetsialistid teavad, mida nad teevad.

 

 

Vana kokkuvõtted ja uue hoovõtted*

On uue aasta esimene päev.

Blogroll ja FB sein nõuavad kordamööda tähelepanu – vana aasta kokkuvõtted ja uusaastasoovid. Üks ilusam (ja klišeedest nõretavam) kui teine.

Katsun ka kuidagi sõnu ja mõtteid ritta seada. Peamiselt ikka iseenda jaoks, et peas toimuvas segaduses selgust saada.

Minu jaoks tõi 2016 vastuseta küsimusi, lõpuni mõtlemata mõtteid, sihitut tormamist, poolikuid lahendusi, ajutisust ja palju palju muud. Segast, tundmatut, harjumatut.

Loomulikult ka õppimist, uusi inimesi, häid mõtteid ning toredaid hetki.
Kuid see tume ja tundmatu jäi kahjuks enamusse.

Kõige rohkem on nüüd, aasta vahetudes, kahju, et sel aastal päris õiget pühadetunnet ei tekkinudki. Muidu on traditsiooniliselt olnud pühad ja aastavahetus see aeg, kus mõtted selginevad, tekib mingi uus (l)ootus ja kõik tundub kuidagi…parem. Sel aastal jäi see kõik kuidagi ära.
Paljud ümberringi süüdistavad selles pühadetunde olemata olemises lumepuudust. Mina seda ei usu. Pigem paistab, et äsjalõppenud aasta oligi raske igas plaanis ja pühad ei suuda sel korral kogu seda raskust minema viia.

Paljudel on olnud rasked isiklikud lahingud ja üleelamised. Riiklikul tasandil on palju ebakindlust ja ootamatusi. Isegi loodus tundub segaduses olevat ning ei saa enam aru, kuidas toimima peaks. Rääkimata globaalsest peataolekust.
Toimus palju muutusi, veel rohkem on veel tulemas.
Aasta jooksul lahkus palju olulisi inimesi. On tulnud kohaneda, leppida, hakkama saada.
Kõik toimunu on esitanud tõsise väljakutse inimeste uskumustele, harjumustele, traditsioonidele. Harjunud käitumismudelid enam ei toimi, uusi aga veel ei ole. Kõiki ja kõike hõlmav teadmatus ja ebakindlus.

Jah, kindlasti on see kõik millekski hea. Täna, praegu ja nüüd on see kõik aga nii kuratlikult raske ja keeruline.

Ma ei oska enam kokku lugeda neid kordi aasta jooksul, mil mõtlesin, et enam hullemaks ei saa ju minna. Kordi, mil hämmastusin ja vihastusin samaaegselt. Hetki, mil kõike sai nii palju, et kaitsereaktsioonina tekkis ükskõiksus.
Neid pidusid ja tähistamisi, mil tegelikult polnud tähistamise tunnet. Või hetki, mil naeratada tuli lihtsalt kohustusest.

Lihtsam on kokku lugeda neid hetki, mil miski oli hästi. Neid on lihtsalt vähem, kuid siiski on.
Näiteks uuesti kooliminek (lihtsalt iseenda pärast, keegi ei sundinud). Reisimine. Sõbrad. Kõige lähedasem inimene, kellega koosolemise eest olen tänulik iga päev. Uued oskused. Uued arusaamad.

Siiski on kuidagi iseenda ärakaotamise tunne.

Mida ma ootan uuelt aastalt?
Peamiselt iseenda uuesti ülesleidmist. Usku millessegi.
Rahu ja rõõmu iseendale ja kõigile teistele enda ümber.

*Peamine inspiratsioon selleks postituseks tuleb seejuures Daki blogist, kelle viimane postitus mind kõnetas. See “taeva ja maa vahepeal” olek, küsimused iseendale (mis alati vastust ei nõuagi) ning midagi, mille jaoks ei ole sõnu veel olemas. 

