Käisin kolleegi sünnipäeval. Tegemist on sedasorti ägeda kolleegiga, kelle puhul pole ükski teema keelatud, kellega võiks iga kell luurele minna ning vaadi rummi ära juua. Eks seda viimast ole teinekord tehtud ka. Mitte just vaaditäis, aga paar pokaali veini me aeg-ajalt ikka mõnusalt ära lahendame.
Sünnipäeval olin aga terve õhtu täiesti kaine. Mis iseenesest ei ole minu jaoks midagi erilist kuna tavaliselt on ürituste puhul nagunii tegemist
a) tööalase üritusega
b) olen autoga
või
c) a+b kombineeritult.
Sel korral ei olnud aga tööalane üritus, seltskond oli äge ja oleks võinud natuke rihma lõdvemaks lasta. Paraku tuli mängu variant b ehk siis olin autoga.
Mis tähendas, et kohe ürituse alguses tuli teha valik, kas tarbida alkoholi ja jääda ööseks kolleegi juurde või olla kaine ja saada õhtuks koju. Peale jäi soov järgmisel hommikul oma voodis ärgata, seega võtsin õhtu alguses ühe tervituspokaali vahuveini ning ülejäänud õhtu (mis venis tegelikult varaste hommikutundideni) olin vee/limonaadi/kohvi peal.
Üle pika aja oli huvitav kogemus olla üks väheseid kaineid inimesi teiste, khm, veidi joogiste inimeste seltskonnas.
Sellised kogemused aitavad alati nii teisi kui ka veidi iseennast kõrvalt näha ja mõelda selle peale, kuidas inimesed alkoholi tarbinuna käituvad. Mõni jääb tukkuma. Mõni introvert joob ennast ekstroverdiks. Teine jälle kipub kõigile järjest kaela langema ja igavest sõprust/armastust tõotama. Ja mõne puhul nagu polegi väga aru saada, et ta midagi joonud oleks.
Põnev 🙂
Tsenseerimata jora 