“EI” vastused ja ülereguleerimine

Läbi tööalase kogemuse sain uuesti kinnitust, miks sageneb igas valdkonnas ülereguleerimine. Iga asja kohta on mõõtmatu hulk erandeid, keeldusid, piiranguid, vormistamissätteid ja mida kõike veel.

Vastus on masendavalt lihtne – tänapäeva inimesed ei oska enam kuulda ega vastu võtta eitavaid vastuseid. Või negatiivset tagasisidet üleüldisemalt.
Julgen öelda, et otsapidi on see metsikult vohava individualismi ning erilisuse-kultuse (noh, teate ju küll seda “every human is SO special”) propageerimise tulemus.
(erilisuse-kultusest räägib hästi tuntud, kuid kahjuks tänaseks meie hulgast lahkunud, koomik George Carlin: https://www.youtube.com/watch?v=h6wOt2iXdc4 )

Haridusvaldkonnas ei lepi õpilased negatiivse hindega – sugugi mitte seetõttu, et hinne oleks tegelikult ebaõiglane, vaid lihtsalt sellepärast et neile (või lapsevanemale) ei mahu pähe, et nii erilisele ja andekale õpilasele saab panna ebarahuldava hinde.
See on karjuv vägivald ja emotsionaalse stressi tekitamine. Õpetaja eksib! Koolisüsteem eksib!
Tulemuseks on jabur süsteem, kus õpetaja pandud hinnet saab vaidlustada ning õpilast ei tohi (sic!) klassikursust kordama jätta (noh, erandjuhtudel saab – lapsevanema nõusolekul näiteks, mida muidugi 99% juhtudest lapsevanem ei anna).

Töö juures ei lepi töötaja ülemuse poolt saadud negatiivse tagasisidega.
Mismõttes ma ei saa tööga hakkama? No ja siis, et on tegemata? See oli nii raske ülesanne ja mul oli ju vaja varem ära minna (küünetehniku aeg oli, noh). Ja üldse – see on ahistamine töökohal, töökiusamine ja emotsionaalne stress. Tööandja peaks tegelema MINU töö- ja pereelu ühildamisega ja mulle mugava keskkonna loomisega, mitte igasuguste töökohustuste täitmise nõudmisega. Mul on õigused!

Projektitoetuste taotlemisel ei lepi taotleja eitava vastusega. Mismõttes minu projekt on teistest kehvem? See ei ole lihtsalt võimalik. Hindamiskomisjon on kindlasti ebakompetentne ja kiuslik. Mul on ÕIGUS toetust saada, ma juba arvestasin selle toetuse saamisega.
Tulemuseks on jabur süsteem, kus taotleja (kes tihti ei viitsi oma taotlust korrektselt koostada, õigeaegselt esitada ega üldse taotlemise tingimustesse süveneda) saab igal võimalikul moel tulemusi vaidlustada ning nõuda oma ÕIGUSI. Kes kannatab? Ikka need, kes oma taotlused korrektselt ette valmistasid, õigeaegselt esitasid ning nõuetele vastavad.

Neid näiteid on veel väga palju ja kahjuks puutume nendega kokku igapäevaselt.
Tavaks on saanud kõiges mittemeeldivas alati kedagi teist süüdistada – sest peeglisse vaatamine ja oma tegevuse analüüsimine ei ole ju meeldiv.
Palju ägedam on oma erilisust rõhutades nõuda oma õigusi, kaevata, vaidlustada ning üritada ennast igal võimalikul moel märtrina esitleda.
Tammsaare mainitud töö tegemine ja vaeva nägemine soovitud tulemuste saavutamiseks ei ole ka põnev ega popp.

Sellise suhtumise tulemus?
Leiutatakse tohutu hulk reegleid ja kordasid, et mitte ometi “erilistele ja andekatele inimestele” liiga teha. Ja noh, selleks, et ei peaks kellelegi “ei” ütlema.

Selle taudi peatamiseks on üsna lihtne moodus. Lihtne suhtumine, mida endale sisse harjutada ning mida õpetada ka lastele:

  • kui tulemus ei vasta ootustele, siis esimese asjana vaata peeglisse ja mõtle sellele, millised sinu tegevused selle tulemuseni viisid? Kas sa tegelikult andsid endast 100%?
    Loomulikult ei meeldi kellelegi see tõdemus, et oled ise midagi halvasti teinud. Aga parem on selle järelduseni jõuda ise kui kuulda seda teiste käest. Kui sulle ei meeldi see, mida peeglist näed (või oma tegevuse analüüsimisest järeldad), siis tee midagi teistmoodi / paremini. Mitte keegi teine ei saa sinu eest midagi teha (õppida, tööd teha vm).
  • kui juhtub, et tõesti ka keegi teine võis midagi valesti teha, siis analüüsi, mis juhtus. Kas keegi teine tegi tõesti midagi valesti või lihtsalt teistmoodi kui sina oleksid oodanud?
    Mõtle, kuidas sa tahaksid, et keegi sinu sarnase tegevuse korral käituks?

    Pea meeles, et iga asja tegemiseks on mitmeid erinevaid mooduseid ning tihti ei tähenda see, et keegi teeb midagi teistmoodi tingimata seda, et teistsugune lahenduse on vale või paha.
    Pea meeles, et eksimine on inimlik.

  • väga oluline – ära süüdista, vaid otsi lahendusi.
  • Enne kui kellelegi halvasti ütled, mõtle alati läbi:
    – kas halvasti ütlemine muudab midagi paremaks?
    Kui ei muuda, siis jäta ütlemata.

 

Miks on raske olla hea blogija

4 vaba päeva järjest + lõputud valged ööd annavad aega igasuguste asjade peale mõelda. Näiteks blogimise.

Hommikul peale uudiste sirvimist tuli jälle meelde, et pole ammu ühelegi blogile pilku peale visanud. Kirjutamisest pole mõtet rääkidagi – 1 postitus aastas ilmselgelt blogija mõõtu välja ei anna.

Miks ma endast rohkem välja pigistada ei suuda?
Peale kõikvõimalike eneseõigustuste ja vabanduste läbikäimist (noh, teate ju küll neid tüüpilisi “Nii kiire on kogu aeg”, “Ma elan parem PÄRIS elu”, “Kes mu blogi ikka loeb…” jne) jõudis mingi pisike selguseraasuke kohale.
Vastuseks on lõputu ülemõtlemine ja muretsemine. Päris tihti on mul isegi postitus mustandina valmis, aga siis jään mõtlema.
Kas ikka on piisavalt korrektne? Ehk peaks veel kusagilt fakte uurima ja vaatama, äkki lahmin muidu suvaliselt jne.

Nii ma siis jäängi mõtlema ja noh… siis on ühel hetkel teema päevakajalisus mööda läinud ja aeg otsa saanud ja….. Sinnapaika see jääbki.

Natuke kadestan neid blogijaid, kes lihtsalt kirjutavad ilma muretsemata (või vähemalt muretsemist väljanäitamata). Kuidas te seda teete?

Tervislikust toitumisest

Postimees kirjutab tervislikust toitumisest. Või noh, tegelikult vahendab ühe söögikoha pidaja muret / arvamust.

Teema on muidugi igikestev ning igaühel oma arvamus. Mina jäin mõtlema selle üle, millised lõunasöögikohad minul valikus on.

  1. Tasuta kraanivett pakkuvad kohad.
    Ka viidatud artiklist käib läbi üks oluline märkus – enamus toidukohti elavad baarikassa / joogikassa peal.
    Ehk siis söögikoha jaoks on mure kui inimesed söövad, aga ei joo.
    Minu kui kliendi jaoks on mureks kui ma 0,5 liitri vee eest pean sama palju maksma kui päevaprae eest.
    Sellises kohas ei kutsu ka midagi praele juurde tellima (alateadlikult tekib mõte, et kui ma nüüd veel midagi süüa võtan, siis äkki tahan veel juua ja vesi on rõvekallis).
    Kui vesi on tasuta, siis tellib klient muretumalt midagi juurde (sh tellib ka erinevaid jooke lisaks veele). Kokkuvõttes söögikoha käive pigem tõuseb.
  2. Kiirust ja mugavust pakkuvad kohad
    Eriti lõuna ajal (aga ka muul ajal) ei ole mul mingit soovi 30+ minutit toitu oodata. Kui ma juba sööma lähen, siis on mul kõht tühi. Lõuna ajal on kiire ja siis tahan oma söögi kätte saada kohe (või noh, 5min ooteaeg on ka aktsepteeritav).
    Muul ajal on 15min aktsepteeritav. Üle selle enamasti mitte (kui ma just teadlikult ei lähe söögikohta, mille puhul selline ooteaeg on ette teada).
    Eeldan ka, et söök on mugavalt serveeritud (nt võimalik ise taldrikutäis komplekteerida), vajadusel võimalus toit karbiga kaasa võtta jne.
  3. Kohad, mis mõtlevad ka inimestele, kelle lõuna ei ole kell 12
    Mis teha, minust ei saa hommikuinimest. Lõunasöögile hakkan mõtlema ca kella 14 ajal. Sel ajal päevapraadi küsima minnes laiutab enamasti teenindaja käsi ja ütleb, et ammu otsas. Kui söögikoht üldse lahti on (põhiliselt lõunasöögikliendile orienteeritud kohad panevad tihti uksed kell 14 juba kinni).
    Sama mure on mul muidugi nädalavahetusel hommikusöögiga 🙂 Eelistan neid kohti, kus rahulikult kell 14 või 15 saab hommikuputru küsida 🙂
    Vihjed viimaste osas on muide teretulnud.

Meditsiinisüsteemist

Eestis pidada meditsiinisüsteem üldiselt hea olema. Lausa nõnda hea, et patt oleks kurta. Kuna ma aga inglite kilda pole kunagi väitnud ennast kuuluvat, saadan mõned kriitikanooled teele. Esialgu perearstinduse suunas.

Perearst peaks olema see esimene filter. See, kelle juurde saab kiiresti ja probleemideta, kes esmatasandil probleemid ära lahendab ning vajalikud analüüsid teeb. Olen täheldanud muret – perearsti ei ole võimalik kunagi kätte saada. Või noh, tõenäoliselt on. 29. veebruaril, mis ühtlasi peab olema täiskuuneljapäev, kella 16:55-17:00 tuleb liiniline pääseda, öelda salasõna “makrtkaebanteidkohtussekuimakohearstijuurdeeisaa.”

Pereõde ei tea tavaliselt mitte muhvigi. Oskab peale vaadata, apteeki vitamiini järele saata ja lastele pai teha. Millal arst tuleb, ei tea. Kus arst on, ei tea. Mida peaks tegema patsient, kellel on vaja saatekirja või mõni tõsisem mure (loe: kelle ravimiseks ei piisa vitamiinidest ja pai-tegemisest), ka ei tea.

Ja siis nad kiruvad, miks EMO on ülerahvastatud. Sellepärast, et perearsti EI SAA KÄTTE. Kui mul on probleem.
Ahjaa – perearsti infotelefonil on ka iga nohust tõsisema sümptomi peale soovitus EMOsse pöörduda.
Ja siis me loeme pidevalt kisa ja sõimu EMO poolt, kuidas inimesed perearsti asemel nende juurde pöörduvad. Inimesed (st patsiendid) olla lollid ja ei saavat aru, et perearsti juurde peab minema.
Saavad küll aru. Läheks ka hea meelega. Aga ei saa. Lahendage enne see perearstide jama ära ja siis sõimake patsiente.

Lahendust pakkumata pole ilus vinguda. Seega minupoolne lahendus: kaotagem perearstisüsteem tänasel kujul. See on oma aja ära elanud ja tõestanud, et ei tööta. Taastame polikliinikute süsteemi. Igas linna(osa)s, suuremas asulas jm on korralik polikliinik, kus on nii üldarstid kui eriarstid. Üldarstid määratakse aadressi järgi, vastuvõtt elavas järjekorras. St kui mul on probleem, siis ma lähen hommikul polikliinikusse ja istun arsti ukse taha. Kui arst on haige / konverentsil / puhkusel, siis on tal alati asendaja. Elementaarsed analüüsid saab teha kohe ja samas hoones, levinumad eriarstid on ka majas olemas ning vajadusel saab üldarst saata sinna koheselt kiirele konsultatsioonile.
Te ütlete võimatu? Selline süsteem töötas ca aastat 10-15 tagasi väga edukalt. Enne kui keegi “keenjus” perearstinduse avastas.

Kontserdite hiline algusaeg

Juhtusin lugema Postimehest, kuidas kodumaised muusikud võitlevad meie pubides-klubides maad võtva kontserdite hilise algusaja vastu.

Lugedes kommentaare ei leidnud ma ühtegi inimest, kes toetaks bändi hilist lavaletulekut. Pigem võis lugeda, kuidas paljudel lemmikbändid just hilise aja tõttu kuulamata jäävad. Pean tunnistama, et ise olen samuti nende hulgas, kes ennast keset ööd enam kuhugi linna peale vedada ei viitsi.

Pubi- ja klubiomanikud õigustavad ennast aga sellega, et varasema algusaja korral ostetakse vähem jooke ning kõrtsmikul osa tulust taskusse tulemata. Süüdistusi kõlas ka peoliste aadressil, kes enne klubisse tulekut kodus “krundi” alla teevad ja seetõttu baaris vähem jooke tarbivad.

Head kõrtsmikud, teen siinkohal teile tasuta väikese analüüsi.

Parim klient iga pubi ja klubi jaoks peaks olema maksejõuline klient, kes iga senti ei loe, ostab suurema osa tarbitavast söögist-joogist kohapeal ning oskab vägijoogiga piiri pidada.
Halvim klient pubi ja klubi jaoks on vähese maksevõimega klient, kes enne linna peale tulekut kodus korraliku “krundi” teeb, kohapeal “krundile” veel peale joob (enamasti odavaimat kesvamärjukest, “krunt” oli tõenäoliselt viin vms), oma olekut adekvaatselt ei taju ning kurvemal juhul turvamehe poolt ukse taha tõstetud saab.

Loogikaviga tekib siis kui kõrtsmik määrab hinnad parima kliendi rahakoti kohased, kuid teenidus ja pakutav on halvima kliendigrupi tasemel.

Maksejõuline klient ootab:

1. Mõistlikku algusaega, mis arvestaks töö- ja pereeluga. Maksejõuline klient peab minema hommikul tööle raha teenima, tihti peab ka lapsed kooli/lasteaeda viima ning muidki toimetusi tegema. Ehk siis bändi lavaletulek vahemikus 20-21, peo lõpp 23 ning keskööks jõuaks koju.
2. Head teenindust. Ainult üks müügilett klubi peale ning ülipikad järjekorrad ei ole näide heast teenindusest.
3. Mõistlikku hinnapoliitikat ja normaalset joogivalikut. Iga sent ei pruugi arvel olla, kuid loogiline mõtlemine on olemas. Veiniklaasi eest 10 eurot küsida on liig mis liig. Eriti kui valikus on vaid 1 vein ning seegi nimetu ja näotu “majavein.” Teenindaja peaks oskama serveerida ka midagi muud peale vaadiõlle ja -siidri või rummi-koola kokteili.